Kõik see aeg, mil siin oli vaikus, mõlgutasin mina mõtteid ja ragistasin oma ajurakke. See otsus ei olnud kerge tulema…aga nüüd on selge, ma lähen Haanja100-le 🙂
Ma ei teinud seda otsust üksi, olen aus…alguses ei meeldinud minu perele see mõte üldse. Abikaasa arvates ei tohiks tervisesport tähendada “enese tapmist”. Pärast pikka selgutustööd ja meelitamist, sain abikaasa oma toetajate leeri, ilma tema toetuseta, ei oleks ma üritama läinud. Olgem ausad, 100 km ei ole tõesti normaalne! Miks ma seda siis teen?
Kui keegi oleks mulle 3 aastat tagasi teinud ettepaneku osaleda Haanja100-l, oleksin kõhutäie naernud.
Kõiki teisi osalejaid oleksin hulludeks pidanud, toohetk ei oleks ma isegi mingit respekti nende vastu tundnud.
Pärast regulaarselt jooksmisega tegelema hakkamist muutus muidugi kõik. Vaatsin sellistele hulludele alt ülesse ja unistasin, et kunagi olen ka mina selliste hulludega koos.
Juba aasta tagasi olin ma valmis üritama aga toohetk mõtlesin, et lähen proovima ja äkki õnnestub 50-70 km läbida, millepeale ütles minu kallis abikaasa, et miks minna üritusele,mis on plaanis nagunii katkestada. Ma olin hingepõhjani solvunud ja lükksin oma plaani edasi tulevikku.
See aasta olen juba nii enesekindel, et lähen mõttega tõesti kogu distants läbi joosta. Iseasi kas see ka õnnestub 😛
Aga ikkagi, miks on seda vaja, küsite 😉 see on mingi sisemine tunne, mis tahab rohkem ja rohkem. Maraton on ära proovitud ja kui 2 aastat tagasi tundus see ka üks suur unistus siis tänaseks on see ära proovitud ja tõestatud ka ajaga 3:39 😉 Nüüd on vaja ette võtta järgmine unistus/eesmärk.
Ma tean, et paljud ei saa aru, milleks seda kõika vaja on ja ma saan ka nendest aru sest ma olen ka kunagi spordikauge inimene olnud. Ja isegi need, kes teevad sporti, ei pruugi aru saada sest see on tõesti midagi, mis ei ole enam tervisesport. Jah! Ma saan sellest kõigest aru aga see ei ole ka üritus, mida igal aastal korrata kavatsen. Hetkel ma arvan küll, et see on one in the lifetime.
Ettevalmistuse peale ei ole veel mõelnud aga kohe, kohe hakkan sellega tegelema ja annan ka teile teada kuidas ja milleks ma pean valmis olema.
Hetkel sai otsus vastu võetud ja nüüd on vaja planeerima hakata.
Mingit treeningkava muidugi ei tule sest see pole võitslus aja peale, see on eneseületamine…sellele ei olegi mõistlikku seletust, nagu pealkirigi ütleb, see on ainult hulludele 🙂 Eesmärk on läbida 100km jala.
Õnneks on mul allikas, kes on juba kaks korda Haanja 100 läbi jooksnud ja kavatsen ta “ülekuulamisele” kutsuda 😉
Aga enne veel kui lähen sadat üritama, jooksen järgmisel laupäeval Munamäelt Võrru 😉 ja sellega lõppeb ka Võrumaa pikamaajooksusari.