“Jooks on lahe EESKUJU” on postituste sari, mis toob meieni inspireerivad lood inimestest meie keskelt- Jooks on lahe kogukonnast. Postituste sarjas tutvustan iga postitusega lähemalt ühte Jooks on lahe kogukonna liiget, kes on meile kõigile eeskujuks. Tänases postituses räägib Mona Lisa oma teekonnast liikumisharjumuseni. Mona on Jooks on lahe kogukonnas juba aastast 2019 aga liikumisharjumuseni jõudis alles viimase 5 kuu jooksul. See on väga inspireeriv lugu ja kutsusin Sind üles seda lugema ja jagama.
Mona, tutvusta ennast lühidalt.
Hei kõikidele tublidele liikumisentusiastidele! Mina olen 24-aastane Võrumaalt pärit Mona Lisa. Paljudele olen võib-olla tuttav sotsiaalmeediast, kus jagan oma igapäevast elu instagramis ning postitan youtube keskkonda elulisi vlog stiilis videosid või hoopis teleekraanilt, kus osalesin Ma näen su häält 1.hooaja saates arvaja rollis. Ametilt olen õppinud juuksuriks, kuid hetkel töötan sushikokana. Kodus on mul elukaaslane ja pisut üle kahe aasta vanune taks Nala. Enda huvideks või hobideks pean eelkõige igapäevast liikumist, muidugi lauamängu õhtuid pere või sõprade seltsis, matkamist erinevate matkaradadel või campimist Eestimaa lõkkepaikadel. Lisaks naudin väga videoblogi pidamist ja vahel ka kinos või teatris käimist.
Kuidas leidsid tee Jooks on lahe #igapäev5km väljakutseni?
Sellega on tegelikult põnev lugu. Esimest korda osalesin väljakutses 2019.a septembris, kui sellest esimest korda kuulsin. Alustasin kohe suure hurraaga, aga peale esimest kuud osalemist sellest ka loobusin. Siis tuli vahele pikem paus ning 2021. jaanuaris otsustasin uuesti liituda. Tol korral võtsin ka oma õe kampa, kes esialgu oli küll skeptiline, kuid kes tänaseks päevaks on väljakutses olnud järjepidevalt juba kaks aastat ja muideks on ta ka üks Jooks On Lahe eeskujudest. Ka tol korral loobusin peale esimest kuud, aga aja möödudes jäin siiski rahutuks. Alates 2022.aasta veebruari keskpaigast, kui olin paar nädalat koroonaga karantiinis olnud, hakkasin end vaikselt taas rajale sättima. Väljakutsega ma ei liitunud, aga tegime sõbrannadega enda väljakutse, kus panime väikse seltskonna peale ka rahalise auhinna, mida igaüks soovis spordiriiete soetamisele kulutada. Kuu aega taas järjepidevat liikumist viis mind võidule ning peale seda võin öelda, et minu liikumisharjumus hakkas tasapisi taas paranema. Leidsin endas motivatsiooni ja tegin ise endaga pisikesi väljakutseid, mis aitas mul mitmeid kuud järjepidevana hoida. Kuna Gätly oli minu tegemisi pikalt jälginud, kirjutas ta mulle 2022.aasta juulis, kui ma ei eksi, ja kutsus mind uuesti väljakutsega liituma. Tundsin, et ma pole veel valmis ning jätkasin enda püstitatud väljakutsega. Kuu aega hiljem oli aga otsus küps ja liitusin taas väljakutsega, ehk 2022.aasta septembrist olen taas rajal ning hetkel on käsil viies kuu järjest, mil olen üks Jooks On Lahe kogukonna liikmetest.
Mis olid Sinu esmamuljed, mõtted ja võibolla ka hirmud?
Hirme on selle aja jooksul olnud tegelikult palju. Alustades mõtteviisist, et ma ei suuda iga päev nii järjepidev olla, lõpetades nende raskete päevadega, kui lihtsalt tunnen, et pole motivatsiooni. Aga tänaseks päevaks olen tõdenud, et hirmud ongi ületamiseks ning kogu väljakutse on mulle õpetanud rohkem endasse uskuma ja liikuma rada, mida ma tahan ja mis on mulle siin elus antud. Saan iga päev kindlust, et liikumisrõõm on suur osa minu päevast ning proovin igast jalutuskäigust (või harva ka jooksmisest) võtta kaasa mõne positiivse mõttetera, mis mind sel päeval saadab.
Kaua oled väljakutses kaasa teinud?
Nüüd järjepidevalt viies kuu järjest, enne seda kaks kuud pikkade vahedega.
Milline on Sinu varasem kokkupuude, suhe spordiga?
Olen lõpetanud Võru Spordikooli, kus mängisin võrkpalli üheksa aastat. Peale keskkooli, mil Võrust ära kolisin, jäi võrkpall küll tahaplaanile, aga mingi osa minu südamest on ikka veel palliplatsil ning tahan loota, et jõuan sinna mingil väiksel määral taas tagasi.
Mona, oled tänaseks peaaegu pool aastat järjepidevalt liikunud. Mis Sa arvad, kas oled saavutanud liikumisharjumuse või mis Sa arvad kaua läheb selle saavutamiseks?
Olles paar korda peale esimest väljakutse kuud katkestanud, siis ütleks kindlasti, et isegi kuu aega ei ole veel piisav, et see harjumus tekiks. Samas ma usun, et see on igaühe puhul individuaalne ja väga oleneb harjumusest. Tihti kuulen enda ümber inimesi ütlemas esimese hoo pealt, et oi mul pole aega selle väljakutse jaoks või mu töö ei võimalda seda. Sellistel hetkedel ma tegelikult hoian tihti kahe käega peast kinni, sest ma usun nii väga lausesse, et SUL ON AEGA SELLE JAOKS, MIS ON SINU JAOKS OLULINE. Meil on aega töö/kodu/pere jaoks, meil on aega sotsiaalmeedia ja televiisori jaoks. Siinkohal mängib suurt rolli hea planeerimisoskus ja kindlasti tuleb oma elus mõned prioriteedid teise järjestusse seada. Minu jaoks on tähtis igast liikumisest võtta kaasa oma mõttetera või taipamine, sest lihtsalt niisama liikumise pärast on väga raske järjepidevaks jääda. Tähtis on olla endaga aus ja meil kõigil on elus ruumi asjadele või tegevustele, mis meile rõõmu valmistavad ja tähtsad on. Hea harjumus tekib seega minu jaoks taipamisega, miks ma seda teen. Ajaliselt määratleda on seda raske.
Võrdle ennast ja oma mõttemaailma enne väljakutsega liitumist ja nüüd, kui oled pool aastat järjepidevalt liikunud.
Oii, see on muutunud väga väga palju. Just see pool, et olen jõudnud taipamiseni, miks ma seda teen. Need paar esimest korda, kui ma liitusin ja peale esimest kuud siis ka katkestasin, ma tegingi seda puhtalt väljakutse pärast. Tol korral ma tõenäoliselt ei saanud sellest aru ja eks ma ikka ka nautisin, aga seda päris tunnet mu sees ei olnud. Praegu on aga hoopis teised mõtted. Minult just hiljuti sotsiaalmeedias küsiti, kui palju on liikumine minu kaalu mõjutanud. Vastasin seepeale, et numbrid ei ole minu jaoks olulised ja see on minu arvates ebaterve suhtumine oma keha suhtes. Seepeale sattusin selle küsijaga arutellu, kus talle oli jäänud mulje, et numbrid on minu jaoks väga väga olulised. Ta pidas silmas 5 km päevast liikumist, 10 000 sammu jne. Sain oma mõtte talle väga selgelt edasi anda, öeldes, et numbril ja numbril on minu jaoks väga suur vahe. Kaalunumber ei ole minu jaoks oluline, sest ma võin kaaluda 70kg mitte midagi tehes ja end halvasti tundes, samas ma võin kaaluda sama palju, aga tunda end oma kehas hästi. See on number, mis ei anna mulle väärtust sellest, mis selle taga tegelikult on. Vastupidiselt sellele, mida näitab näiteks 5 kilomeetrit liikumist iga päev. See number on reaalne tõestus sellest, kas ma pakkusin oma kehale täna seda, mida ta väärib ja parandasin sellega oma enesetunnet. See ongi minu mõttemaailma muutus kogu väljakutse perioodi jooksul. Ma olen taibanud, et liikumine on minu kehale oluline eelkõige mu enesetunde, -kindluse, ja -armastuse pärast. Varem ma enda keha sellise tänutundega vaadata ei osanud.
Mis on olnud Sinu jaoks kõige suuremad muutused peale väljakutsega liitumist? Kuidas ja kas on see Sinu elu mõjutanud?
Kindlasti mugavustsoonist välja tulemine ja seda väga paljudel kordadel. Parem päeva planeerimine ja enda aeg, mida ma tegelikult väga vajan. Huvitavad teerajad ja märkamised enda ümber, mida muidu ei olekski võimalik märgata. Samamoodi need päevad, kui keegi minuga jalutuskäikudel liitub ja saame mõnusasti liikudes mõtteid vahetada. Huh, need on nii erilised ja vajalikud hetked.
Kui keegi oleks mulle aasta tagasi öelnud, et ma hakkan tööpäeva hommikutel kell viis ärkama, et siis oma viiekas ära kõndida, oleks ma teda tõenäoliselt hulluks pidanud. Nüüd on see aga mitmel korral nädalas minu reaalsus ja ma olen ajaga osanud seda nautima hakata.
Siinkohal ei saa mainimata jätta vaimset tervist. Tunnen, et olen tasakaalukam ja suhtun endasse paremini, kui paar aastat tagasi. Ma olen rahul selle inimesega, kes mulle peeglist vastu vaatab. Usun, et see teadmine on tulnud suuresti tänu väljakutsele.
Kindlasti on olnud sel teekonnal ka raskeid hetki, kuidas Sa motiveerid ennast? Jaga nippe!
Raskeid hetki tuleb ikka ette, kui päevane energiatase on null ja õue vaadates ei kutsu miski liikuma. Või mitu järjestikust tööpäeva, kui peangi hommikul liikuma ja ees ootab 12-tunnine päev, siis jälle magama ja uuesti liikuma. Eks need ole omamoodi rasked ikka, aga kuna ma tean enda jaoks nii kindlalt, miks ma seda teen ja mis tundeid see minus tekitab, siis aitab alati lause – kus lõpeb motivatsioon, seal algab distsipliin. Seda ikka vahel peab endale ütlema, aga õnneks peale natukest jalutamist suudan oma õigesse mõtteviisi jälle tagasi sulanduda ja päriselt protsessi nautida.
Hommikuste varajaste ärkamiste juures on mul küll üks nipp, mida ilmselt juba nii mõnedki on söögi alla ja söögi peale minu instagramist lugeda saanud. Nimelt kui mul on varajane äratus, siis ei võta ma õhtul kunagi telefoni voodi kõrvale, vaid jätan hoopis vannituppa. Nii pean ma hommikul äratuskella kinni vajutamiseks püsti tõusma. Ja siis on juba see esimene kõige raskem samm tehtud. On juhtunud olukordi, kui see piisavalt ei toimi, ehk olen ikka voodisse tagasi läinud, aga võin öelda, et 95% hommikutest see töötab imehästi. Voodis äratust kinni vajutades lükkaksin ma seda kindlasti kõvasti edasi või siis jääksin täitsa magama.
Kas Sul on lisaks igapäevasele liikumisharjumusele veel häid harjumusi? Kas mõni harjumus on ka nö. soovide listis ootel?
Igal hommikul kas siis enne kõndima minemist või pärast seda joon ma klaasitäis vett. See on üks kindlatest harjumustest, mille endale sisse olen juurutanud. Lisaks proovin vältida õhtul telefoniga voodisse minekut, kui tegelikult võiks juba silma kinni panna. Ka täiesti pisikesed harjumused võivad meile midagi suurt ja olulist vastu pakkuda.
Mona, kas sa sead endale ka eesmärke või annad lubadusi?
Muidugi annan! Enda vastu aus olles, siis peaksin ma neid rohkem üles kirjutama, et nad mul silme ees püsiksid. Ma enda peas unistan hästi palju ja viimasel ajal olen hakanud ka piltide näol endale telefoni taustapilte looma, näiteks inspireerivad pildid olen seadnud kokku üheks visionboardiks, et mul oleks iga päev silme ees need hetked, millest ma unistan. Ma usun, et meie mõtetel on suur jõud ja unistama peab alati suurelt.
Lõpetuseks jaga…
Lemmik tsitaat või mõttetera
‘’SINU ELU ON SINU KÄTES’’ – ütlen seda endale alati, kui milleski kahtlen ja pisut tagant utsitamist vajan.
Raamat
Mulle väga meeldib Heelia Sillamaa raamat ‘’AMMUU’’, nii palju toredaid mõtteid, ebakindlusest alati kindlaks ja ikka oma unistuste suunas.
Podcast
Olgu öeldud, et podcastid on minu jalutuskäikudel saanud väga suurteks sõpradeks. Tooksin välja eelkõige sellised podcastid nagu PAUS, Täitsa Pekkis ja Be1st.
Inspireeriv inimene
Ma püüan olla ise enda kõige suurem inspiratsioon ja mitte end nii väga teistega võrrelda või vaadata, et näe, tema teeb ja mina ei tee. Meis kõigis on midagi inspireerivat ja ma püüan seda enda puhul veelgi rohkem märgata. Muidugi mind inspireerib terve Jooks On Lahe kogukond eeskätt Gätlyga, kes on suurepäraseks vestluskaaslaseks mis tahes teemadel ja kogu soojus, mis sealt vastu tuleb, teeb iga päeva paremaks. Kui Jooks On Lahe kogukonnast kedagi eriliselt välja tuua, siis ma ei saa mainimata jätta oma õde, Elisabett Kleinerti, kelle toel on paljud väljakutse päevad läinud sujuvamalt kui nad muidu läheks. Koos on alati kergem, ja inspiratsioon enda ümbert tuleb ise leida ja uskuda, et meis kõigis on see olemas!
Aitäh armas Mona jagamast oma teekonda! Olen südamest tänulik, et läbi väljakutse meie teed ristusid.
Kes soovib ka edaspidi Mona Lisa tegemistega kursis olla, siis seda saab teha tema Instagrami kontot jälgima hakates.
Ja kes on nüüd suure motivatsiooniga üle valatud ja jalad sügelevad liikuma, siis veel on mõned päevad aega, et liituda VEEBRUARI VÄLJAKUTSEGA
Näeme kõnni-jooksurajal!