Eks see selgub pärast maratoni kas oli õige otsus aga hetkel ma olen küll põnevil 🙂 See istumine ja mõtlemine, et ma nüüd hakkan, nüüd lähen, nüüd teen, ei vii mitte kuhugile. Olgugi, et Võrust Tallinnasse on päris pikk maa lihtsalt trenni tegema minna aga ma usun, et just seda mul hetkel vaja ongi.
Kutse rabamaratonile tuli nii õigel hetkel, et paremat ajastust annab otsida 🙂
Kuna maraton on juba varsti-varsti 23. november siis tuleb agaralt tegutseda selle nimel, et rada saaks läbitud.
Sellest ajendatuna jooksime laupäeval K2-ga läbi poolmaratoni distantsi ja hetkeseis on siis selline:
Distants: 21,8 km
Keskmine tempo: 6:37/km
Keskmine pulss: 153
Aeg: 02:24:05
Kalorikulu: 1237
Rada kulges Kreutzwaldi tänavalt ümber Tamul järve Kubijale, sealt Puigale ja tagasi linna.
 |
Alustasime jooksu 15:00 ja kui esialgu mõtlesime, et jookseme Kubijale ja tagasi siis tegime plaanid ümber kuna arvatav lõpuaeg tähendas, et väljas on juba täitsa pime ja läbi metsa väga ei tahtnud kotis joosta. Seega otsustasime, et jookseme tagasi Puiga kaudu, seal rada valgustatud. Järve ring oli mõnus, lobisesime ja aeg läks ruttu. Kubijal sai päris mitu korraliku tõusu ka ületatud, pulss oli mõnel tõusul lausa 170.
Pulss on tunduvalt kõrgem kui kevadel aga ma ise kartsin veel hullemat.
Aga enesetunne oli kokkuvõttes päris OK. Ma läksin ju väikse kartusega, et kuidas jalad ja keha vastu peavad, ei mäletagi millel viimane nii pikk jooks oli. Jalad olid harjunud kuni 13 km jooksma 😛 Umbes 13 km möödudes tundsingi, et jalad ei ole enam nii kerged nagu alguses aga pulss püsis ja kuskilt pistma ei hakanud. Puigal tundsin, et rinnus on pakitsus aga pulss näitas 146 ja see andis kindlust, et midagi halvasti ei tohiks olla.
Puigale jõudes oli kottpime, õnneks laternad juba paistsid ja me olime päästetud 🙂 Aga nii kergelt me siiski ei pääsenud, taevast hakkas väikest uduvihma tulema, etteruttavalt ütlen ära, et linna jõudes tuli juba padukat. Joostes ei saanud ise muidugi arugi, et vihma tuleb nagu oavarrest, vastutulevate autode valgusvihus oli näha, et hull vihm on tegelikult.
Viimased viis kilomeetrit oli hirmus janu juba peal, kartsin isegi oma müslibatooni süüa, et ajab veel hullemini janutama.
Trenni ma vett kaasa ei võtnud, kiiruga krabasin kaks müslibatooni kaasa, millest siis ühe poolel distantsil ära sõin.
Ausalt, lõpus olin päris väsinud ja püüdsin mitte mõelda, et paari nädala pärast on vaja poole pikem maa läbida, toohetk ei oleks ma selleks võimeline olnud. Janu ja nälg, vihmast märjad riided.
Annan endast parima, et kahe nädala pärast ennast rajal hästi tunda. Sellel nädalal on plaan peale tööd siseareenil jooksmas käia.
Annan jooksvalt teada kuidas minu maratoni ettevalmistused kulgevad.
Naljakas- maratoni ettevalmistused 🙂 Kui erinevad võivad olla maratoni ettevalmistused, seekord siis ettevalmistused, et oleks jaksu kogu distants läbi joosta.
Omamoodi põnev seegi, kindlasti tuleb rekord! Minu kõige aeglasem maraton 🙂 aga ükskõik, mis aeg tuleb ma olen enda üle mega-kiga uhke kui lõpuks finišijoone ületan.
Selleks ma seda ju kõike teengi, et oleks FUN!
😉