21.07 hommikul ärkasin 10 minutit enne äratuskella helinat, magasin nagu kott terve öö 🙂 Õhtul olin endaga diskussiooni maha pidanud, et lähen ainult ja ainult oma eesmärki püüdma ja võistlen siiski ainult iseendaga.
Kell 5:00 hommikul sõin kaerahelbeputru ja pakkisin veel viimaseid asju kotti. Väljasõit kodust oli kell 5:30. Panin kohe kodus pulsivöö peale ja ikka viskas nulle ette, kummalisel kombel võtsin seda kõike maru rahulikult, kui juba autos olime pakkus R välja, et prooviksin hoopis tema pulsivööd, sellega oli kõik ok ja mõtlesin, et midagi kaotada ei ole, jooksen siis tema pulsivööga.
Ilm oli ilus ja taevas oli selge, juba kodus otsustasin, et piisab vaid t-särgist. Stardipaika jõudsime 6:50, kohal olid ka esimesed jooksjad. Ärevus oli laes. Stardinumbriks sain 12
Rahvast vaikselt kogunes, kui alguses oli meid kolm naist ja arvasin, et nii jääb siis aja möödudes tuli naisi juurde.Lõpuks oli meid kokku 5 naist.
Enne starti tuli korraks päikest ja spontaanselt küsisin R käest tema rattaprillid endale ja etteruttavalt võin öelda, et jäin oma otsusega rahule kuigi enamasti sadas vihma ja päikest nägin vaid korra aga prillid kaitsesid minu silmi vihma eest ja ma ei pidanud neid koguaeg pühkima. Vahel oli küll üsna udune pilt aga mulle piisas paari meetrisest nähtavusest ka 🙂
Viis minutid enne kogunesid kõik stardijoonele ja mõned vihmapiisad andsid märku, et võib sadama hakata. Mind see ei heidutanud, pigem oli see positiivne. Ja kõlasidki 5,4,3,2,1 start! Jooks kulges kruusateel, mulle mitte väga meeltmööda aga ma olin teadlik, et enamus rajast on kruusatee.
Alustasin jooksjate keskel ja kilomeeter hiljem olid juba tekkinud jooksjate grupid, ees läks minema ka esimene naine, teine jäi kohe minu ette jooksma. Minuga samas tempos jooksis neljane poiste grupp. Tempo oli 5:10/km-5:30/km. Mulle sobis ja jooksin poiste sabas, üks hetk mulle tundus, et tempo on aeglane, tahaks kiiremini joosta ja korraks isegi läksin neist ette aga kohe, kohe vajusin poiste kampa tagasi ja noomisin ennast mõttes, et hoia ennast tagasi naine 😉
Minu meelehärmiks ei näinud ma ühtegi kilomeetriposti, ootasin ja ootasin, ei ühtegi! Lõpuks nägin silti, millel oli number 35. Et siis lõpuni on jäänud 35 km ?!? Vihma sadas nüüd juba üsna korralikult, muigasin sest ma tundusin endale naljakana prillidega aga kuna nägin ka teistel jooksjatel prille siis ei hakanud neid ära ka võtma. U. 10 km oli joostud kui R oli autoga mul kõrval ja küsis, et kas tahan jakki peale, vastasin, et ei taha. Püsisin veel poiste kambas.
Saatsin R ära finisisse, et ta saaks rattaga mulle vastu tulla. Mulle oli tähtis, et ta oleks viimased 10 km minu kõrval. Loobusin R pakutud joogist ja läinud ta oligi. Nagu ka poistekamp 😀 Ma jäin üksi, vahepeal olin ka teisest naises mööda jooksnud. Nüüd tuli üksi hakkama saada. Mind kohutavalt häiris see, et kuulsin selja taga koguaeg kolmandal kohal jooksva naise jutustamist kaasjooksjaga. õnneks ma ei saanud aru, mis nad räägivad sest nad olid lätlased 🙂
Järgmine viit näitas, et jäänud on 30km, minu kell näitas 1:03, olin läbinud 12 km ajaga 1:03.
Kui olin natuke alla kahe tunni jooksnud, pidin ma metsapeatuse tegema. Uskumatu! kunagi on ikka esimene kord 😛 Pärast seda tuli ka joogipunkt kus ma kosutasin ennast veega ja hiljem ma enam lobisemist taga ei kuulnud. Uhhh…hingasin kergendatult.
Edasi oli üsna üksluine jooks, kuulasin muusikat ja tundsin jooksmisest rõõmu, tõesti ma nautisin. Mul oleks isegi olnud jaksu kiiremini joosta aga hirm oli see, mis mind tagasi hoidis. Kartsin, et jooksen ennast kinni ja hoidsin ikkagi oma planeeritud tempot- 5:30/km. Raja tegi minu jaoks ebameeldivaks kruusate, ma koguaeg sõelusin ühest äärest teise, et leida kõige kinnisem koht, lahtised kivid olid päris ebameeldivad. Rajal oli ka mitu korralikku tõusu kus tempo vajus üsna ära…
Pollis ristusid poolmaratoni ja maratoni jooksjate teed. Ehmusin korraks ära, et kust need jooksjad tulevad ja miks nad valest kohast jooksevad, hõikasin tee ääres reguleerijale, et kas ma olen ikka õigel teel 🙂 Olin, olin 🙂 Polli joogipunktis sain teada, et lõpuni on 16 km. Hakkasin vaikselt R ootama. Paar kilomeetrit olin jooksnud kui nägin R rattaga tulemas. Tunne oli elev, energiat oli kohe rohkem. Nüüd sain juua siis kui tahtsin ja ma kasutasin seda üsna tihti. Joogipunktidest jooksin nüüd lihtsalt mööda.
Saatsin R taha vaatama, et kaugel kolmas naine on, päris kaugel oli. Sain rahulikult omas tempos joosta ja ei pidanud muretsema, et keegi ajab mind taga 😛 Hoiatasin R, et varsti võib mind tabada “must auk”, jäänud oli 10km kui ma tundsin, et nüüd on käes- energiat ei olnud, iga pisiasi ärritas mind. Kell näitas 2:53 kui lõpuni oli jäänud 10km siis ma teadsin, et siit peab tulema alla 4h aeg isegi kui tempo alla läheb….
Võtsin ühe kommi (seni olin juba neli kommi ära tarbinud) ja lootsin, et äkki aitab. Käskisin R-l iga kilomeetri möödudes märku anda aga märguannet ei tulnud ega tulnud, tekkis juba masendus….siis hakkas R mulle meetreid lugema – 600m, 800m….oi see oli veel masendavam, käskisin tal lõpetada. Õnneks lõppes kruusatee ja algas asfalt. R teadis öelda, et asfald ongi peaaegu lõpuni välja, enne finissit on väike metsatukk ja ongi kõik. Mul oli nii hea meel, et lõpuks saab afaldile.
Jäänud oli u. 7 kilomeetrit kui ma sain eiteakust sellise energialaksu, tempo tõusis vahepeal lausa 4:30/km ja ma olin valmis
niimoodi lõpuni panema …..kui tuli pööre metsa. Reguleerija vastas meie küsimuse peale “palju lõpuni on?”, et 1,5 km. Ma olin mega õnnelik ja juba otsisin viimasid jõuvarusid, et lõpuni korralikult ära joosta kui tuli 2km post. Mis mõttes? Veel 2km, täielik sein, tempo vajus 6:00/km ma lihtsalt sörkisin. Teadsin, et tuleb alla 4h aeg aga milline sellest oli mul toohetk täitsa suva, masörkisin klaasistunud pilk silmis….
niimoodi lõpuni panema …..kui tuli pööre metsa. Reguleerija vastas meie küsimuse peale “palju lõpuni on?”, et 1,5 km. Ma olin mega õnnelik ja juba otsisin viimasid jõuvarusid, et lõpuni korralikult ära joosta kui tuli 2km post. Mis mõttes? Veel 2km, täielik sein, tempo vajus 6:00/km ma lihtsalt sörkisin. Teadsin, et tuleb alla 4h aeg aga milline sellest oli mul toohetk täitsa suva, masörkisin klaasistunud pilk silmis….
Viimane kilomeeter oli jäänud, 500m oli jäänud kui tuli veel korralikust mäest ülesse “ronida” Oi kuidas oleks tatnud kedagi sõimata 😀 R sõitis enne lõppu finisisse pilte tegema ja martoonlast vastu võtma 😉
Rahvas plaksutas ja kogu valu ja masendus oli nagu käega pühitud. Ma olin finišis. Korraldaja teatas, et teine naine on kohal ajaga 3:51. Jeeeeee!!!
Õnnitlused vastu võetud, venitasin korralikult. Ja siis sööma, kõht oli kohutavalt tühiiiiii. Kuradima uhke ja hea tunne oli 😉
Kohe pärast finišit sain aru, et tunne on hoopis teine kui esimesel maratonil, suutsin ilustu kõndida, venitada, painutada 😀
Tagantjärgi muljed on väga head. Arvan, et ma oleksin isegi parema aja jooksnud aga ei julgenud kiiremat tempot valida. Alles teine maraton ju. Aeg ju veel on ja Tallinna maratonile lähen kindlasti palju pingevabamalt, nüüd ma tean, et suudan alla 4 tunni joosta 🙂 Ja kõigele lisaks on Tallina rada tunduvalt kergem ja minu lemmik- asfalt! Kõik läks kokkuvõttes väga hästi, paljud asjad soosisid jooksu- ilm, riidevalik, söömine enne maratoni, muusika jne.
Maraton numbrites:
Aeg:03:51:57
Üldkoht: 27
N.koht: 2
Kekmine tempo: 5:35/km
Keskmine/max pulss: 163/176
Kalorikulu: 2751 kcal
Koju jõudes ootas mind kuum saun ja tunnine uinak. Ööunne vajusin 21:00 🙂
Täna, päev pärast maratoni on tunne väga hea, jalgades on kerge valu aga trepist ülesminek pole mingi probleem. “Preemiaks” sain ühe imepisikese villi varbale 😛
Küsimusi? 😉 Vastan meeleldi