06.juuli hommikul oli Rõuge Ööbikuorus aukartust äratav seltskond. Suur au oli stardis olla selliste meestega, kes läksid jooksma oma 100-ndat, 203-ndat maratoni. Mõnus seltskond „kogujaid“
Ja mina olin kohal, et „püüda“ kinni oma viies, mul oli tükk tegemist, et endale meenutada mitmendat ma siis Rõuges jooksma lähen ….ja kuidas need ülemised mehed arvestust peavad??? 🙂
Viimane jooks enne maratoni oli kaks päeva varem 6km ja enne seda sai joostud nädal varem 19km.
Eks ma natuke nördinud olin, et ma niimoodi mütsiga lööma läksin, eelmisel aastal ei oleks selline ettevalmistus kõne allagi tulnud. Ei tea kas arvasin, et olen nii kõva tegija küll, et teen lihtsalt ära ja kõik.
Miks ma siis nii lahja ettevalmistusega üldse rajale läksin ja miks ma siis ei teinud rohkem trenni?
Puht füüsiliselt ei jõudnud trenni teha, maalt linna käimine ja pikemad tööpäevad ka, ei jõudnud! Arvatavasti mängib oma osa ka maja ehitusega seonuv, see rohkem emotsionaalne väsimus. Ja ma ei eita ka laiskust, oleks piisanud ka 30 min. sörgist õhtuti aga mis seal enam, mis tehtud, see tehtud!
Aga seda mõtet ei tulnud mul kordagi pähe, et jätan Rõuge üldse ära- ei! Rõuge ikkagi ju! Maraton toodi koju kätte ja sellest loobumine oleks nagu korraldaja solvamine 😀 Kuidas ma jätan kohalikuna jooksule tulematta 😉
Üks päev enne maratoni tuli mul mõte kutsuda hea sõbrants Kats rattaga rajale kaasa. Kats oli kohe nõus ja nii saigi eelmisel õhtul plaanid paika pandud.
Rõugesse jõudsime u. 30 min. varem, võtsin numbri ja tegin kerge sörgi. Päris palju tuttavaid nägusid oli kohal ja nii tore oli kõikki näha.
Ilm oli mõnus, jahedam oleks võinud olla aga nädala alguses ennustatud 30 kraadi kõrval oli antud ilm ok 🙂 Kraade lubas päevaks 25 kraadi kanti.
Korraldajate ergutuste saatel läksid jooksjad rajale, esialgu väike auring ja lõpuni oli jäänud vaid 42 km 🙂
 |
| Esimesed 100m |
Maanteel võtsin Katsi kohe endale kõrvale ja andsin talle oma kella, et mulle tempot hõikaks.
Alguses jooksin ühe seltskonna seljataga, seal oli ka üks naisterahvas aga u. kolmandal-neljandal kilomeetril jooksin antud seltskonnast mööda. Mingeid poodiumimõtteid ei olnud, korra olin eelmisel päeval vaadanud stardiprotokolli aga rohkem ei uurinud midagi. Strateegia puudus, plaan oli lihtsalt läbi joosta ja tervena kohale jõuda.
Umbes10-ndal kilomeetril püüdis mind üks erksas särgis neiu kinni ja siis mõtlesin, et ju neid pendeldamisi tuleb veel ja püüdsin ka Katsi maa peale tuua, et ta mingeid poodiumimõtteid ei mõtleks enne kui viimane kümme on käes.
Minu suureks üllatuseks oli rada nii-nii lahe, ma nautisin igat sammu, igat kruusa-, põllu-, metsateed. Ausalt, mul polnud aimugi kust need seitse järve kulgevad 🙂 vaatasin küll rajakaarti enne maratoni aga ma ei saanud sealt midagi aru 🙂
Katsile andsin käsu, et karjuks siis kui tempo vajub alla 5:30/km aga enamasti oli see 5:15/km kanti. Muidugi maastik oli selline, et tasast maad oli vähe, ikka tõusud ja langused. Languste peal Kats hõikas: “Ja nüüd kahemeetriste sammudega!!!” 🙂
Tagasiteel Rõuge poole hakkas erksas värvis särk meile järjest ligemale jõudma ja ei läinud kaua kui saingi tüdruku kätte. Keskmine tempo püsis.
Enne Rõuget oli teadmatus, et kuidas nüüd rada edasi kulgeb, ei osanud arvatagi, ise kartsin, et äkki tuleb kirikumäest ülesse joosta aga siiski mitte. Enne viimast TP punkti sai mind kätte üks meesterahvas, mööda minnes püüdis Kats jooksjat ergutada ja ütles, et kohe-kohe on pool ära, mille peale onu ütles, et pool on ära kui on 30km joostud. Mees teadis, mis mees räägib.
Viimases TP punktis lasin ennast ka korralikult kasta ja ei olnud enam palju kui tuli võtta kõige raskem tõus ja tuttav stardikaar paistis, kohe oli läbi saamas 21,2km.
 |
| Kõige raskem tõus |
Uhke tunne oli tulla küll esimese naisena kaare alt läbi aga ma siiski ei lootnud veel midagi sest ma nägin, et palju maas ei ole ka teine naine.
Tunne oli veel super ja panin mõnusa enesetundega edasi, kuigi kui Ivar hõikas, et staadionil on hulk jooksjaid, kes jõuavad tõenäoliselt alla nelja tunni finišisse, siis ma natuke kahtlesin. 21,2 km aeg oli 1:54 ja mingit negatiivset spliti ei olnud loota 🙂
Teisest ringist oli ka juba omajagu joostud kui siis esimest korda ütlesin Katsile, et piilu taha, varsti peaks üks naine silmapiiril olema….ja nii oligi, tuli aina lähemale.
Mul ei olnud kuskilt sellist jõudu võtta, et panna edasi veel kiiremas tempos, ei olnud mõeldavgi, panin ikka omas tempos edasi, et ikka tunne hea oleks, nüüd muidugi oli tempo juba langenud võrreldes esimese ringiga, kiskus sinna 5:30/km-5:50/km kanti, tõusudel muidugi veel rohkem.
Kuigi ma mainin ära, et Kats pani tähele, et enamus tõusudel minu tempo pigem tõusis, sammud läksid tihedamaks, keha vajus ette ja nii ma tõuse võtsin.
Teisest ringist oli vast 10km joostud kui naiste võitja minust mööda jooksis. Kats küll ütles, et võta sappa aga kui ikka tempo ei sobi siis ei sobi.
Kui suund sai Rõuge poole võetud, hakkasin esimesi väsimusmärkke tundma, samm läks raskemaks ja Katsile ei viitsinud isegi enam pöialt tõsta, mis tähendas seni tema küsimustele vastamist.
Enne Rõuget olid tee äärde tulnud ka abikaasa lastega, jätsin korraks Katsi nendega lobisema ja ise jooksin ikka edasi. Kats võttis muidugi oma tööd väga tõsiselt, isegi distantsilt karjus mulle “edasi, edasi!!!”
Katsist oli muidugi tohutult palju abi, viimased kümme kilomeetrit küsisin ma päris tihti juua ja kastsin ennast. Ja see, et tempo oli koguaeg teada, andis ka päris palju juurde.
Jäänud oli viimased 6km ja siis see juhtus- täielik sein!
Rajal olin ära tarbinud kolm geeli ja viimasteks kilomeetriteks olin jätnud ühe guarana aga kuna tunne oli selline, et istuks kohe mätta otsa ja jääks magama siis tõmbasin viis kilomeetrit enne lõppu selle sisse.
Toime oli väga minimaalne. Edasi algas minu kannatuste rada, kõige rohkem tundsin hirmu oma tervise ja keha pärast…sest midagi sellist ma ei olnud varem kogenud, tunne oli selline, et jään seistes magama.
Kui selline tunne oleks mind poolel maal tabanud, oleks sekundi pealt lõpetanud aga mul oli hetkel jäänud 3 km ja võrreldes läbijoostud maaga oli see ikka väga väike maa aga mulle tundus toohetk see terve maratonina.
2km oli jäänud kui vastu jooksis ka K1, kes oli hetk tagasi lõpetanud poolmaratoni distantsi. Igal teisel juhul oleks mul hüper, super hea meel vähimagi ergutaja pärast aga nüüd oli mul ükskõik, tähtis vaid tervena finišisse jõuda, ma tõsiselt kartsin oma keha pärast sest niiiiii hirmutav tunne oli….et kui keegi tagant tõukaks kukuksin kohe ümber. Viimase tõusu lõpus utsitas Katrin mind jooksma, millepeale ma ütlesingi, et kardan, et pilt läheb kohe eest. Tõenäoliselt oli ka minu näost näha, et ma ei tee nalja ja asi on tõsine. Staadioniring tundus meeletult pikk aga lõpuks ületasid mu jalad finišijoone ja kaela sain siiani minu kõige uhkema medali.
 |
| Viimased sammud |
 |
| Finiš |
Kunagi varem ei ole ma sellist kergendust pärast finišit tundnud. See oli vaieldamatult minu elu kõige raskem maraton. Ei tahaks päris nii öelda sest esimesed 30-35 km olid ju suurepärased ja see rada….super! Aga need viis viimast….
Ise ma olen täiesti kindel, et “süüdi” oli väga vähene trenn. Kas on tõenäoline?
Joogipuudus ei olnud, päikesest ka ei saanud olla sest Riia oli kordi päikselisem, jalad on ka korras, ühtegi villi ega vigastust, isegi krampe ei olnud.
Aga see halb enesetunne jääb mind pikaks ajaks kummitama sest isegi järgmisel päeval olin nii nõrk, et külm higi ja värinad saatsid mind terve päeva.
Kas on kellelgi veel sarnane kogemus olnud?
Ahjaaa, lõpuaeg oli 4:05:38
Keskmine pulss oli minu mäletamist mööda 166 aga pead ei anna, kella ei ole käepärast ja keskmine tempo jäi 5:50/km kanti
Uhke tunne oli ikka poodiumile astuda, ikkagi osake ajaloost- I Rõuge maratoni II naine 🙂
Selliselt kulges minu viies maraton Rõuges. Olen kindlasti kohal ka järgmisel aastal sest Rõuge maratoni rada lihtsalt kutsub aga siis juba palju ettevalmistatult 😉
Suur-suur kummardus korraldajale. Super! Olenemata minu “haamrist” jääb minu mälusoppi palju ilusaid hetki rajalt.
Ja veelkord suured tänud Kats Sulle ja K1 Sulle ka, et vaevusid hädalist utsitama. Ise veel mõtlesin, et Sa nii õhinal ootasid, et näed ka lõpuks minu maratoni finišit ja ma pakkusin sellise masendava lõpu 😛