Äkitselt jäid sõrakesed seisma, Notsu tundis veel, kuidas ta taarub ettepoole… ja tahapoole, veelkord ette ja veelkord taha…. Kuskilt eemalt kostus veel sõber Puhhi hõige:”Notsuuuu..Notsuuuu!”…mille peale Notsu ehmatas ja laraki auku kukkus!
Notsu ei saanud füüsiliselt haiget, sõrad olid täitsa okei. Notsu istus augus, näppis sõrad üle, loperdas kõrvad korda ja mõtles et kui istuda, siis istuda. Võttis esimeste sõrgadega põlvede ümbert kinni, tõmbas kulmu kortsu ja kulmude vahel plinkis kaks mõtet- Miks Puhh mind nii kõvasti ja ehmatavalt hüüdis ja miks ma istun siin, kus ma istun, ehk siis augus? Mõttetegevuse katkestas teise mõttehiiglase, vähese aruga karu ja sõber Puhhi ilmumine augu äärele.
“Notsuuuu…auuuuu!” hüüdis Puhh.
Notsu oli vait ja tegi solvunud nägu, endal pisike süda rõõmust kilkamas, et sõber tuli!
“Noh? Kuule, ma olen täitsa augus, Puhh…”
Puhh oli augu juures pikali ja kissitas silmi, et Notsut näha :”Miks sa läksid sinna?”
“Ma ei tea…”
Notsu vaatas üles sõbra suunas ja nägi, kuidas sõber augu juures silmi punnitades ja pilgutades teda pilguga otsis. Siis kuulis Notsu, kuidas üleval hakkas pihta midagi ümina ja mõmina vahepealset. Nii sai Notsu aru, et Puhh mõtles! Isegi kui mõminal mõtet ei ole, on alati mõtet mõmiseda, mõtles Notsu. Ta teadis, et kui mõmina juures sõpra segada, siis läheb mõmin kohe üminaks üle ja ümin on kahtlasem kui mõmin. Selge, et Puhh hakkas aru kasutama. Seda väikest. Siis tuleb tasa olla.
Äkitselt hõikas Puhh :”Notsu! Äkki sa otsid sealt midagi? Äkki Pisikest …või Iiahi saba…või Vantse…või Pusa…või Susa…? Ah, Notsu?”
Notsu vaatas pimedas augus ringi, istus maha ja ohkas:”Ma ei tea, Puhh. Siin ei ole midagi. Siin on natuke pime ja ma natuke kardan..”
“Notsu… aga äkki sa otsid sealt iseennast?”
Selle avastuse peale tõusis Notsu aeglaselt püsti ja jäi pea viltu ootama, mis sealt ülevalt veel tarka tuleb.
“Tead, Puhh…mulle tundub, et siin on midagi kirjutatud…oota ma loen…siin on number 2 ja siis D täht ka…mis see on…miski kood või?”
Selle peale lõi kogu Puhhi olemine üleval augu serval hetkeks nii helevalgeks nagu oleks sähvatanud välk. “Juhhuuu…see on see teine dimensioon!”
Notsu vedas kulmu kortsu ja porises:”Mis pimesool…”
Puhh lõi vaimustuset käpad põmmdi! kokku ja vuristas augu servalt nagu kuulipildujast:” Notsu, palju õnne, see on miski teise dimensiooni tükk sinu küljest, mille sa nüüd üles pead leidma! Oota, ma toon sulle taskulambi, et sa näeksid seal paremini otsida!”
Kiired tümakad ülalpool andsid Notsule märku sellest, et Puhh kaugeneb ja mõne hetke pärast lähenesid tümpsuvad sammud taas ja augu servale ilmus Puhhi käsi, mis hoidis suurt taskulampi.
“Noh, Notsu…püüa kinni..siis saad vaadata, kus see tükk on!” hõikas Puhh ja lajatas lambi suvaliselt kuhugi tühjusesse. Altpoolt kostus hetke pärast litakas ja Notsu vihane aiaaaa!!
Ta pusis lambi põlema, hõõrus naduge järjekordset muhku ja kiikas augus ringi. Ei midagit.
“Noh???” kostus ülevalt augu servalt väga ärev hääl.”Leidsid? Kus on? Milline on????.. Karvane? Kollane? Täppidega? Noooh??? Kuule, Notsu, kui sa ei näe, siis ma võin isegi prozektori tuua, et kogu auk on nagu jalgpalliplats valge! Aga sa ei aja mitte palli taga vaid tükki teisest dimensioonist! Neid võib mitu ka olla, aga kui ühe kätte saad, siis oled juba tegija, Notsu…uuuu!”
Notsu kartis. Ta vaatas hetkeks oma südame poole ja kartis juba natuke palju. ” Südames…. Puhh! Appike appike…”
Ülevalt kostus sõbra eht-Puhhilik lohutus:”Tead see ongi vist siuke südame ishias…”
Taskulamp Notsu käes hakkas kergelt värisema:”Kas see…0n nagu konnakulles……”
“Siit ülevalt paistab sedamoodi jah!”
“Mis ma taga teen nüüd, Puhh????”
“Tõmba välja, vaata miuke on ja viska lihtsalt minema!”
Notsu vaatas üllatunult üles auguserva suunas. Puhhi hääl oli kahtlaselt rahulik, näis nagu teaks Puhh neist asjust palju rohkem, kui tema ümin teada andis! Notsu sikutas pisut seda konnakullese moodi asja ja uuris kohe päris taskulambiga. “Puhh! Tead mis ta nimi on?”
“Ei tea. Ütle!”
“Ta on nimi on Vaene Mina”, pobises segaduses Notsu ja saatis konnakullese üle õla.
“Et siis eesnimi on Vaene või? …Hm…Vaesekene…”, pobises Puhh ja raputas kaastundes pead.
Nüüd lõid äkki Notsu silmad särama:”Just, Puhh! Vaesekene siia auku ju kukkuski! Aga mina, Notsu, mina ei ole ju…oh, Puhh! Kas sa tead! Mina ei ole ju mingi vaesekene! Minul oled ju sina ja Kängu ja Tiiger ja väike Ruu! Mul on ju niii palju…..Apike….Kuidas see nüüd minuga juhtus siis?” Notsu laiutas käsi ja nuttis-naeris korraga…
Oli küll pime, aga Notsu märkas, kuidas Puhh üleval augu serval väikese muigega jälgis augus keksivat ähmis ja õnnelikku sõpra.
“Notsu, sa leidsid selle tüki ju üles, sa loobusid praegu oma vaesest minast! Sa oled nii tubli! Aga vaata nüüd ringi ka!”
Notsu keeras ringi ja kukkus üllatusest istuli maha. Tema selja taga kasvas imeilus roniroos! See oli maailma ilusam roos, sest seal olid lopsakad kõikides värvitoonides õied! Ja sellel roosil ei olnud ainsatki okast.
”Puhh…Ma tõin sulle ka midagi, mille lõhn sulle meeldib,”pobises Notsu suts häbenevalt, võttis taskust veidi kannatada saanud suure kollase roosi, raputas selle kohevamaks ning ulatas Puhhile. Puhh pistis nina õie sisse ja õhkas: “Mesiiii…. tead, Notsu… Elu on ikka lill…”
“On jah lill….kuule Puhh!”
“Jah, Notsu?”
“Enne kui ma auku kukkusin, kuulsin et sa hüüad mind. Oli midagi olulist või?”
Puhh jäi seisma…sügas meenutades kukalt, tõmbas kohe silmad vidukile, nii hoolega pingutas väikesr aru! Korraks isegi mõmises…siis lõi endale põmm! käpaga otsaette ja naeratas:” Muidugi oli olulist! Ma tahtsin öelda, et seal on auk, ära sisse kuku!”
