Lugu maratonist ja sõprusest

Ühel ilusal novembrikuu päeval helistas mulle Gätly, tundsin tema häälest ülimat ärevust, ja teadsin, et midagi on teoksil. Ta teatas ilma pikema sissejuhatuseta, et Ivar korraldab Pääsküla maratoni ning tema tahaks minna ja et kas mina oleksin ka nõus tulema. Ilma pikemalt mõtlemata ütlesin talle jah sõna, kuna teadsin, kui väga ta soovis mingit motivatsioonilaksu peale sellist natuke kesist hooaega tema jaoks. Oleksin jah öelnud ka siis, kui ta oleks mind Aafrikasse maratonile kutsunud, ainukesed küsimused peas oleksid olnud, et palju see maksab ja kas ma saaksin seda endale lubada, aga selleks ju sõbrad ongi. Kuna Pääsküla maraton oli korraldatud Eesti maratonitiimi toetuseks, tundus see teistpidi jälle selline üllas tegu toetada Eesti tippjooksjaid.

Mingit suuremat ärevust enne maratoni ei tundnud, mõtlesin, et lähen ja läbin selle maratoni hea enesetundega, prognoosisime Gätlyga veel aegu ja arvasime, et üle 4,5 tunni küll ei viitsiks joosta :).

Ja siis saabus see päev, kui jooksin töölt koju, et veel viimased asjad kokku visata ja startida Tallinna poole. Kodus oli ikka raam täiesti laiali, otsisin asju, mis olid tegelikult juba pakitud (selgus hiljem kohapeal, kui kotti lahti harutasin) ja unustasin isegi oma lähedasi kallistada hüvastijätuks, kes mind välja saatma tulid:(. Mingi endale tunnistamata ärevus oli ikka sees.

Ööbimispaika jõudes oli lahkel pererahval aurav söök laual ja see juustukook… viis lausa keele alla. Peale sööki kohe magama, kuid uni oli rahutu. Kell helises 7 paiku, lebasin veel viisteist minutit selili, kui kuulsin juba all liikumist ning ajasin ennast püsti ning siirdusin pesema ja riietuma. Alla minnes oli Gätlyl juba kaerahelbepuder keedetud, sõime ja jõime kohvi ning asusime ajavaruga teele. Olin siis kaardilugeja rollis, et jõuaksime ikka ilusti kohale mitte ei hakkaks Tallinna tänavatel ringi ekslema, aga mehed olid raja nii täpselt ette joonistanud, et mingit probleemi polnud kohale jõudmisega. Jõudsime kohale tund aega enne maratoni starti, Ivar soovitas meil raja üle vaadata ja sinna me ka siirdusime. Juba siis tundus rada kuidagi mõnus, ilm oli karge ja päike hakkas tõusma, tundus, et tuleb mõnus päev.

Raja läbi kõndinud-sörkinud jõudsime stardipaika, kus käis juba tihe sagimine, rahvas oli kohale jõudnud ning kogu see melu oli lihtsalt nii mõnus. Võtsime kohad stardikoridoris sisse ja jooks võis alata. Tuli joosta siis 10 x 4,22 km ringi. See mõte, et jookseme rahulikult sellise 6-se tempoga jäigi mõtteks, sest läbinud peaaegu kilomeetri tundus, et jalg on nii kerge ja mõnus on joosta. Jooksin alguses ühes suuremas kambas ja mõtlesin, et proovisin hoida nende tempot, aga mõnesaja meetri pärast tundus, et soovin joosta kiiremini ja kihutasin neist mööda. Tõenäoliselt kaotasin seal ka Gätli, sest ära ta mu seljatagant mingil hetkel kadus. Tempo oli hea, umbes 5.30 ringis, mõtlesin, et kui paar ringi sellises tempos jõuan joosta on väga hea, lõpu peale eriti ei mõelnud, elasin hetkes.

Jooksin siis samas tempos ära kaks ringi ja veel kolmanda, neljanda ja viiendagi. Poolmaraton oli läbitud ja veel sellise hea tempoga. Jõudsin vabalt hoida seda tempot veel kuuenda ja seitsmendagi ringi, kuid kaheksandal ringil poole peale jõudes sai kuidagi järsku jõud otsa. Plaanisin kaheksanda ringi lõpus ära tarvitada ühe geeli, mida ma ka tegin. Minnes üheksandale ringile lõpetasid juba esimesed naised oma jooksu, minul oli veel kaks ringi jäänud. Üheksas ring oli ka natuke raskem, tundsin, et varba otsa oli vill tulnud ja andis oma kohalolekust märku, siis tundsin reies õrna krampi, lootsin vaid, et see väljakannatamatuks ei muutuks. Kaasas oli magneesiumiampull ning plaanisin selle ringi lõpus joogipunktis sisse võtta, et viimasel ringil vaevusi ei tekiks.

Hea meel oli, kui üheksandalt ringilt joogipunkti jõudsin, haarasin topsi külma vett ja teise spordijooki. Poisid, kes jooke jagasid küsisid veel, et kas mul on kaks ringi joosta, vastasin, et lähen viimasele ringile. Selle peale läksid nad nii käima, hea et lasid mul veel joogi lõpuni juua, kiirustasid mind tagant, ruttu, ruttu siis, mis sa ootad. Unustasin isegi magneesiumi võtta ja kihutasin edasi. Poolel ringil tuli meelde, et magneesium jäi võtmata aga krambist ei olnud enam mingit märki, joogipunktis joodud spordijook ilmselt aitas. Viimasel ringil võtsin oma jõuvarud kokku ja jooksin hea tempoga, tõenäoliselt mõjus juba ka viimati võetud geel ja tundsin jälle seda kergust, mis esimeste ringide puhul. Lendasin finiši poole nagu tuul, kella ei vaadanud juba alates kaheksandast ringist ning polnud õrna aimugi, milline lõpptulemus võiks olla.

Ja seal ta paistis- finiš, jooksin veel ühest noormehest mööda üle finišijoone ja panin kinni pulsikella. Vaatasin veel mitu korda igaks juhuks kella, et kas tõesti see oligi viimane ring, kahtlesin, ehk tuleb veel üks joosta aga pulsikell näitas 42 läbitud kilomeetrit ja lisaks veel ajaga 4:03:35, ei suutnud uskuda, et tegin veel ka oma isikliku maratonirekordi, super!!! Läksin koheselt joogilaua juurde ning jõin mõnuga kolm topsi vett, selline janu oli. Võtsin lisaks veel topsi vett, paar kääru leiba ja banaani, tundsin ennast nii näljasena. Läksin muruplatsile, et korraks kükitada ja jalgu veidi venitada, silmitsesin tulevaid jooksjaid, mõnel jäi veel ring joosta mõnel lausa kaks, hea meel oli tegelikult, et endal jooks läbi.

Ootasin Gätlyt, sest teadsin, et ega ta minust palju maas ei olnud, hõikas mulle veel ergutussõnu poole maa peal kurvis. Arvasin, et umbes kilomeetri jagu võib ta maas olla. Ja sealt ta juba tuligi naeratus suul ja väga rahulolev. Kallistasime üksteist ja üritasime oma muljeid üksteise võidu läbisegi üksteisele edasi anda. Meil mõlemal oli üks ütlemata tore jooksukogemus selja taga, võiks öelda, et isegi üks parimaid jooksukogemusi üldse. Gätlyl oli kell tühjaks saanud ja küsis oma aega, täpselt ei teadnud aga mäletasin, et kommentaator rääkis midagi 4:08-st ja seda ka Gätlyle ütlesin, ta ei suutnud seda muidugi uskuda, sest see tulemus oli tema jaoks lausa uskumatu ja super ja mis kõik veel. Emotsioonid olid meil mõlema laes.

Soovitus kõikidele jooksusõpradele, leidke endale toredad sõbrad või vähemalt üks tore sõber kellega koos on lihtsalt suurepärane kõike seda jagada. Ei kujuta ette, et peaksin üksinda kilomeetreid tuimalt läbima, tõenäoliselt ma sellisel juhul jooksmisega ei tegeleks. Tänud Ivarile, kes selle ürituse korraldas ning häid mõtteid talle
edaspidiseks taoliste ürituste korraldamiseks.

Pääsküla maratoni aeg 4:03:35

Üldkoht 33/60

Naiste 6/14