Kui kaua oled jooksmisega tegelenud?
Nüüd juba peaaegu neli aastat. Esimesed arglikud jooksusammud tegin peale kolmanda lapse sündi, tahtsin hirmsasti kilosid kaotada ja kõige lihtsam tundus jooksmine. See oli natuke sunnitud tegevus ja tolhetkel ma väga ei nautinud jooksmist. Tõsisema jooksupisiku sain aga 2010 sügisel, kui leidsin jooksurajalt endale sõbra, kellega siiani koos jookseme. Temaga koos jooksin jooksmise pärast, mitte enam kaalu langetamise pärast. Tema pani mulle ka 2011 kevadel pähe mõtte osaleda jooksuvõistlusel. Sealt kõik alguse saigi.
Miks Sul on selline eesmärk läbida 12 maratoni 12 kuu jooksul?
Mulle enam ei piisanud lihtsalt jooksmisest, otsisin põnevust. Mõte joosta aasta jooksul 12 maratoni tuli mulle 2013 aasta lõpus, ma olin just peale suvist madalseisu(seoses elukoha vahetusega ja oma majja kolimisega) tagasi jooksulainel ja otsisin uusi väljakutseid. Just samal hetkel kutsuti mind Pääsküla Raba maratonile, mille ma jooksin läbi väga vähese ettevalmistusega ajaga 4:08:45. Peale Pääsküla maratoni sain aru kui väga ma igatsesin maratoni distantsi. Seal kohtusin ka ühe toreda maratoonariga, kes jooksis oma aasta üheteistkümnendat maratoni. Ja sealt hakkas minu mõte liikuma- kas ka mina suudaks seda? Alguses kartsin natuke sest eelmised maratonid olin jooksnud üsna suurte vahedega (2011- 1 maraton, 2012- 2 maratoni, 2013- 4 maratoni) Ja nüüd plaanisin äkki aastas joosta 12 maratoni. Olen aru saanud, et kui endasse uskuda, on kõik võimalik. Minu üheks eeskujuks oli/on Stefaan Engels, kes on läbinud aasta jooksul iga päev maratoni. Minu ettevõtmine tundus tema ürituse kõrval ümmargune null 🙂
Oma ettevõtmist planeerides sai aga selgeks, et iga kuu käia võistlustel erinevates Eestimaa nurkades, läheb raskeks. Ma pidin arvestama pere ja eelarvega.
Siis tuli mul mõte, et ma ei pea ju kõiki neid maratone jooksma võistlustel. Niisiis otsustasin hakata ise endale maratone korraldama.
Nüüd olen oma eesmärgiga juba poole peal, kuus maratoni on joostud, neist 2 vaid ametlikel võistlustel (Otepää-Tartu jooksumaraton ja Riia maraton) teised olen jooksnud oma kodu ümbruses. Olen avastanud oma kodu lähedalt, Läti piiri äärest väga põnevaid jooksmis kohti. Mul on vedanud, et elan nii looduskaunis kohas.
06.07 osalen Rõuge maratonil(selle aasta seitsmes), mis on üks kaunima rajaga maratone üldse.
06.07 osalen Rõuge maratonil(selle aasta seitsmes), mis on üks kaunima rajaga maratone üldse.
Kõigist läbitud maratonidest saab lugeda minu blogist- jooksonlahe.blogspot.com
Mida jooksmine Sinu jaoks tähendab?
Jooksmine on minu hobi. Mulle meeldib joosta, ma naudin seda kulgemist. Eriti südamelähedane on mulle maratoni distants. Aga viimasel ajal mõtlen järjest rohkem pikematele distantsidele- plaan on maitsta natuke ka ultrajooksja maailma. Paljud minu tuttavad ei suuda uskuda kuidas on võimalik sellist pikka jooksmist nautida. Ma olen neile siis öelnud, et ega enne ei saagi teada kui ise järgi ei proovi. Ma usun, et igas inimeses on jooksja peidus, tuleb endale vaid võimalus anda. Ei tohi alla anda peale esimest ebaõnnestumist. Ka minul ei õnnestunud esimesel korral aga ma proovisin uuesti. Loodan, et minu kogemused ja läbielatu inspireerivad neid, kes kahtlevad, mõtlevad, planeerivad. See oli ka üks eesmärk kui oma jooksublogiga alustasin- innustada teisi ja öelda, et kõik on võimalik kui ainult endasse uskuda.
Kui sportlik Sa üldse varasemas elus oled olnud?
Mitte väga sportlik J Avastasin spordi st. jooksmise enda jaoks alles täiskasvanuna. Kooliajal ei tegelenud ma praktiliselt üldse spordiga va. kehalise kasvatuse tunnid, need mulle väga meeldisid, seal sain ennast välja elada. Käisin isegi mõnel võistlusel kooli esindamas. Keskkooli ajal proovisin mõnda aega ka vabal ajal natuke jooksmas käia aga mingit järjepidevust ei olnud ja pikemalt sellega ei tegelenud.
Kuidas Su tervislik seisund oli/on? On muutunud seoses jooksmisega?
Enne jooksmisega tegelemist olid mul väga tihti peavalud ja migreenihood, nüüd ma ei mäleta millal viimati pea valutas. Valuhood on tunduvalt harvemaks jäänud. Usun, et sellele on väga palju kaasa aidanud aktiivne spordiga tegelemine. Vot seda küll ei mäleta millal viimati haige olin J Ma arvan, et viimane arsti visiit oli siis kui pesamuna ootasin ja see ei olnud ka seotud haigusega. Üldiselt olin juba enne jooksmisega tegelemist terve nagu purikas.
Mis Su tuleviku eesmärgid on seoses spordiga?
Mul ei olegi väga suuri eesmärke va. see, et plaanin joosta seni kuni jalad kannavad 🙂 Ma ei ole küll mõelnud selle peale aga võib-olla jätkan ka järgmisel aastal 12 kuuga 12 maratoni. Ma olen maratonide koguja, selle vahega, et minu jaoks ei oma tähtsust kas maraton on joostud ametlikul võistlusel või mitteametlikul.
Ühe selle aasta eesmärgi avalikustasin alles hiljuti -plaanin minna sügisel uuesti Haanja 100-le. See on ultrajooks, mille distants on 100km. Olen selle korra juba läbi teinud aga see ei olnud lihtne, oli valu ja pisaraid. Nüüd tahan endale tõestada, et saab ka nautides ultradistantsi joosta.
Ma arvan, et minu paljud eesmärgid on juba täidetud- esimene maraton (SEB Tallinna maraton 2011), kiireim maraton (aeg 3:39), poodiumi koht maratonil (Mulgi maraton -2012 ja Rõuge maraton -2013), ultrajooks (Haanja 100 -2012), maratonide kogumine (hetkel täitmisel)
Kuidas mõjutab Su harrastus Su pere? Mida nad sellest arvavad?
Pere toetus on mulle ülioluline. Ilma abikaasa toetuseta tõenäoliselt ei jookseks ma praegu. Õnneks ta mõistab, mida jooksmine minu jaoks tähendab.
Algusaastatel, siis kui pesamuna veel beebi oli, jäi abikaasa tihti lapsega koju kui mina jooksma tahtsin minna. Tegelikult käis meil see asi vahetusetega- kord olin mina lastega ja abikaasa tegi sporti(sõidab rattaga), siis oli tema lastega ja mina jooksin.
Algusaastatel, siis kui pesamuna veel beebi oli, jäi abikaasa tihti lapsega koju kui mina jooksma tahtsin minna. Tegelikult käis meil see asi vahetusetega- kord olin mina lastega ja abikaasa tegi sporti(sõidab rattaga), siis oli tema lastega ja mina jooksin.
Pere on nüüd juba harjunud minu jooksuhullusega. 2012 aastal pidime küll päris paljud otsused vastavalt minu võistluskalendri järgi tegema. See oli põnev aeg minu jaoks, otsisin adrenaliini ja sain seda võistlustelt. Nüüd olen natuke maha rahunenud ja ei aja nii väga võistlusi ja aega taga. Jooksen oma lõbuks ja pere jaoks on juba üsna tavaline kui ütlen, et homme lähen jooksen maratoni. Lapsed teavad siis, et nüüd läheb emme neljaks tunniks kodust ära 🙂
Seda mäletan küll kui ütlesin abikaasale esimest korda, et tahan Haanja100-le minna, ta pidas mind hulluks ja keelas isegi ära, olin nii õnnetu ja loobusin korraks mõttest aga aasta hiljem läksin uuesti ta jutule ja siis ta juba lubas sest ta nägi, et ega ma alla ei anna. Eks mees ka näeb, et kui ma korraks kodust välja jooksma saan, olen palju rahulikum.
Kui vanad Su lapsed on? Kas nendega koos ka spordid?
Tütar on 14 aastane, keskmine laps on 11 aastane ja pesamuna saab augustis 5 aastaseks. Koos jooksmas oleme küll käinud aga tavaliselt teen seda siiski üksi sest tempo on nii erinev. Aga me käime koos matkamas ja ratastega sõitmas. Ma loodan, et tütar on minult väikse pisiku saanud, tema käib kergejõustiku trennis ja talle pole jooksmine üldse võõras. Vanem poeg käis sügisel minuga päris mitmel korral trennis kaasas ja see oli tore. Jooksis esimesel korral kohe 4 km, ma olin väga üllatunud sest mina alustasin kunagi kolme kilomeetriga. Võistlustel oleme küll käinud kõik koos ja seal on ka kõige pisem saanud osa võtta.
Kust Sa spordipisiku (või siis täpsemalt jooksupisiku ;)) oled saanud?
Ma ei oskagi öelda, jooksjaid meil peres ei ole 🙂 Eks ma ise ikka avastasin. Mäletan kui põnev oli esimene võistlus, minu esimesed jooksutossud, esimene spordikell. Tekkisid jooksusõbrad, kellega sain oma õnnestumisi ja ebaõnnestumisi jagada. See kõik nakatas mind, ma olin täiega sõltuvuses.
Paluksin Sinult 5 soovitust algajale, kes tahab hakata maratoniks treenima!
– Leia sõber-jooksukaaslane(või ühine mõne treeninggrupiga) kellega oma õnnestumisi ja ebaõnnestumisi jagada.
– Alusta aeglaselt, järgi algaja treeningkava(internetis on palju variante)
– Loe teiste jooksjate kogemustest(hea on õppida teiste vigadest, mitte enda omadest ;))
– Usu endasse! Sa suudad seda !
– Naudi jooksmist!