Ja kui pärast 10-ndat ringi oma aega vaatasin, sain aru, et mul läheb raskeks, et üldse aega mahtuda.
Mis siis juhtus?
Ma ise arvan, et hullumeelne ilm oli kõige suurem põhjus.
Kindlasti ka kogemuse puudumine, mul ei tulnud mõttessegi vaadata oma ringiaegasid, jooksin ainult enesetunde järgi, kõige tähtsam oli, et tunne oleks hea 🙂
Ma ei olnud varem üldse süvenenud sellele, et mis ajaga võiks ringi läbi joosta ja kui pikad võiksid pausid olla. Pauside ajal ma olin küll koguaeg selline kärsitu, kiiresti maha, kiiresti venitus, kiiresti söök, jook ja edasi! aga mulle tundub, et kulutasin pausidel ikka päris palju aega. Enne võistlust oli mul arusaam, et aega on…tuled ringilt, istud maha, mõtled ja arutad 😀 Ei midagi sellist 🙂
Üks põhjus, mis mulle veel pähe turgatas…kas üksi joostes oleksin jooksnud teise tempoga? samas… kas üksi joostes oleks ma üldse niikaugele jõudnud? Samas mul oli rajal olles nii kahju nendest kes jooksid üksi, ma tundsin neile tõsiselt kaasa ja olin äärmiselt rõõmus, et minul oli Kristi 🙂 aga kindlasti oli üksijooksjatel hoopis kiirem tempo.
Mis mul Haanjasse kaasa oli võetud ja mida kasutasin?
Kaasa olin võtnud vähemalt kuus paari t-särke, mida ma ei kasutanud ühtegi 🙂 Korraks ühelt ringil tulles tuli mõte, et võiks t-särgi ära vahetada aga kui majja jõudsin ei viitsinud numbrimärki hakata lahti kakkuma ja läksin aga edasi. Külm ega kuum ei olnud kordagi, ühel korral tundsin, et nats külm on sest jäin liiga kauaks õue venitama ja keha jõudis maha jahtuda aga kui jooksma sain oli juba kõik ok.
Jalatseid vahetasin neljal korral ja oleks vahetanud tihedamini kui oleks jalatseid olnud 😀 aga matkajalats on ikka nats raske jooksmiseks 😉
Oma toidukotist kasutasin ära ühe Snikersi ja 6 energiageeli(täpselt niipalju oligi mul kaasas), hiljem kodus vaatasin, et mitteühtegi ei olegi järgi jäänud- napikas 🙂
Järgi jäi veel Snikersit, Marsi, sefiirid, karask, õuna, hommikuhelbe krõbuskid 🙂
Kaasa olin veel võtnud ka valuvaigistid, plaastrid, alovera geeli, hanerasva, 3 magneesiumikapslit, millest kasutust leidis ainult hanerasv, mida määrisin korraks ninale sest nina hakkas nuuskamisest valutama 😛
Enne võistlust mõtlesin, et kas võtan kaasa vaseliini aga kuna ma ei ole seda kunagi varem kasutanud, kuidagi vastik ja võõras tundub siis ei võtnud ka seekord kaasa ja ei oleks vaja läinud ka, ühtegi armi ega hõõrdumist ei tekkinud.
Kui nüüd keppidest rääkida siis mulle endale oli suureks üllatuseks, et ma neid kohe nii distantsi alguses hakkasin kasutama aga nendest oli suur abi ja võibolla sellepärast ei ole jalad täna enam valusad ka 🙂
Esialgu oli ebamugav keppe kaasas tassida, ei leidnud mugavat asendit kuidas ja kus täpselt keppe hoida, lõpuks tundus mulle kõige parem lahendus neid hoida ühes käes ja nii peaaegu lõpuni välja, kahel viimasel ringil olid kepid koguaeg üks ühes käes, teine teises käes.
Nagu mulle eelnevalt räägiti, kõige tähtsam sellise pika distantsi läbimise juures on MOTIVATSIOON…njaaahhh, esimesel 10-nel ringil ma tõesti püüdsin mõelda sellele, mis on läbitud ja olla maru positiivne aga mida ring edasi seda raskemaks läks üldse millelegi mõelda. Kui enne võistlust mõtlesin pista taskusse laste pildid, motivatsioonikirjakesed(mida õde ka tegi) siis rajal ei oleks need mingit imet minuga teinud. Korraks mõtlesin 14-ndal ringil, et võtan taskust õe kaasa antud motivatsioonikirja ja lasen selle Monikal endale ette lugeda aga siis sai mulle selgeks, et ükskõik mis sinna ka kirjutatud ei ole see mind ei aita. Monika andis endast parima, et mind kuidagimoodigi motiveerida….võibolla kuskil sisimas see siiski toimis sest lõpuni ma ju jooksin aga toohetk olin nagu kurjast vaimust vaevatud 😀
Siinkohal ei suuda ma ära imestada Monika, Katrini ja Mari pühendumust. Juba enne võistlust teadsin ma kui oluline on seltskond ja kaasaelajad aga ma ei osanud aimatagi, et nendest sõltub kas jooksen lõpuni või mitte. Ma olen täiesti 100% kindel, et ilma nende inimesteta ei oleks ma lõpetanud. Ma ei kujuta ette kui raske võis neil olla mind niimoodi kannatamas näha. Igaüks ei oleks seda suutnud, ma arvan, et kui 13-nda ringi lõpus oleks minu abikaasa mind näinud, ta oleks mu kohe rajalt ära tõmmanud 😀 sama ütles ka minu õde, tema ei oleks suutnud mind sellisena rajal näha, ta oleks koos minuga nutnud seal …..kas see oleks mind aidanud? Kindlasti mitte! 😀
Kokkuvõtteks võib vist öelda, hää, et niigi läts (loe:hea, et niigi läks) 😉
Üks hullumeelne temp sai ära tehtud ja on mida oma lapselastele kunagi rääkida.
Tervis on ok, mõtlesin täna korraks juba spordiriided selga tõmmata ja kõndima minna aga ju keha kuulis mu mõtteid, kohe hakkasid puusaliigesed valutama :P, hoian siis veel mõned päevad oma keha neljaseina vahel 😉
Selleks aastaks on siis joooksuhooaeg läbi. Suurem ja sisukam kokkuvõte tuleb kunagi hiljem. Enne on vaja Oktoober ka kokku võtta 😉
Siis räägin ka talve eesmärkidest.
Mõnusat valget kolmapäeva!