Milline ilm, ma ei saa mainimata jätta 🙂 Varsti võin oma sünnipäevajooksu välja reklaamida sõnadega:”Alati suurepärane ilm!” 😉
Oma päevituse üle ma nii rõõmus ei ole, kes oleks võinud arvata, et nii ettenägelikult pähe tõmmatud prillid võivad päevalõpuks nii krdima vihale ajada, randid on nii selged, et ma ei tea kuidas ma homme tööle julgen minna 🙁
Kell 10:45 olin linnas, hüppasin korraks korterist läbi, võtsin prillid ja hops alla tagasi. Hoolimata taeva all lendavatest helikopteritest ja käimasolevast lahingust, meie jooks ära jääda ei ähvardanud. See, et me jookseme kolmekesi, oli mulle teada juba reedel. Allan vabandas viisakalt ja teavitas, et haige jalaga ta nii pikka jooksu ette ei võta ja ma saan sellest 100% aru. Õige otsus!
Eelmise päeva kolimisest olid “trepilihased” kergelt valusad. Päev varem sai ikka tõeline “võistlus” maha peetud. Hullem kui Haanja100 :D, keskmine pulss oli kindlasti kõrgem ja oma kolm korda tuli särki vahetada 🙂 Nali naljaks aga rassida tuli kõvasti ja korra kartsin, et äkki teen endale karuteene aga kolida tuli, pääsu ei olnud 🙂
Kerge lihasvaluga aga super enesetundega, jooks sai alguse…mitte küll täpselt kell 11:00, ei olnud kannatust, sai vist minut, kaks varem starditud.
 |
| Pulsikellad stardivalmis 🙂 |
 | |||
| Kõigil veevarud kaasas 🙂 |
 |
| K1, K2 ja G |
Kartsin natuke, et kõht läheb tühjaks, hommikupuder sai söödud juba kell 8:00 ja kell 11:00 söön tavaliselt juba teise toidukorra aga täna ei olnud selleks üldse mahti ja tuli minna hommikuse pudruga. Seevastu oli eelmise aasta vedelikupuudus nii selgelt meeles, et kõik kolmekesi varustasime end veega- korralikult 😀
Tüdrukutel oli vähemalt väikseks ergutuseks geel kaasa võetud, mul ei olnud sedagi. Energia puudujäägi pärast ei muretsenud ma üldse sest eelmisel päeval olin korralikult laadinud aga tühjakõhutunnet kartsin küll. Sellepärast hõikasin ka mehele, et poest läbi hüpates võtaks mulle ühe müslibatooni. Paarkümmend minutit hiljem oma abikaasat tee ääres ergutamas kohates tegi ta silmad suureks kui küsisin oma batooni kohta- unustas! Loomulikult pärast seda ma ainult batoonist mõtlesingi. Sama efekt nagu eelmisel aastal…kui sain poolel maal aru, et vett lõpuni ei jagu, hakkas nii janutama, et ära tahtsin surra 😀
 |
| Kohe saab 6 km joostud |
Jagasime jooksu kolmeks- 10km+10km+10km 🙂 Hakkasime esimest kümmet püüdma, ei läinudki kaua, juttu jagus ja enestunne oli kõigil hea. K1 muidugi ütles küll vahel, et jutustage oma jutustamised ära ega lõpus nagunii keegi enam ei jutusta 🙂
K2 teavitas meid koguaeg joostud kilometraazist, temal oli ainukesena geps, mina panin vöökotti telefoni endomondo” jooksma”. Lihtsalt, et pärast distantsi pikkust võrrelda.
Minumeelest oli 1:01 joostud kui K2 teatas, et 9km on joostud. No sellise tempoga me olimegi arvestanud. Panime finiššeerimise ajaks 3:30 sest teatavasti on Võrust Krabile rohkem ülesmäge. No nende mägedega sai palju nalja, ausalt mina ei teadnud, et meie marsruudile nii palju mägesid jääb aga K1 kaardistas iga väiksemagi künka mäeks. Alguses oli naljakas, lõpus tundsin juba süümekaid 😛 Olin ju lubanud mõnusat tasast jooksu. Mina neid mägesid ei tundud aga K1 tundis pisemagi tõusu ära. K2 pakkus välja, et tõmbab andmed oma Garminist arvutisse ja näeb kohe igasugused tõusud ära, naerisme siis, et K1 teab paremini kui Garmin, tal salvestab aju iga tõusu ära 😀 Pärast saab võrrelda….
Enne Rõugesse jõudmist käis arutelu teemal, et ei tea kas kohalik pood kriipsu peale ühe batooni annab 😀
Ei hakanud poetädisid tüütama, jooksime edasi…ei, ei kaks kõndisid, mina jooksin 😛 Ületada tuli raja kõige suurem katsumus- Rõuge tõus. Tüdrukud võtsid esimesed geelid sisse ja kilometraaži oli 16 km kogunenud. Järgmine verstapost ootas- 20 km. Ilm oli super ja seda sai ikka mitmel korral imeks pandud. Veel nädal tagasi arvasime, et tuleb lumes sumbata.
20 km oli joostud, aega ei mäleta 🙂 Sealt edasi tundsin esimest korda, et jalad on nats väsinud aga energiat oli veel varuks piisavalt. K1 oli mulle juba batooni ka organiseerinud, see pidi enne lõppu jõudma.
Edasi oli jututeemat vähem, mina lobisesin ja tutvustasin kohalikke vaatamisväärsusi, proovisin tüdrukuid ergutada ja teavitasin igast talust, sillast, matkarajast jne. Endale oli rada nii kodune ja tuttav, mulle tundus, et kohe-kohe ongi lõpp aga neiud K-d ei olnud rajaga üldse tuttavad ja tundisn, et pean neile koguaeg ütlema, mis järgmise künka, kurvi ja maja taga ees ootab 🙂 Arvasin, et see paneb kiiremini järgmise sihtpunktini liigutama aga viimased viis kilomeetrit läksid juba vaevalisemalt, kellel jalad väsinud, kellel villid jalge all jne. aga ikka lobisesime sest tempo oli ju vastav. Kuhugile kiiret ei olnud, suuremad tõusud võtsid tüdrukud kõndides ja kasutasid väikest pausi joomiseks. Ma püüdisin ikka jooksusammuga jätkata, paar korda tegin ka mina kõnnisammu.
Kolm kilomeetrit enne lõppu sain tüdrukutele oma tulevast kodu näidata ja sealt edasi ei jäänud enam palju. Maanteelt keerasime ära metsateele ja sealt jäi 1,5 km. Jalad said asfaldilt mulla peale, mõnus pehme!
Ja kohal me olimegi, ees ootas meespere, grillilt tuli mõnusat grillkanalõhna ja soe saun ootas jooksjaid 🙂
K2 Garmini geps näitas distantsiks 30km, minul Endomondo 31 km. Õige peaks ikkagi 30km olema.
Aeg: 3:25
Tüdrukud, suur-suur aitäh! See, et te koos minuga jooksite oli parim sünnipäevakink! Aga massaži lähen ka suurima hea meelega , aitäh!
Nagu kokku sai lepitud siis järgmine on K1 sünnipäev, mille veedame jõel kanuutades 30km??? (K1! T
oda teist varianti mõtleme veel) ja K2 sünnipäeval suusatamae 30km.
Suurepärane lõpp südamenädalale 🙂
Õnneks homme uus nädal ja uus võistlus- ma plaanin ikka kohale minna, muidu jääb kripeldama 😉
 |
| Oma kingituse sain pärast jooksu kätte, pole veel isegi tööle vajutanud, hakkan alles uudistama |