Uskumatu kui kiiresti kõik halb ja negatiivne ununeb. Jah, ma “söön” oma sõnu 🙂
Möödas on kaks aastat ja minu kogemused ning teadmised on selle ajaga palju kasvanud. Nii palju, et julgen jälle selle hullumeelse katsumuse ette võtta.
Seekord hoopis teistsuguste mõtete ja eesmärkidega. Kaks aastat tagasi sain millegi väga hullumeelsega hakkama ja olen enda üle uhke, et saan öelda- olen jooksnud 100km järjest! Tookord oli minu eesmärk läbida 100km ja ma SAIN SELLEGA HAKKAMA.
 |
| 2012a. Haanja 100 finiš |
Seekord ei ole minu eesmärgid nii suured, minu eesmärgiks saab olema joosta hea enesetundega ultrat. Mida see tähendab?
100km olen läbinud ja seepärast ei pea ma ennast vigaseks pingutama, et taaskord 100km läbida. See eesmärk on täidetud 🙂
Seekord olen võtnud eesmärgiks joosta hea enesetundega. Tahan nii väga endale tõestada, et saab ka heade emotsioonidega ultrat joosta- olgu see heaolupiir siis 45km või 75km või 100km. Sellel ei saa minu jaoks tähtsust olema.
Ma tahan lihtsalt joosta ja joosta nii kaua kuni keha lubab.
Aga ma luban, et kui emotsionaalselt kisub raskeks ja mängu tulevad pisarad siis mina lõpetan.
Aga ma nii väga tahaks loota, et ma olen aasta jooksul kogutud maratonidega piisava põhja ladunud, et keha on valmis päris pikalt jooksma 🙂 Ja saan rõõmsalt vaikselt kulgeda.
Ma usun endasse ja olen üdini positiivne 😀
Mõtetest ja ettevalmistustest:
Teiper, peedimahl, säärised, vahetusriided/jalanõud, pulsivöö ära teipida, vähem puhkepause rajal, pingevaba jooks…
Kogenenumad, andke veel viimaseid juhtnööre!