Kui nüüd lühidalt öelda, sest pikemalt ei ole midagi lobiseda, siis jooks sai läbitud 🙂
Nii nagu see on juhtunud kõigi sarja jooksudega sellel aastal.
Korraldus oli super, nagu alati. Ilm lausa ideaalne, rada mõnus- vahelduva maastikuga, enamasti tasane.
Aga minu jooksmisest…ei olegi nagu midagi rääkida viimasel ajal, eks ?!?
Olen nüüd juba mõnda aega tundnud, et need jooksud sellisel kujul ei paku mulle mingit pinget, usun, et ridade vahelt olete seda teiegi välja lugenud. Eesmärk on ju õilis- joosta sari koos tütrega läbi ja toetada teda esimesel jooksuaastal…aga kui nüüd täiesti ausalt üles tunnistada, siis mida jooks edasi, seda raskemaks minul läheb. Emotsionaalselt.
Pärast Lasva jooksu tundsin seda eriti ja üsna tihti olen mõelnud sarja jookse joostes seda mõtet, et oi kui tore oleks kui peale finišeerumist läheks ja jookseks nüüd ühe korraliku jooksu ka, teeks teise ringi otsa- ikka korraliku võistluse 🙂
Viimased jooksud on olnud tõesti sellise pulsi ja tempoga, mis kodus trenni tehes. Samas Getrini jaoks on olnud viimased kaks jooksu just suur väljakutse raja raskusastme ja distantsi poolest. Ärge saage valesti aru, mul on tütre pärast hea meel ja ma toetan teda rajal ikka edasi aga ma pean kuidagi oma sisemise minaga mingid kokkulepped saama.
Viimastest võistlusjooksudest pole mul iseenesest ju midagi rääkida, nagu te isegi olete aru saanud. Vaevalt teid nii väga huvitab minu tütre jooks, no kindlasti huvitaks aga see oleks üks teine blogi 🙂 Ikka tahate kuulda minu emotsioonidest ja rajal läbielatust, selles ju minu blogi mõte ongi. Mina võin ju ikka õhinal rääkida türe edusammudest, muredest ja väljakutsetest aga see pole päris see, mida teie ootate, eks!
Lasval tajusin kohe eriti kui rea lõpus me tegelikult oleme 🙂
Jooksime finiši poole kui vastu jalutas Silja Suija, kes küsis : “Raske jah?” Ma rõõmsalt:”Ei olnud midagi rasket!”
Aga siis ma taipasin…ju mul pidi ikka hullult rakse olema, et nii rea lõpus kohale vangerdasin 😛
Paljud ei tea ja ei peagi teadma, et ma raja koos tütrega kaasa jooksen aga see polegi tähtis, mida teised minust arvavad- olen ma esimene või viimane, tähtis on ju see mida ma ise tunnen ja viimasel ajal ei tunne ma ennast hästi. Ma ei sa ennast välja e l a d a 🙂 Ma ei saa endast lõvi välja lasta 😀
Peale finišt kui auto juurde lonkisime, kuulsin kuidas keegi hõikas mu nime, see oli üks tuttav, kes oli laadal müümas. “Noh, nii viimased olitegi või?”, oli tema imestus suur.
Ja jälle ma pidin seletama, et ma ei…..
No jah aga Getrin pole ju milleski süüdi, tema on ju väga tubli! Oma vanusegrupis enamasti 6,7,8 koht (Y)
Tegelikult on ju ainult kaks sarja jooksu veel – Kütioru jooks oma tõusudega ja Munamäe-Võru maastikujooks- minu üks lemmik 🙂
Nii nagu see on juhtunud kõigi sarja jooksudega sellel aastal.
Korraldus oli super, nagu alati. Ilm lausa ideaalne, rada mõnus- vahelduva maastikuga, enamasti tasane.
Aga minu jooksmisest…ei olegi nagu midagi rääkida viimasel ajal, eks ?!?
Olen nüüd juba mõnda aega tundnud, et need jooksud sellisel kujul ei paku mulle mingit pinget, usun, et ridade vahelt olete seda teiegi välja lugenud. Eesmärk on ju õilis- joosta sari koos tütrega läbi ja toetada teda esimesel jooksuaastal…aga kui nüüd täiesti ausalt üles tunnistada, siis mida jooks edasi, seda raskemaks minul läheb. Emotsionaalselt.
Pärast Lasva jooksu tundsin seda eriti ja üsna tihti olen mõelnud sarja jookse joostes seda mõtet, et oi kui tore oleks kui peale finišeerumist läheks ja jookseks nüüd ühe korraliku jooksu ka, teeks teise ringi otsa- ikka korraliku võistluse 🙂
Viimased jooksud on olnud tõesti sellise pulsi ja tempoga, mis kodus trenni tehes. Samas Getrini jaoks on olnud viimased kaks jooksu just suur väljakutse raja raskusastme ja distantsi poolest. Ärge saage valesti aru, mul on tütre pärast hea meel ja ma toetan teda rajal ikka edasi aga ma pean kuidagi oma sisemise minaga mingid kokkulepped saama.
Viimastest võistlusjooksudest pole mul iseenesest ju midagi rääkida, nagu te isegi olete aru saanud. Vaevalt teid nii väga huvitab minu tütre jooks, no kindlasti huvitaks aga see oleks üks teine blogi 🙂 Ikka tahate kuulda minu emotsioonidest ja rajal läbielatust, selles ju minu blogi mõte ongi. Mina võin ju ikka õhinal rääkida türe edusammudest, muredest ja väljakutsetest aga see pole päris see, mida teie ootate, eks!
Lasval tajusin kohe eriti kui rea lõpus me tegelikult oleme 🙂
Jooksime finiši poole kui vastu jalutas Silja Suija, kes küsis : “Raske jah?” Ma rõõmsalt:”Ei olnud midagi rasket!”
Aga siis ma taipasin…ju mul pidi ikka hullult rakse olema, et nii rea lõpus kohale vangerdasin 😛
Paljud ei tea ja ei peagi teadma, et ma raja koos tütrega kaasa jooksen aga see polegi tähtis, mida teised minust arvavad- olen ma esimene või viimane, tähtis on ju see mida ma ise tunnen ja viimasel ajal ei tunne ma ennast hästi. Ma ei sa ennast välja e l a d a 🙂 Ma ei saa endast lõvi välja lasta 😀
Peale finišt kui auto juurde lonkisime, kuulsin kuidas keegi hõikas mu nime, see oli üks tuttav, kes oli laadal müümas. “Noh, nii viimased olitegi või?”, oli tema imestus suur.
Ja jälle ma pidin seletama, et ma ei…..
No jah aga Getrin pole ju milleski süüdi, tema on ju väga tubli! Oma vanusegrupis enamasti 6,7,8 koht (Y)
Tegelikult on ju ainult kaks sarja jooksu veel – Kütioru jooks oma tõusudega ja Munamäe-Võru maastikujooks- minu üks lemmik 🙂
 |
| Allikas:Võrumaa Spordiliit. Finiš |
Võistlus numbrites:
Aeg: 1:18:28
Distants: 12km
Keskmine pulss: 144
Keskmine tempo: 6:34/km
Kalorikulu: 596 kcal