“Jooks on lahe EESKUJU” on postituste sari, mis ilmub 2 x kuu jooksul, neljapäeviti. Postituse sari toob meieni inspireerivad lood inimestest meie keskelt- Jooks on lahe kogukonnast. Postituste sarjas tutvustan iga postitusega lähemalt ühte Jooks on lahe kogukonna liiget, kes on meile kõigile eeskujuks.
Suhtlesime Katriniga ühel jaanuarikuu hommikul zoomis. Katrin oli tööl ja võttis korraks minuga vestlemiseks välja kohvipausi 🙂 Vahepeal on tekkinud minu haigestumise tõttu pikk paus aga täna saan lõpuks teiega jagada vestlust Katriniga. Mõnusat lugemist!
- Nimi: Katrin Kruusamägi
- Elukoht: Kose vald
- Vanus: 41 aastane
- Prekonnaseis: Vallaline
- Lapsed: Tütar (20 aastane)
- Amet: Ostu spetsialist
- Meeldib: Meri, päike, lumi, avastada uusi paiku, liikumine, väljakutsed
- Ei meeldi: Valetamine ja silmakirjalikkus
Katrin, millega Sa igapäevaselt tegeled, kus Sa töötad?
Mina töötan lipumaste tootvas tehases Flagmore AS, olen ostu spetsialist ja minu kohustuseks on tagada, et tehase töö sujuks ja kõik vajalikud toorained ja tarvikud oleks õigel ajal kohal. Hetkel on väga huvitav ja põnev mul endal ka, sest olen vaid mõned kuud siin töötanud ja kõik on põnev ja väljakutsuv.
Näiteks on meil toodetud lipumaste näha olnud nii tali- kui suviolümpiamängudel Torinos, Londonis, Sochis, Rio de Janeiros, eelmisel aastal kaunistasid meie lipumastid expot Dubais..
Räägime Sinu hobidest, millega tegeled väljaspool tööaega?
Minu hobid on enamasti spordiga seotud. Mingi aeg tagasi mängisin ma näiteks tennist aga kuna vastasteks seal olid enamasti mehed ja nende kiirus on hoopis midagi muud, kui minul, siis ma polnud enam nii huvitatud 😀 Aga umbes kümme aastat tagasi ma jõudsin kõigepealt kõndimisieni ja siis tuli jooksmine ning suusatamine. Ja nüüd ma olen siis kümme aastat aktiivselt liikunud 🙂
Selle aja jooksul olen teinud ka päris palju lollusi ja päris palju ka õppinud oma vigadest.
Ma ikka mõtlen, et kui 10 aastat tagasi oleks nii palju informatsiooni ja erinevaid toetusgruppe, kust kogemusi saada ja õppida, siis oleksid paljud lollused tegemata jäänud. Ja need targad kellad, mis täna on, need on väga suureks abiks algajale tervisesportlasele.
Täna ma hoian mõnikord kahe käega peast kinni, kui näen kedagi samu vigu kordamas, mida ise olen kunagi teinud.
Mina leidsin aastaid tagasi juhuslikult internetist ühe maratoni ettevalmistamise kava. Ja seda uurides, sain ma aru kui rumalasti ma olin seni jooksnud, ajanud ainult kiirust taga.
Nüüd, kui ma olen õppinud pulsi järgi jooksma, ei vaheta ma seda millegi vastu. Rahulik, mõnus kulgemine on kõige mõnusam.
Seda on oluline aeg ajalt rääkida ja inimestele meelde tuletada. Väga hea, et sa selle välja tõid. Ma olen alati arvanud, et parem on õppida teiste vigadest, kui neid ise läbi teha 😀
Sa mainisid kõndimist, jookmsist ja suusatamist. Kas jäi ehk midagi mainimata?
Jaa, mulle meeldib ka ujuda ja suvel ratast sõita 🙂
Sellel talvel avastasin enda jaoks ka taliujumise.
Sinu hobide nimekirja vaadates, võiks arvata, et varsti näeb Sind mõnel triatlonil, kas on plaanis?
Olen mõelnud ja tiksub kuklas 😉 Täna ma veel taastun vigastusest aga unistan…. Hetkel ma siiski võtan asja realistlikult ja vaatan kuidas taastumine läheb. Augustis saadud jalavigastus tuli nagu välk selgest taevast. Ja sellest taastumine on väga pikk teekond ja ma väga selgelt teadvustan endale seda.
Räägime sinu vigastusest, mis täpselt juhtus?
See oli augusti alguses Peetri jooks. Olin rõõmsalt stardis ja mõtlesin, et lahe jooks tuleb. Läksin starti ja umbes kolmandal, neljandal kilomeetril hakkasin tundma, et kannas on mingi valu. Mõtlesin et kannatan ära aga viie kilomeetri lõpus ma tulin juba longates rajalt maha. Katkestasin. Nutt kurgus. Katkestamise valu oli sama valus kui füüsiline valu. Läksin koju, võtsin tossud jalast ja peale seda ma ei saanud enam tükk aega tosse jalga, sest jalg oli paistes.
Käisin ka emos, tehti pilt. Murdu ei olnud. Tallaaluse sidekirme põletik ja rebend. Kargutasin nädal aega, jalale astuda ei saanud.
Sealt edasi algas taastumise teekond ja minu vaikne tagasitulek. Paari kilomeetri kaupa.
Mis selle vigastuse põhjus võis olla?
Eks see oli mitme asja kokkulangevus, ju sai jalg lihtsalt palju koormust. Eelmisel õhtul enne võistlust sai palju tantsitud ja nii see juhtus. Vigastus ei hüüa tulles, kahjuks!
Kuidas taastumine kulges/kulgeb?
Mulle kirjutati esialgu valuvaigistid, mis aitasid ka põletiku vastu. Ja määrati ka ravivõimlemine. Olen igapäevaselt juba viis kuud võimelnud. Ja kuu aega ma abslotuutselt ei jooksnud, siis füsioterapeut soovitas vaikselt katsetama hakkata. Hästi teadlik tagasitulek on olnud jooksurajale.
Muidugi alguses ei tahtnudki joosta, sest jalg oli valus. Raskeks läks leida tasakaalu siis kui jalg enam ei valutanud, et ikka üle ei pingutaks 😉 5-10km läbides ei anna jalg täna enam tunda. Pikemate matkade puhul annab siiski jalg endast märku.
Taastumine sportlikust tegevusest käib õnneks kiirelt.. Isegi kui peale pikka matka jalg valutab, siis paaritunni möödudes on juba kõik ok.
Vaimselt oli see vigastus ja taastumine ikka korralik hävitustöö. Olen nii pikalt sporti teinud ja leida end nüüd olukorrast, kus ei tohi, oli väga raske.
Respekt! Et oled selle taastumise tee nii targalt läbi käinud. On ju ka neid lugusid näitena, kus inimesed liialt kärsitult tagasi rajale kiirustavad. Aitäh et oled olnud selles osas heaks eeskujuks.
Jaa, see õpetas mulle endale ka väga palju. Varem ma panin rohkem rõhku kiirusele aga täna ma jälgin väga hoolsalt pulssi ja kulgen rahulikult. Ma enam kunagi ei jookse ennast lihtsalt pildituks. Jaa, mina olin ka see, kes jooksis ja vaatas ainult tempot, ma ei saanud aru inimestest, kes jooksid rahulikult ja siis veel samalajal jutustasid 😀
Täna ma vaatan inimesi, kes jooksevad pulss 170-180 ja ma hoian kahe käega peast kinni.
Mis oli see hetk, mil sa taipasid ja avastasid, et jooksmine võib olla ka rahulik kulgemine?
Tegelikult 2014 aasta oli väga intensiivne võistluste aasta, mis lõppeski ühe esimese tõsisema vigastusega- kannakõõluse põletikuga. 2015 aastal hakkasin siis sellest välja tulema. Sain treeeningkava ja seal olid pulsivahemikud ka ära märgitud ja ma vaatasin neid numbreid ning mõtlesin, et kuidas on võimalik 130 pulsiga joosta üldse, see on ju kõnd. Ma sain ju plaani kätte aga ega mul ei olnud juhendajat, eks ma ikka vaatasin neid numbreid sellise pilguga, et ega siis koguaeg ka ei pea järgima neid….
Treeningplaan sai otsitud maratoni jaoks. 2016 ma läbisingi oma elu esimese maratoni.
Kas läksid esimesele maratonile eesmärgiga?
Kuna mul oli jah treeningkava maratoni jaoks leitud, siis selle kava järgi treenides oleks pidanud maratoni alla 4h jooksma. Minul siiski läks natuke üle. Oli vist 4:03
Vahepeal oli paus, uus vigastus 2017 aasta Tallinna Maratonil- säärelihase rebend… jällegi ravi ja taastumine. 2019 a. jooksin uuesti maratoni. See oli Tartu linnamaraton ja see oli parima enesetundega martaon, mille olen läbinud ja õnnestus isegi negatiivne split teha. ( algus aeglasema, lõpp kiirema tempoga) Ideaalne maraton.
Mitu maratoni oled kokku jooksnud?
Kokku olen kolm täispikka maratoni läbinud 😉
Kuidas tundub, kas tuleb veel mõni maraton?
Ma arvan küll, et tuleb. Mingit otsest plaani ei ole aga ma usun küll, et tuleb. Pikad distantsid mulle meeldivad
Aga räägime Jooks on lahe väljakutsest 🙂 Kuidas Sa avastasid meie kogukonna?
Ma olen vist kuskil öelnud ka, et ma kõigepealt nägin “Jooks on lahe” logo ja see oli nii pilkupüüdev ja äge. Siis ma avastasin, et on ka mingi grupp ja väljakutse – iga päev 5km.
Mõtlesin, et uurin ja vaatan, mis seal täpselt toimub. Ma liikusin ise ju ka aktiivselt aga väljakutse võlu oligi see, et oluline oli igapäevane regulaarne liikumine.
Millal sa väljakutse grupiga liitusid?
2020 november.
Mis oli see põhjus miks otsustasid väljakutsega liituda?
Ma leidsin nö. oma inimesed, see oligi vist kõige suurem põhjus. Minu enda sõpruskond vaatas ja vaatab tänagi mind justkui hullu 😀 Nüüd leidsin lõpuks samasugused hullud inimesd, kelle jaoks oli aktiivne liikumine normaalne ja lausa igapäevane. Minu jaoks oligi see, et ooo nii palju inimesi on kes liiguvad aktiivselt ja ma olin just ise ka hakanud uuesti teadlikumalt jooksma. Nägin head võimalust ka ise jagada oma teadmisi ja lugu, et ei ole vaja tormata pulss laes, vaid saab ka rahulikult pulssi jälgides oma tempot kasvatada. Mul on grupis raske kiita neid postitusi, kus on ilmselgelt tempo liiga kiire ja pulss laes. Kunagi ei tasu end teistega võrrelda, eesmärgid tuleks seada endale ja ületades iseennast, mitte teisi.
Mis on Sinu kreisim seiklus?
Eks neid seiklusi on igasuguseid olnud aga, mis mulle praegu meelde tuleb …olin koguaeg mõelnud, et tahaks ühe öö üksi rabas veeta. Ja möödunud suvel oligi üks imeline õhtu ja ma mõtlesin, et nüüd lähen! Läksin kodu lähedal asuvasse Seli rabasse, selline väike ja armas raba. Nii ma ennast seal püsti seadsin ja veetsin imelise öö kuuvalgel ning olin oma mõtetega. See oli imeline kogemus. Plaan oli koos päikestõusuga ärgata ja ma sain kingituseks imelise päikesetõusu. Peale seda läksin ja tegin oma hommikujooksu ka ära. Aga hirmsasti tahaks teha ühe talvise rabas ööbimise ka 😀
Ja ma tean, et täna sa plaanid minna ka 50km matkale?
Jaa, see on plaanis veebruaris. (Seega sellel nädalavahetusel juba ;))
Mille üle Sa täna kõige enam uhkust tunned?
Oskan täna teadlikult liikuda. Ma ei tee seda uisa-päisa. Minuni on jõudnud teadmine, kuidas targalt liikuda. Ja ma püüan oma teadmisi ka teistega jagada.
Mis on Sinu suurimad eesmärgid? Sead Sa endale eesmärke?
Üldiselt mulle meeldib planeeritult asju teha. Aga loomulik kulgemine on ka äge
Mul on tööalaselt plaanid ja projektid aga ma püüan hoida realistlike plaane. Sportlikult ma annan väga teadlikult endale aru, et ma veel taastun ja kõike ei jõua
Aitäh Katrin Sulle selle toreda vestluse eest, oled väga paljudele eeskujuks!
Armas Jooks on lahe kogukonna liige!
Ka Sina saad teha ettepanekuid, kes võiks olla järgmine Jooks on lahe EESKUJU. Jaga minuga oma eeskuju! Inimest, kes just Sind inspireerib enim meie kogukonnast. Oma vastuse saad jätta vajutades SIIA