Haigete inimeste all mõtlen tervet meie perekonda 😀
Ja see on tänaseks kestnud juba üle kuu aja, mil keegi on haige. Keegi on KOGUAEG haige! Ja kui mind miski siin ilmas täiesti rööpast välja viib, on need haigused. Kõige hullemal juhul mu oma laste haigused ja veel hullemal juhul mu enda haigus.
Viimasel juhul juhtub see, et ma hakkan ennast täiega halatsema, sest ma lihtsalt muutun maailma kõige hädisemaks inimeseks ja mul hakkab iseendast nii kahju, täitsa hale noh! Äpu, mis äpu! Ma ei oska seda isegi kirjeldada kuidas või miks mina haigena olen, justkui üks tohutu hädapätakas aga nii see on. Ja kui veel lapsed haiged on, siis …ütleme nii, et see on ka üks väga hale vaatepilt. Ma lihtsalt ei suuda jääda selleks tugevaks ja rõõmsaks emmeks, kes toetab ja motiveerib ….ei! Mina olen see, kes nutab koos palavikus lapsega…nagu, kes nii teeb?
Aga see selleks, tänane seis on juba päääris hea aga ma siiski ei julge hõisata, sest eelnev kogemus on näidanud, et igakord kui ma mõtlesin, et vist hakkab paremaks minema, jäi keegi uus inimene me peres haigeks või läks sellel paranenud inimesel ikkagi hullemaks.
Ja igakord kui ma mõtlesin, et noo enam hullemaks minna ikka ei saa, läks olukord siiski VEEL hullemaks 😀
Praegu on on siis olukord selline, et mina olen veel tõbine. Diagnoosiks kolmiknärvi põletik. Googeldades leiab üsna täpse kirjelduse. Lühidalt, ei soovita kellelegi!
Huhhh, ma ei teagi kaua ma nüüd juba jooksma pole jõudnud, oli vist 1. veebruar kui sain korra õue aga enne seda oli ju ka üsna vaikne, sest olin haigete lastega kodus. Päris õnnetu seis igaljuhul. Ma ei näinud kõige hullemas unenäos ka sellist stsenaariumi ette.
Aga ega midagi teha ei olegi kui oodata tervenemist ja siis taas tibusammudega liikuma hakata. Ma nii ootan seda aga eks see saab tõesti vaikne minemine olema ja ma ei julge praegu isegi mõelda aprilli maratoni peale. Põhimõtteliselt on haiguste tõttu kuu aega treeninguid vahelt ära jäänud 🙁
Ma püüan mitte väga kärsitu olla ja anda kehale aega terveneda ning sealjuures mitte süümekaid tunda, seega võtan päev korraga ja vaatan kuhu ma välja jõuan.
Vahepeal sain endale isegi uue kella- Polar Vantage M, üliäge! Õpin teda igapäevaga järjest rohkem tundma aga noh eks mu uus sõber ootab ka juba, et saaks midagi lahedat koos teha, mitte niisama tiksuda päeva õhtusse.
Päris mitmed on juba küsinud uue kella kohta, et kas olen rahul ja kas on mugav jne. Kui olen saanud kella mõnda aega kasutada, siis tuleb kindlasti ka blogipostitus. Hetkel saan vaid öelda, et mugav on ta küll. Kohe uskumatult mugav, sest ta ju tundub üsna suur aga üllataval kombel on ta mul iga öö käe peal olnud ja ma ei tunnegi teda. Eelmise kellaga oli mul selline ahistav tunne aga ju siis kellal ja kellal on ikka vahe, sedapuhku vist rihmal…esimesed emotsioonid ja tunded on väga positiivsed ja ma olen tänulik kõigile, kes soovitasid mulle antud kella, aitäh!
Ja loomulikult suur-suur aitäh Polar Eestile(Mefo AS), kes soovis minu maratonitreeninguid toetada ja kes mulle selle kella kinkis.
Kui nüüd postituse algse teema juurde tagasi tulla, siis öeldakse ju, et leia igas halvas midagi head. Kui nüüd selles haiguste kadalipus midagi positiivset leida, siis oli/on see rohkem aega “Jooks on lahe” jaoks ja väljakutse planeerimise jaoks. Ehks siis, ega ma hästi ei kujuta ette kuidas ma oma ajaplaneerimisega edaspidi(kui ma terveks saan ja jooksmas saan hakata käima) hakkama saan. Minu jooksmised saavad juhtuda enamasti (va. juhul kui abikaasal on vaba päev) poisu une ajal ja praegu on see uneaeg kulunud ainult arvuti taga istumisele.
Niisiis, saab paras väljakutse olema edaspidi minu ajaplaneerimine. Selle haiguste perioodi ajal muutus ka poisu päevane unegraafik ehk varasema kahe päevaune asemel, magab poisu nüüd ühe lõunaune. Seega veits vähem aega jälle iseendale. Aga ma ju pidin positiivsetest asjadest rääkima 😀 ehk siis jah, ma olen tänulik selle AJA eest, mul oli seda nö. istumise aega tõesti väga vaja, no asjad oleks ikka tehtud aga mina oleks sealjuures paraja koguse närvirakke ka kulutanud, nüüd jäid need alles.
Siiski ei soovi ma sellist perioodi enam läbi elada. Nähtud! Kogetud! Tehtud! Aitab!
Aga juba homme plaanin(rõhutan, PLAANIN!) ühe pisikese kõnniringi teha, sest poisu on iseenesest terve ja tema võiks juba ammu õues kärutada aga minu diagnoosi puhul on kõige suuremaks vaenlaseks tuul, seega pean tuulest hoiduma. Ja kui homme on ikkagi tuuline ilm, siis jääb ka minu jalutuskäik ära.
Nüüd sai natuke kõigest lobisetud ja väike ülevaade antud, sest haigusega seoses olen tõesti sotsiaalmeediast eemal olnud ja võibolla nii mõnigi mõtles, et mis toimub? Aga hoian siiski aeg-ajalt väljakutse grupil ka silma peal ja te olete nii tublid ja usinad. Pikk pai teile! Lõpp juba paistab, seekord ju lühike kuu, seega naaatukene veel ja ongi taaskord üks väljakutse kuu tehtud. Mina siin juba planeerin otsaga märtsi väljakutset, ohh kuidas see aeg ikka lendab! Varsti saab aasta aega täis sellel väljakutse karussellil sõidetud…nüüd läks heietamiseks, aitab! Tsauuuu!
