Detsembri üks suurem/hulljulgem plaan oli joosta läbi maratoni distants. Kui esialgu oli mõte joosta peale jõule siis hakkasin kartma, et äkki ilm kisub hulluks ja pean üldse jooksu ära jätma. Aga kuna ma olin oma lubaduse välja hõiganud siis ei tahtnud ärajätmisega riskida. Niisiis tegin paar päeva tagasi otsuse, et kui ilm lubab lähen ja jooksen ära.
Naeran jälle iseenda üle, see viimane lause….lähen ja jooksen ära- maratoni 😛 Alles see oli- paar kuud tagasi kui hakkasin peaaegu, et nullist jooksmisega jälle sinapeale saama.
Tegelikult oli vist trennist asi kaugel, see oli ikka korralik ettevõtmine ja järjekordne eneseületamine. Aga kõik on ikkagi mõtlemises ja uskumises kinni. Seekord ma mõtlesin, et jookseks maratoni ja ma uskusin, et suudan seda!
Pühapäeva õhtul vaatasin ilmateadet ja see lubas -3 kraadi, see sobis mulle 🙂 mõtlesin, et kui üle -5 kraadi on siis jätan jooksu ära. Tegelikkus oli hoopis midagi muud, laupäeva hommikul näitas kraadiklaas -10 kraadi, alguses ehmatasin ära aga kui uksest välja astusin siis tundus ilm täitsa paras, täiesti tuulevaikne. Otsustasin ikkagi minna sest vaim oli valmis ja ettevalmistused olid tehtud.
 |
| 14.12.2013 hommik kell 10:00 -10 kraadi |
Ettevalmistamine ehk korralik süsivesikute laadimine, kadunud joogitopside otsimine, jooksuriiete, kinnaste, buffide olemasolu kontroll jne.
Vöökotti panin vanaema kuivatatud õunu, natuke pähkleid ja igaksjuhuks ka kaks geeli+kolme topsiga vesi.
Kuna kõik staff ei mahtunud ühte vöökotti ära siis sai vöökotte ümber minu kaks tükki 🙂
 |
| Raske pagas 🙂 |
Kummaline oli mõelda, et astun kodust hommikul välja ja põhimõtteliselt õhtuks olen tagasi 😀 Etteruttavalt ütlen, et nii ta läkski- läksin kui päike tõusis ja tulin kui päike loojus. Ma ei planeerinud mingit tempot, tahtsin hea enesetundega minna, teadsin, et mingit võistlustempot ei hakka punnitama, seda enam, et eelmine nädal ei teinud ma ühtegi jooksutrenni. Arvasin, et üle viie tunni ei tohiks minna. See viie tunni mõte hirmutas mind küll natuke, vaid üks kord elus olen rohkem rajal tiksunud ja see oli Haanja100.
Niisiis tuli minna!
Jagasin mõttes kogu raja viieks erinevaks lõiguks:
1.Kodu- Rõuge
2.Rõuge- Sänna
3.Sänna-Matsi
4.Matsi-Krabi
5.Krabi-kodu
Sain vaevalt kilomeetri joosta kui nägin tee ääres eakat naabritädi jalutamas. Aeg-ajal ma näen teda kui jooksmas käin ja siis ta alati hõikab mulle: “Kos sa jooset?, kus sul nii kippõ om?” 😀
Ma ise ei oodanud, et laupäeva vara hommikul võiksin kedagi elusat kohata aga seal ta kõndis, ma proovisin maru kõvasti oma tossudega tatsata, et tädike kuuleks mind, et ära ei ehmataks kui keegi hull äkki selja tagant välja kargab. Tädike ei teinud kuulmagi. Lõpuks olin tal seljataga ja kui tädike mind lõpuks nägi, oli tal ehmatus missugune…”Jälle sa jooset, kas kõnelda ei ole aigu?”
Vastasin rõõmsalt: “Ei, täna ei ole aega lobiseda!”
Täna jooksen ma maratoni 🙂
Kuni Rõugeni oli vaikne, vaid mõni üksik auto sõitis mööda. Rada oli tuttav ja ootasin juba, et esimene lõik saaks läbi.
Umbes 12km oli joostud kui võtsin suuna Sänna poole- mulle täiesti tundmatu tee. Paar korda elus olen autoga seda lõiku sõitnud.
Igav oli! Tahtmine oli kellekagi lobiseda. Mõtlein juba, et helistaks mõnele sõbrale ja ajaks niisama juttu aga see sehkendamine, et kindad ära võtta ja telefon taskust kätte saada ja siis kätt kõrva juures hoida, oleks mind väsitanud ja jooksin aga üksinduses edasi.
Varem mulle ei tulnud pähegi muretseda teeäärsete talude ja sealsete koerte pärast aga nüüd tuli sellele mõelda, igast mööduvast talust läksin suure ettevaatlikusega mööda, õnneks olid kõik koerad ketis.
Tundmatul teelõigul oli päris mitu korralikku langust ja tõusu.
 |
| Peale langust tuleb alati tõus 🙂 |
Kilomeetrid möödusid- 18,19, iga järgmise kurvi tagant lootsin näha Valga-Võru maanteed. Lõpuks nägin tihedamat liiklust, maantee oli silmapiiril.
Õel oli plaanis just enam-vähem samal ajal Võrust Mõnistesse sõita, helistasin talle ja uurisin, et kaugel nad on, hakkasid just liikuma, sain vastuseks.
Kimasin siis aga edasi seni kuni seljatagnt signaal mind ehmatas. Õde jooksis autost välja ja hakkas minuga kaasa jooksma. No mõned sajad meetrid, et pilti teha 😀
 |
Kui jooksu alustasin Varstu vallast siis vahepeal olin jooksnud Rõuge vallast läbi ja nüüd siis jälle Varstu vallas:
 |
| Üle poole distanstist oli joostud |
Õega lobisemine võttis üksjagu tempot alla ja ma ei tahtnud väga viivitada, seega läksin juba omateed kui kuulsin, et seljataga käib hull joke 😀 Õe mees sõidab autoge ees, õde jookseb järel ja kisab: “Ma ei jaksa enam!” Mees ei jäta, ikka venib autoga ees ja õde järel, kui õde arvas, et saab juba käega uksest kinni ja autosse hüpata, sõidab auto äkitselt jälle eest ära. No naera puruks! Mul oli vaja joosta mitte rihmaks ennast nae
rda. Aga hea vaheldus oli.
Sealt edasi oli kõige-kõige nürim lõik. Ma jooksin ja jooksin ja mõtlesin, et kellele ja milleks jne. 😀
Õnneks tuli Matsi rist ja sealt võtsin suuna Pähni peale.
Esimeses kurvis nägin tädikest maja õuel asjatamas- ühes käes piimakard, teises käes kepp. Kui ta mind märkas, hõikas ta rõõmsalt:” Näe, Sina jooksed, mina teen kepikõndi!”
See oli nii armas, ütlesin tädile, et ta on tubli! Ise sain jälle natukeseks energiat, et edasi liikuda. Kui palju annab paari sõnaline vestlus keset pärapõrgut maratoni 30-ndal kilomeetril 🙂
Pähni oli saavutatud, nüüd tuli vaid Karbile jõuda ja sealt vaid mõned sammud koduni.
Pähni Krabi lõik venis kõige kauem. Kella ka ei vaadanud- kordagi! Jätsin selle endale üllatuseks.
Jalgadest sain aru, et päris pikalt on joostud, jalad muutusid täitsa tömbiks.
Unistasin juba viimastest meetritest, soojast saunast, eelmisel päeval tehtud karaskist 🙂
Kui Krabile jõudsin ja kodu poole keerasin sain aru, et distants tuleb pikem kui maraton aga kuna jalg tahtis koguaeg kõnnisammu tegema hakata siis helistasin mehele, et tuleks mulle teeotsa peale vastu (1km enne kodu)
Mees ütles, et mismttes enne lõppu annad alla või? Ma siis selgitasin, et lõpp on kohe-kohe käes, ma ei kavatse meetrikest ka rohkem joosta kui 42,2km 😛
Viimased meetrid sõitis mees mul kõrval ja mina hoidsin pilku kellal, kui ette lõi 42,2 km , hüppasin autosse ja sealt kohe sauna…mmmmmmmmm
Nüüd oli hea! Ma tegin selle ära!
Minu esimene mitteametlik maraton, jah kahjuks selle jooksuga ma marathon100.com ilusasse tabelisse ei saa 🙁
Kas olla ametlik maratoni koguja või mitteametlik, selles on küsimus?
Tagantjärgi mulle rada täitsa meeldis, ei olnud tasane, oli tõuse ja langusi, enamus oli küll asfald aga oli ka kruusateed. Mõnus!
Kas see võik olla äkki Gätly sünnipäevajooksu uus rada? 😉
Seekord kulus aega 4:39 (vaid tund aeglasem kui minu kiireim maraton)
Keskmine tempo 6:37 min/km
Keskmine pulss 153
Ära tarbisin 200ml vett ja kaks geeli ka
Lõpetuseks lisan vaid, et see oli mitmes mõttes eriline jooks- ma ei ole varem nii suure pagasiga jooksnud ja ma ei ole varem nii külmaga nii pikalt jooksnud.
Nii, kas jaanuaris uuesti? Kes lööb kampa? Enam üksi ei tahaks minna 🙁
PS: Ja need kes lubasid mõtetes minuga olla, aitäh! Tegimegi ära 😉