Jooks ümber Tamula järve

Kohaliku jooksusarja teine jooks- jooks ümber Tamula järve. See on sarja üks põnevamaid jookse, just oma raja tõttu, alguses asfald siis raudtee, edasi saab üsna soisel maal joosta ning lõpus heinamaad ka. Selline mitmekülgne jooks 🙂
Aga mulle on see alati meeldinud, eriti just raudtee osa.
 
Jooks algas kell 19:00 õhtul, seega põrutasin peale tööpäeva stardipaika. Lapsed tulid ka ja vähemalt üks- see kõige väiksem, plaanis ka võistlusest osa võtta 🙂
Rahvast oli juba tund enne starti päris palju kohal, aimata võis, et tuleb järjekordne rekordarv osalejaid. Ilm andis ka muidugi oma osa.

Stardinumber käes, tegin kerge sörgi ja varsti helistas ka Kristi ning ei läinud kaua kui ta oli ka kohal.

No, mis ettevalmistust seal ikka teha, distants vaid u.6,5km, tegime kerge sörgi ja jäime starti ootama.
 
Algus siis asfaldil, püüdsin mitte väga hullu panna ja hoidsin esialgu Kristi seljataha aga kilomeetri möödudes tundus Kristi samm siiski erksam olevat ja tuttav selg liikus ikka edasi ja vahemaa järjest suurenes.

Start

Raudteele jõudes tundsin suurt kergendust. Nüüd hakkasin noppima 🙂 Kui seni joosti minust mööda siis raudteel olin tegija 😛
Muidugi pilku ei tohtinud jalge eest tõsta, rütm oli paigas ja silm pidi koguaeg jälgima jalasammu. Korra tõstsin pilgu, et vaadata kaugel ärapööre on aga nii sain kohe vitsad ka, jalg libastus ja jumal tänatud, et midagi hullu ei juhtunud.

Rauteelt sohu keerates tuli hakkama saada kitsal rajal jooksmisega, seal tuli koht kätte võidelda ja siis lihtsalt kulgeda, möödajookse oli väga raske teha, minust ikka mindi mööda ka, proovisin viisakalt kõrvale võtta ja teed anda aga ega seal väga ruumi ei olnud.

Ühest talust mööda joostes sain endale ebameeldiva seltsilise mesilase näol, kes otsustas minu pähe maanduda. Ju talle ei meeldinud see higi lõhn…ja nii mul tuli üks korralik võitlus maha pidada. Vehkisin kätega nagu hullumeelne, kakkusin patsi lahti aga mesimumm ei tahtnud kuidagi mu peast ära minna, muudkui aga sumises. Väike paanika oli küll, lapsepõlv tuli meelde- vanaema pool sai suviti ikka mesilastega lahinguid üsna tihti peetud.

Igaljuhul lahti ma lõpuks tast sain ja nägin kuidas mumm maandus eesjooksja seljale, ütlesin siis kaasjooksjale, et minu mesilane lendas nüüd tema seljale aga ohtu temast enam ei olnud kuna mina sain sutsaka kaelale ära. Seda tundsin alles hiljem, et kael hakkab tulitama.
Mõtlesin siis, et kuidas see sutsakas minu sooritusvõimele mõjub aga kahjuks või õnneks ei tundnud ma mingit mõju.

Viimane kilomeeter oli käes ja tuttav Kristi selg oli ka üsna lähedale juba jõudnud aga mitte nii lähedale, et oleksime saanud finiši koos lõpetada 🙂
Staadionile jõudes ületas Kristi just finišijoone.

Finiš

Minu lõpuaeg 0:35:50, hiljem eelmiste aastate aegasid vaadates oli väike pettumus küll, olen aeglaseks jäänud 😛 Viimasel ajal võtan väga vabalt oma jookse, ei viitsi eriti pingutada. Tagantjärgi ma isegi ei oska öelda kas oleksin kiiremini suutnud joosta kui oleksin teadnud oma eelmise aasta aega ja võtnud eesmärgiks see ületada.
Seekord siis niimoodi. Aga väga lahe jooks oli. Mul on hea meel, et kohalik jooks on nii palju populaarsemaks muutunud.

Võrdluseks eelmiste aastate ajad:

2011 aeg 0:34:36
2012 aeg 0:34:41
2013 aeg 0:34:32
2014 aeg 0:35:50

Kohtumiseni sarja kolmandal jooksul- 22.05 Võru-Väimela maantejooks.

Shopping Cart