Koduvõistlustel võiks ju ikka kohal käia, ükskõik kas siis joostes, rattaga või sedapuhku lausa tõukerattaga 🙂
Vahepeal ma suutsin selle võistluse oma mälusopist täiesti unustada, kui ühel päeval nägin Facebokis üleskutset.
Infot just väga palju ei olnud ürituse kohta aga kõik oluline oli olemas- aeg, koht, hind 🙂
Hiljem sain teada, et ka Kristi oli ennast sellele üritusele registreerinud, kuigi me ei olnud üldse rääkinud, et võiks minna või….
Paar päeva enne võistlust, rääkides õhtusöögilauas abikaasaga laupäevastest plaanidest, sähvatas mulle, et laupäev ongi 20.06 ja sellel päeval on Pärlijõe tõukerattamaraton !!!
Ma teadsin, et võistlus on tulemas aga puhkuse ajal on päevad nii sassis, et ma ei osanud arvata, et see nüüd laupäeval ongi. Aga kuna mul oli plaan seda võistlust kui väikest seiklust, matka võtta siis ei olnud hullu, et ma olin selle korraks unustanud. Mingit ettevalmistust antud võistlus minujaoks ei vajanud.
Hea meel oli kuulda, et Harjumaalt kohale tulevad sugulased olid ka ennast viimasel registreerimise päeval kirja pannud. Minu väike ergutustöö facebookis kandis vilja 😉
Laupäeva hommikul vedelesin pikalt voodis, pärast ärkamist tõmbasin kohe spordiriided selga. Kuna aknast paistis üsna vilu ja vihmagi veel sadas siis otsustasin õhukses pika pluusi oma võistlussärgile alla panna.
See, et vihma sadas ei heidutanud mind üldse, olin juba mitu päeva Jaanipäeva eelsetel päevadel yr.no-s ilmal silma peal hoidnud. Lubas lõunaks ilusat ilma!
Jalga otsustasin panna vanemad jooksutossud.
Pakkisin igaks juhuks kaasa ka seljakoti vahetusriietega ja igaksjuhuks võtsin kaasa ka joogipudeli.
Õnneks olin eelmisel päeval siiski juhendile silma peale visanud ja sealt sain teada, et kohustuslik on kiiver. Pistisin kiivri ka kotti ja valmis ma olingi.
Hommikusöögiks kausitäis putru, võiku ja kohv.
Teadsin, et enne starti tuleb veel üks väike vahepala ära mahutada, sest mina olen see, kes vajab iga kolme tunni järel tankimist 🙂
Kell oli 9:00 ja ma olin valmis! Kuna aega oli veel ülearugi siis läksime läbi metsa naabrite juurde, et sealne seltskond ülesse ajada ja võistluseks ettevalmistada.
Seal talus sai teine hommikusöök söödud ja lisaks maitsvat vanaema kohupiimakooki ka 🙂
Siis helistas Kristi ja uuris mis olukord on ja mis selga pannakse. Võrus pidi vihma sadama nagu oavarrest. ütlesin siis, et kõik on kontrolli alla, vihma ei ole, päike tuleb kohe välja 🙂 Aga õnneks, õ n n e k s mainis Kristi, et lisaks kiivrile oleks hea kui võtaks ka rattakindad kaasa. No ise ma ei oleks kuidagi selle peale tulnud! Paraku leidsin kiiruga ainult erivärvilised kindad, no pole hullu, kes see ikka vaatab 😛
 |
| Minu kindad |
Ja etteruttavalt võin öelda, et ilma kinnasteta oleks tuhat korda ebamugavam kätel olnud. Ka kinnastega tundsin, et käsi hõõrub ja väsib ühes asendis ära. Aitäh Kristi, et hoiatasid!
 |
| Kell 9:00 valmis ! |
10:40 startisime Rõuge poole, kuigi meil ei olnud aimugi kuhu me täpselt minema peame ja kus asub see meile müstiline Kaugu Veski puhkemaja 🙂 Olime juba Rõugest Nursi poole sõitmas kui otsustasin siiski gps-i sisse lülitada ja see suunas meid veel viimasel hetkel peateelt vasakule kruusateele 🙂
Kohale me jõudsime ja siis juba tuli see teeots tuttav ette küll, olin sealt ju isegi kahel korral maratoni mööda jooksnud (Krabi-Rõuge-Sänna-Matsi-Pähni-Krabi maratoni)
Ilm muutus järjest ilusamaks, justkui korraldajate poolt tellitud 🙂
Kohale jõudes olin meeldivalt üllatunud, sest korraldus oli lihtsalt nii super, lihtne aga väga super 🙂 See on see väikese seltskonna võlu 🙂 Seda lahedam see on, kõiki märgatakse ja kõigiga suheldaks.
Näha oli, et korraldajad teevad asja südamega. Super töö!
Autode jaoks oli erladi parkla. Stardinumbrid sai eraldi hoonest, mis tuli allkirja vastu lunastada, seejärel sai numbri alusel endale tõukeratta ja jälle oli vaja allkiri anda 🙂 Kiiver oli endal vaja kaasa võtta aga mulle tundus, et isegi kiivri oleks sealt saanud sest rattaid jagav tädi küsis mitme inimese käest kas kiivrit ka on vaja.
Niisiis hoidsin ma elus esimest korda käes tõukeratast 🙂 Ma olin pildi pealt seda ratast siiski näinud- õnneks! Sest muidu oleks ma arvanud, et läheme sõitma sellise väikese trikitõukekaga 😀 Mõelge, milline ehmatus mul oleks olnud kui oleks tõde kohapeal avastanud 😀
Me olime kolmekesi üsna varakult kohal, et kogu üritust ikka 100% nautida, saime rattad kasutusse ja nüüd oli aeg testimiseks. Õnneks rääkisin vahetult enne võistlust ka õega telefonitsi ja ta andis kiire ülevaate kuidas selle tõukerattaga edasi liikuda. Tema nimelt oli kuu aega tagasi lastega käinud nendesamade ratastega matkamas.
Ühesõnaga tema nõuanne- vaheta tihti jalgu ja tõugates siruta jalg hästi taha. Tundus lihtne ja teostatav 🙂
 |
| Värske veri võistlusrajal 🙂 |
Stardipaigas oli ka Võrumaa Spordiliidu meeskond, kes oli oma tehnikaga kohal aegasid võtmas ja pildistamas. Ma ikka imestan kui paljudesse kohtadesse kohale jõutakse. Peab ikka tihe graafik olema. Tublid inimesed!
Ma ei osanud eelseisvat võistlust üldse võistlusena võtta, ma ei uskunud veel enne võistlust ka, et sellise riistapuuga(tõukerattaga) on võimalik võistelda. Ma ikka mõtlesin, et see selline matka moodi asi saab olema.
Ja mõtlesin isegi, et no laias laastus lähen kolmeks tunniks nö. matkama. Mind toodi siiski maa peale ja öeldi, et 1,5-2 tundi on reaalne aeg. No sain isegi aru, et olin vähe liialdanud, ma ju jooksen 30km 3tunniga 😛
 |
| Nonii, olen vist valmis. Mõnusaid elamusi kõigile! |
Ok, see selleks aga tõukrattaga sõitmisest mul polnud siiski vähimatki aimu va. see mida õde telefonis seletas. Ühesõnaga teooriast oli ülevaade olemas aga praktika null 🙂
Lõpuks jõudis ka Kristi kohale ja sain talle olla teejuhiks, kust saab numbri, ratta jne. Tgeime siis koos mõned soojendusliigutused.
Enne starti läks ilm juba päris kuumaks, tekkis arutelu kas võtta joogipudel rajale kaasa. Kuna ma ei ole kunagi kuumuse ja januga väga hätta jäänud siis jäin lootma teeninduspunktile, mida oli rajal kaks.
 |
| Kristiga vahetult enne starti |
U. 10 minutit enne starti kogunes rahvas stardijoonele. Korraldaja rääkis veel kiirelt üle kuidas rattaga sõita, kuidas mäest alla sõita, kuidas jalgu hoida. Natuke ohutusest, sest mõni rajaosa pidi täitsa mudane ja libe olema. Kaamerad sähvisid ja filmisid, ees ootas midagi põnevat 🙂
 |
| Start! Allikas: Võrumaa Spordiliit |
Ojaaa, põnev oli tõesti, kohe peale stardipauku sai alustuseks suurest mäest üles vurada või olgem siis ausad ja ütleme nii nagu asi oli- kõndida 🙂
Vaatasime Kristiga seljataha ja ohh sa imet me olime viimased 😀 No sellest ei olnud nüüd midagi sest meil kollanokkadel ei olnud ju mingit eesmärki.
Mina tulin ju suurest uudishimust ja rohkem nagu loodust nautima.
Mulle endale tundus, et ma sain tehnikale pihta küll. Vahetasin tihti jalga, nii umbes iga nelja, viie tõuke järel. Ei lasknud ühel jalal ära väsida vaid ennetasin juba varakult ja pigem tegin tihti jala vahetust.
Õnneks tuli kohe peale tõusu ka langus(loogiline, eks) ja sai korraldaja poolt antud juhtnööre praktiseerida- langusel jalad koos, põlvedest natuke kõverdatult ja las ratas liugleb ise mäest alla. Päris õudne oli, ausalt! Ma ei tea miks mul ei tulnud pähe pidureid kasutada, ju läks meelest, et rattal ka need olemas on.
Kuigi just enne starti seletas korraldaja ka piduri kangi asukohad ära- parema käe all on pidur, vasaku käe all on kukerpall 😛 Ju ma siis otsustasin, et ei vajuta kumbagi, läheb veel sassi ja vajutan seda hullemat varianti 🙂
Aga ratas jubedalt vibreeris ja võngerdas, mul jooksis väga selgelt silme eest läbi film sellest kuidas ratas teeb ühe äkilise jõnksu ja ma lendan kraavi nagu tuult tiibadesse saanud bumerang.
Läks õnneks ja ma jõudsin tervelt alla. Varsti keerasime ära kruusateele ja sealt algas seiklus. Ma nautisin iga meetrit, kilomeetrit.
Esimestel kilomeetritel oli meid mitu aga üsna alguses ma möödusin paarist naisterahvast ja sealt edasi liikusin üksi. U. 10 km oli sõidetud kui silmapiirile tekkis veel kaks selga. Mingi hetk jõudsin neile järele, need olid kogenud sõitjad ja kõik aastad kohal käinud. Uurisin raja kohta, kas on tulemas üllatusi ja põnevaid kohti. Mulle naeratati kavalalt ja öeldi, et üllatusi saab olema, tulemas on metsasiht kus on kõike- mudamülkaid, auke ja pori.
Jäin põnevusega ootama. Üllatuseks avastasin, et see mudamülgaste lõik oli mul üks lemmikuid, ratas liikus seal kohe erilise kiirusega edasi. Lõigu lõpus sain kätte isegi kaks naisterahvast, kes paar kilomeetrit hiljem taas minu kinni püüdsid 🙂
Jagasin raja kolmeks- 10 + 10 + 10. Esimene kümme sai liiga kiiresti otsa, sealt jäi meelde mulle mitte nii väga meeldiv rajalõik- metsatee mitme tõusuga, teine kümme nautisin seda ilusat loodust, kolmas kümme algas kuidagi liiga kiiresti ja juba tundsin, et kas peabki hakkama lõpetama.
Ise ma oleks nimele vääriliselt pikendanud distantsi 42,2 km pikkuseks 😉
Pean ütlema, et joogipunktid olid minujaoks täpselt õiges kohas, sain just mõtlema hakata, et nüüd võiks lonksu vett võtta kui oligi joogipunkt olemas 🙂 Võtsin esimesel korral kaks topsi vett ja kuhjaga rosinaid ning pähkleid. Sellest mõnusast suutäiest tundsin mega powerit. Kummaline! Efekt oli sama nagu oleks geeli sisse võtnud 🙂 Minu edasiliikumine sai kohe uue hingamise.
Ja vahetult enne teist joogipunkti tundsin samamoodi, et nüüd võiks juua. Võtsin jälle kaks topsi vett ja rosinaid. Joogipunktis teatas meesterahvas, et olen kuues. Neljas ja viies on kohe minu ees. Need olid need kaks naisterahvast, kes mind paar kilomeetrit varem olid kinni püüdnud.
Aga mul ei olnud mingit kavatsust võidusõitu tegema hakata. Kulgesin vaikselt omas tempos edasi.
Vahel tekkis kartus, et kui eessõitjad ära kaovad, kas leian õige tee ülesse aga rada oli nii selgelt märgistatud nooltega, et korrakski ei tekkinud segadust.
Lõpuni oli jäänud veel mõni kilomeeter ja nüüd oli juba tuttav rada, raja lõpp oli sama, mis algus. Seega tuli nüüd võtta veel üks tõus ja siis alla finišisse liuelda 🙂
Mõnest poolmaratoni distantsil osalejast sain veel enne finišit möödasõitu harjutada.
Niipalju veel minu rattasõidust, paaril korral suutsin tõukejala lüüa taha rattasse. Paar sinikat on nüüd mälestuseks aga jalad olid tublid, ei tundnud väsimust. Eks seal mingi väike sarnasus jooksmisega ole, ikkagi jalal maakokkupuude olemas, mida tavalise rattasõiduga ei ole. Jõudsin ka järeldusele, et suusatajatele peaks see tõukeratta sõit paremini sobima, neil see tõukelihas peaks samamoodi töötama 🙂
Finišisse ma jõudsin, rõõmsa ja rahulolevana. No suurepärane ettevõtmine. Minu kiidusõnad korraldajatele. Ja et teil ikka jõudu jätkuks edasi tegutseda.
Osalustasu (10€ ) sees oli ka finišis joogipudel, sauna võimalus, imemaitsev supp ja magustoiduks kringel.
Lisaks tasuta pildid mälestuseks Võrumaa Spordiliidu lehel ja vaadates Kaugu Veski kodulehelt eelmiste aastate infot, siis tundub, et ka sinna ilmuvad fotod võistluspäevast.
Väga tore päev oli ja see jääb kindlasti pikaks ajaks meelde.
Rattasõit numbrites:
Distants 30 km (minu kell näitas 27,65km)
Aeg: 1:46:12
Keskmine kiirus 15,6km/h
Max. kiirus
52,3 km/h 🙂
Keskmine pulss 164
Kalorikulu 1121 kcal
Ja suureks üllatuseks ei ole jalad järgmisel päeval üldse valusad, no natuke annavad tunda need tõukamise lihased aga see on nii kerge, tuim valu, ei sega liikumist. Ma ise kartsin palju hullemat 🙂 et ei saa istuda ega astuda 😛
Seega, soovitan kõigile! Ei pea kartma 😉
Järgmisel aastal jälle!
Ja veelkord suur-suur kummardus korraldajatele, kohe nähe, et südamega asju tehes, õnnestub kõik 🙂