“Jooks on lahe EESKUJU” on postituste sari, mis toob meieni inspireerivad lood inimestest meie keskelt- Jooks on lahe kogukonnast. Postituste sarjas tutvustan iga postitusega lähemalt ühte Jooks on lahe kogukonna liiget, kes on meile kõigile eeskujuks.
Tänases postituses räägib Võrus elav 2 lapse ema ja abikaasa Kirsika oma tegemistest ja sellest, millist rolli on mänginud liikumine tema võitluses depressiooni, ärevuse ja anoreksiaga!
Kirsika on naine, kellele meeldib armastus, naermine, laulmine, jalutuskäigud ja mangojäätis suvises Võru rannas 😊
Juba pühapäeval, 30. aprillil tähistab Kirsika oma 36-dat sünnipäeva! Soovime kõik koos talle palju-palju õnne ja kordaminekuid järgnevaks eluaastaks ning saame temaga lähemalt tuttavaks:
Kirsika, Sinust lausa kiirgab elurõõmu ja tegutsemistahet! Millega Sa igapäevaselt tegeled?
Igapäevaselt olen ema, abikaasa ja naine; aga küsimusele vastates, siis olen Võru Loovuskoolis õpetaja beebikoolis ja mängukoolis – olen leidnud siinkandis lihtsalt kõige parema töö (oli mu unistus aastaid, et saaksin teha miskit südamelähedast!).
Oled üks neist õnnelikest inimestest, kes saab nimetada oma hobi ka oma tööks. Kui suurt rolli mängib muusika Sinu igapäeva elus? On Sul veel mõni hobi?
Jaa, just! Mu hobist sai märkamatult aasta tagasi ka minu sissetulekuallikas. Lisaks loovuskoolile(kus õpetan alates eelmise aasta septembrist) käin ka esinemas üritustel – laulatused, pulmad, juubelid, firmaüritused… Hobid – mis need veel on? 😀 Tegelikult on ikka mõned asjad veel ajaga tekkinud ja ka ära kadunud, eriti peale laste sündi märkasin, et väga raske on mingit hobi endale tekitada, mis ka jääks, no välja arvatud muusika! Kas Netflix on ka hobi? 😀
Oled otsustanud jagada avalikult oma teekonda võitluses depressiooni, ärevuse ja anoreksiaga. Miks otsustasid seda teha just sellisel moel? Kuidas jõudsid abini?
Anoreksia hiilis mu ellu täpselt pool elu tagasi, olin just 16 saanud – kui avastasin, et olen leidnud nn kuldse tee peenikeseks olemisele – ma lihtsalt ei söönud! Kui naiivne, eks? Lumepall läks aga veerema, ja see läks mulle ka väga kalliks maksma – kogu minu tervise, nii vaimse kui füüsilise… Kui ma lõpuks sellest esimesest ringist välja tulin, nägin, et minu ümber on nii palju inimesi, kellel sama võitlus. Ja see andis julgust jagada just anoreksiast taastumist ja tervenemist – just seda teekonda. Kui aga lapsed sündisid, olin jällegi nõiaringi liikumas – ärevus, depressioon… Ja kui lõpuks aasta tagasi abi otsisin ja sammud psühholoogi juurde viisid, sain aru, et antidepressandid ei ole vaid hulludele ja ka mina vajan neid, et edasi liikuda; et igakuised kohtumised psühholoogiga on mulle head ning terve maailm võiks vähemalt korra elus sammud sinna kabinetti viia. Seepärast jagan ka seda kõike nii julgelt, et see poleks tabu ning miskit, mida varjama peab…
Kas Sinu arvates on täna oma vaimse tervise eest hoolitsemine endiselt veidi tabuteema või on asi juba paremaks muutunud ja selle olulisust mõistetakse rohkem? Kohati tundub, et füüsilise tervise eest hoolitsemine on lihtsam ja “vajalikum”, sest kui kuskilt valutab, siis ma ju ikka lähen arsti juurde, aga vaimse tervise puhul on veidi keerulisem määratleda millal see õige aeg nüüd oleks minna.
Tundub, et just läheb rohkem vabamaks vaimse tervise teemadest jagamine! Ka tutvusringkonnas mehed on julenud psühholoogi poole vaikselt pöörduda ja minu jaoks on see täielik vau, sest see Ei Peaks ega tohiks tabu olla! Mäletan kui aasta tagasi vaimse tervise õe juurde sammud viisin ja see tunne, et kas ma olem hull – seda ei peaks keegi tundma! Sest kui ajukeemia sassis, vajad sa tihti siiski ka kõrvalist abi, et iseendana end jälle tunda!
Ja eks tõesti on keeruline ära tunnetada, millal see nn õige aeg on, aga ma enda koha pealt mõtlen, et appi, võibolla oleks pidanud ka siis minema, kui kõik hästi, et oskaks seda hoida! Miks peab ootama, kuni juba täielik auk käes? 🙂
Kas ja millist rolli on mänginud liikumine Sinu võitluse ja tervenemise juures?
Ma pole väga kunagi eriline sporditegija olnud. Juba nooruses leiutasin endale erinevaid haigusi külge, sest kartsin kekatunnis käia (kehalise kasvatuse õpetaja oli väga mõnitava suhtumisega minu suunas ning see polnud väga motiveeriv seal tunnis käimiseks…). Ka anoreksia leidis mu ellu tee, sest ma ei osanud abi otsida mujalt- ei spordist ega õigest toitumisest. Nüüd, aastaid hiljem, kui kaksikud sündisid, sai kõndimisest osa mu igapäevaelust, aga vaikselt kadus ka see, kui nad õppisid voodis magama. Lõpuks avastasin, et mul pole väga sellist motiveerivat nõksu, mis mind liikuma suunaks rohkem; vahepeal proovisin end õue sundida, teinekord kodus veidi trenni teha… Kuni lõpuks abikaasa valis 2022 lõpus iseenda ja hakkas palju, palju end liigutama ja ma kõrvalt vaatasin, et see on tema vaimset tervist parandanud. Ja siis kutsus sõbranna mind selle aasta jaanuaris iga päev end liigutama, ning esialgu mõtlesin küll, et mul pole sellist aega… Kui lõpuks valisin iseend ja selle teekonna 4 kuud tagasi, sain aru, et liikumine ja selle iseenda aja leidmine iga päev on parim toetus mu ärevusele, depressioonile, halbadele harjumustele… Lühike vastus : suurt rolli! 😀
Kuidas Sa igapäevaselt muude kohustuste ja tegemiste kõrvalt liikumiseks aega leiad?
Alguses tunduski see kõige suurem väljakutse, et no kuidas ma töö kõrvalt, laste kõrvalt, enda tegemiste kõrvalt selle aja näpistan. Aga see on hoopis kõige lihtsam osa. Olen abikaasaga kuidagi sujuvalt sinna jõudnud, et peale tema trenni on minu aeg ja nii ongi selline mõnus rütm tekkinud, et igaühele oma!
Milline osa liikumise protsessist on Sinu jaoks kõige keerulisem/motivatsiooni nõudvam? Kuidas oled sellest Sina üle saanud?
See esimene kilomeeter ikka… Kui see läbitud, siis pole enam vahet, kas otsa tuleb veel neli või 10! Ja esimene kuu ka aja leidmine ja rütmi tekitamine, millest nüüd on saanud juba ka veidi rutiin, ilma milleta elada ei tahakski! 🙂
Milline on Sinu lemmikviis iseenda jaoks aega võtta?
Kui lapsed lasteaias, mees tööl ja ma üksi kodus – kui kõik kodu on korda tehtud, siis istun veidiks diivanile ja lihtsalt vaatan mõnda lemmiksarja Netflixist! Jah, liikumine on mega oluline, aga pisike puhkus peale pikka päeva või rasket hetke on ka megaoluline. Ja lõpuks endale olla lubamine, et Sa teed ju päeva jooksul nii palju, see hetk Olla on lubatud!
Kuidas leidsid tee Jooks on lahe väljakutseni ja millal see oli?
2 jaanuar 2023 – kirjutas mulle sõbranna, kes oli ka just alustanud, et tule ühine. Ma olin just kõhugripist välja tulemas ja esimene reaktsioon oli EI! Ma ei jaksa, pole aega ja no kuidas ma konkreetselt IGA päev selle viieka ära teen…
Mis olid esmamuljed, mõtted?
Veidi vastasin eelmises küsimuses… Aga ja, alguses oli hirmutav, et ma päriselt peangi iga päev end liigutama hakkama. Kui hirmust üle sain, tuli põnevus, et kas saan sellega hakkama. Just see endale väljakutse esitamine!
Mis Sind motiveerib kõige enam väljakutse juures?
TULEMUSED! Näen enda kehas muutust; on tekkinud vajadus iga päev end õue vedada (muidugi nüüd olen ema ka kaasa vedanud endaga, hehe).
Kuidas on Jooks on lahe kogukonnaga liitumine sinu senist elu mõjutanud? Kas pead kogukonda ja sealt tulenevat motiveerimist ja tunnustamist oluliseks?
Ja, need laigid seal igapäevase postituse juures ja ka mõned kommentaarid, need nii julgustavad. Isegi esimese ühismatka tegin kaasa, ja see kõik ongi nii tore! Ei ole, et tundub ainult tore, aga päriselt ongi selline mõnus seltskond inimesi, kes armastavad liikumist ja elu ja iseennast ka!
Kas Sul on mõni naljakas seik seoses väljakutsest osavõtmisega?
Uuuuh, no vist veel ei ole jõudnud juhtuda. Ma nii algaja, pigem isegi beebi selles – kohe saabki ju 4 kuud täis!! No veidi naljakas on mu ema jaoks see, et ta päriselt käibki minuga iga päev kaasas kõndimas. Proovisime eile eraldi minna, aga ikka lõpetasime koos, sest üksi hakkas igav! 😉
Mis on kõige eredam ja soojem mälestus Jooks on lahe kogukonnaga seoses?
See sama ühismatk, sest ma muidu ju nii uus, et väga ei tea veel inimesi. No profiilipildid hakkavad küll vaikselt meelde jääma, aga nime ja nägu veel kokku ei vii… Ja kui oleks ometi võimalus kõik need inimesed ükskord kokku ühiskogunemisele tuua, vot see oleks alles miskit!
Kellele soovitaksid Sina eelkõige väljakutsega liituda?
Inimesele, kes kardab. Inimesele, kes võitleb ärevusega ja depressiooniga. Inimesele, kes on alakaalus, ülekaalus, normaalkaalus. Inimesele, kes mõtleb, et ta ei jaksa. Inimesele, kes on üksi (saad alati grupis küsida, ehk tahab keegi sinu linnas just sinuga koos kõndima hakata). Inimesele, kes peab liiga palju istuma töö juures. Aktiivsele. Passiivsele. SINULE!
Mida igapäevane liikumine Sinu ellu toonud on? Mis on muutunud?
On tekkinud üks mõnus rütm, mida ma ei anna vist kunagi miljoni eest ka käest. Armastan seda, et olen leidnud endas jõu, mida ma varem ei teadnud, et eksisteerib. Isegi jooksmas olen mõned korrad suutnud ja tahtnud käia (ma pole kunagi uskunudki, et joosta suudan). Looduslik antidepressant ju!
Mis oleks üks motiveeriv mõte või tsitaat neile, kes alles mõtlevad kas liituda ka #igapäev5km väljakutsega?
Iga uus algus on hirmutav; see esimene hirm tuleb lihtsalt üle elada, teine kord sama asja teha on juba palju lihtsam!
Lõpetuseks jaga palun enda lemmik…
1) Inimene – Tanel (abikaasalane)
2) Muusikapala – Ott Lepland – Kodu
3) Raamat – Liiga palju häid, ühte lemmikut pole!
4) Podcast – Kõik Katri Telleri podcastid
5) Aastaaeg – Kevad (APRILLIKUU)
Aitäh Sulle, Kirsika, et aitad oma looga tuua rohkem tähelepanu nii olulisele teemale, nagu seda on vaimne tervis!
Ilusat sünnipäeva ning suuri kordaminekuid edaspidiseks!
Juba mõne päeva pärast alustab mai #igapäev5km väljakutse, kui soovid liituda, siis pane end juba täna kirja www.jooksonlahe.ee/valjakutse