Haanja 100 tehtud!

Tahaks sissekannet alustada kõige raskematest hetkedest rajal sest need on kõige erksamalt meeles aga ma alustan siiski algusest.
Äratus oli kell 5:10. Hommikupuder ei tahtnud kuidagi alla minna, pool tundi hiljem oli see siiski minu kõhus. Eelmisel õhtul olin terve liitri Borjomi ära joonud ja imestasin, et olenemata sellest ei käinud ma kordagi öösel vetsus 😛
Nädal enne  kosutasin ennast iga päev korralikult viinamaraja mahla ja Borjomiga, viimastel päevadel lisasin menüüsse ka sefiiri…mmmm.
Pasta ei tahtnud kuidagi alla minna, terve nädal üritasin ja üritasin, lõpuks kaks korda suutsin, viimane kord siis eelmisel õhtul. Täiesti sundisin.
Kell 6:15 startisime Võrust Haanjasse. Enne veel kui kodust lahkusin käisin rõdul ilma piilumas, vaikne, üllatavalt vaikne oli- see tegi rahulikuks. Aga imelik tunne oli…et see päev on nüüd lõpuks siis käes.

Haanjasse jõudsime 6:30. Paljud olid juba kohal. Korraldaja võttis meid vastu sõnadega, noh kas suusad on kaasas? 🙂

Enne starti, vahetusala, hubane majake

Stardipaigas oli väike armas majake, mille esikülg oli üleni klaasist, see tähendas, et kõik kaasaelajad said mugavalt majas istuda ja ringilt tulijaid jälgida. Samasse majja panime ka oma kotid ja muu staffi.
Veel polnud meil Kristiga aimu milline katsumus meid ees ootab.
Minu imestuseks olid enamusel siiski tavalised tossud jalas ja juba ma kujutasin ette kui naeruväärne oleks ma olnud kummikutega(mitte, et mul oleks selline mõte isegi pähe tulnud).
Mina otsustasin esimestele ringidele minna matkajalatsitega. Kokku võtsin kaasa neljad jalatsid (kahed laenas sõbranna)

Minu neli paari jalatseid

Mõned tuttavad näod olid ka, kohe tundsin ära Meelis Atoneni, kes tuli maratoni distantsile, veel oli äärmiselt hea meel näha Monikat, kes seekord oli kaasa elama tulnud oma abikaasale. Mõni tuttav nägu oli veel jooksurajalt aga teised hullud olid kõik võõrad va. muidugi korraldajad, keda ma olen eelnevatel Võrumaa pikamaajooksusarja jooksudel näinud.

Vahetult enne starti

Start hilines ilmastikuolude tõttu. Esialgu lükati start edasi 10min. aga siis tuli keegi osaleja, kes oli autoga natuke enne stardipaika kraavi sõitnud. Seega lükkus start veel 5min. edasi.
Stardis sattusime Kristiga päris ette, natuke naljakas oli aga ei hakanud enam tahapoole ka trügima 🙂
Stardis oli meeleolu positiivne ja lahe, mõni mees tegi nalja ja võttis poosi sisse nagu hakkaks 100m sprinti jooksma mitte 100km 😀

Kogu seltskond stardivalmis

Start! ja minu elu kõige raske teekond oli alanud…ise ma toohetk ei osanud veel midagi arvata…
Esimene ring oli rajaga tutvumine. Nii alguses oli muidugi rajal kuulda palju lobisemist ja itsitamist. Ka meie Kristiga lobisesime ja sörkisime mõnusas trennitempos. Õues oli pime, Kristi kandis pealampi ja sellest piisas meile mõlemale, piisas isegi meie taga jooksjatele, keegi ütles isegi, et vastutulev auto võtab sellepeale kaugtuled maha 😀
Kristil oli hea mõte jagada kogu distants kolmeks- 5 ringi +5 ringi + 5 ringi. See tundus hea plaan olevat ja nii me alustasime oma esimest kolmandikku. Nüüd tuli vaid oodata millal saavad esimesed 5 ringi läbi 🙂

Teist ringi alustades võtsime vaid korraks juua ja läksime kohe edasi, Kristi ei võtnud isegi pealampi ära kuigi seda enam vaja ei olnud. Tempo oli vist päris ok sest keegi kutt küsis, et kas püüame 8 tunni aega, mille peale me Kristiga naerda itsitasime, me tulime lõpetama, vastasime. Noormees käskis tempo alla võtta muidu võib juhtuda, et ei lõpetagi. See meid kuidagi ei heidutanud sest tempo tundus ikkagi mõnus olevat, Kristi kell näitas tempoks 6:30-7:00 vahel. Õiget tempot nagunii ei näinud sest mets ja mäed jne.
Rada oli muidugi kohutav, jube, ebameeldiv ja mida kõike veel….

Kolmandale ringile otsustasime kepid kaasa võtta. Kristi võttis ka pealambi ära ja kimasime edasi. Loomulikut jook ja kerge snäkk ka. Moosisai oli ülikõva 🙂
Tõusudel läksime juba esimesest ringist peale kõndides ja keppidega tundus seda mugavam teha olevat. Nii see oli, palju parem oli kui niisama kõndides.
Raja kõige ebamugavamad kohad olid porimülkad, jalad said kohe märjaks, õnneks oli korraks ainult külm ja ebamugav, edasi juba jalg harjus ja ei saanud arugi, et jalg on märg.

Kolmanda ringi alguses saime lund juurde

Naeratus näol ja valmis järgmist ringi tegema

Neljandale ringile minnes otsustasin jalanõud ära vahetada ja tegime natuke pikema pausi. Ikka jook ja väike amps.
Jooksusammu alustades sain aru, mis raskust ma olin matkasaabaste näol eelmistel ringidel kaasas kandnud 🙂 Nüüd
oli jalal kohe eriti kerge. Mingeid mõtteid ei julgenud veel heietada, arvestamine käis ikka 5 ringi kaupa ja see tundus palju parem kui lugeda kilomeetreid või tunde. Ootasime juba, et esimesed viis saaks joostud.
Neljanda ringi alguses oli mul veel mahti facebooki sissekanne teha: “Start hilines,neljas ring aeg 2:38″, ise jooksin ja samalajal kribasin, nii väga tahtsin teile infot jagada 🙂
Neljandat ringi lõpetades ootas mind ees üllatus- abikaasa pisipojaga olid tulnud ergutama. Ka Kristile olid samal ajal kaasaelama tulnud sõbranna ja poeg, saime natuke lobiseda ja emotsioone jagada ning ette tuli võtta viies ring. Tunne oli veel väga hea ja mingeid väsimuse märke küll ei olnud.

Viies ring oli alanud. Juba viiendal ringil saime aru, et rasked ei ole mitte tõusud vaid langused. Mida ring edasi seda meeldivamaks muutusid tõusud ja pigem ootasime millal järgmine tõus tuleb, et saaks kõndida ja keppe kasutada. Langused olid seevastu rasked. Languste ajal sai tunda kui üleliigsed kehaosad on rinnad ja tagumik 😀 Lõpupoole hakkas langustel häirima isegi kõhupekk 🙂
Pärast viienda ringi lõppu tegime pikema pausi. Võtsin oma varudest Snikersi ja see oli ülihea. Viskasin mati maha ja venitasin. Venitada püüdisme muid:ugi peale igat ringi, kasvõi natukene. Istudes ja puhates kribasin teile järgmist: “Puhkan, 1/3 on joostud.aeg 04:08. Väsinud, venitan ja siis edasi, veel suudan naeratada :)”

Selili pingil ja venitan jalgu

6-7 ring ei meenu midagi erilist, jooksime ja peas mõlkus ainult järgmine verstapost- 10 ringi. See siht oli nüüd ainult silme ees. 

Kaheksandale ringile tulid kaasa Kristi poeg ja sõbranna Mari. Värske veri rajal oli muidugi nii ergutav. Kui meie Kristiga ei olnud väga jutustajad siis Mari ainult lobises, laulis ja tantsis 🙂 “Hipp-hopp, jooksmine on tip-top” olid Mari laulusõnad 🙂 Igaljuhul 8 ring oli tänu Marile väga mõnus. 

8-nda ringi alguses

Üheksandale ringile läksime Kristiga kahekesi aga suurt jõudu ja energiat andis teadmine, et kümnendale ringile tuleb Mari jälle kaasa, mina ainult selle nimel pingutasingi üheksandal ringil, et saaks ainult järgmise ringi Mariga joosta ja siis hakkabki viimane kolmandik.
Igal ringil oli poolel maal joogipunkt. Esimestel ringidel jõime enamasti sooja energiajooki, hiljem läks ainult Coca-Cola 🙂
Rada muutus aina hullemaks.

Juba ma natuke kartsin ringi lõppusid, ei tahtnud väga pikkasid pause teha sest mida pikemalt jäid toppama seda raskem oli jälle jooksusammu teha.

Kümnendale ringile tuligi Mari kaasa. See oli nii ülikõva, palju mõnusam oli joosta. 
Siin hetkel kirjutades tundub nii lihtne see kõik- üks, teine, kolmas ring, nagu lipsti. Aga ei, ring oli ikkagi pikk ja raske. Tingimused olid hoopis midagi muud kui eelmisel aastal, mil jooksjaid õnnistati päiksepaistelise ilmaga ja paljud jooksid lühikeste riietega.
Minul tuli leppida lume ja poriga 🙁
Kümnendal ringil sattusime koos jooksma Hillari ja Monikaga. Monika veel ütles, et 10 ring on raske aga edasi on juba lõpp lähedal ja läheb kiiresti. Ise ma veel mõtlesin, et kui tõesti 10 ring on see kõige raskem siis teen selle nagu nipsti ära 🙂 Aga ega ma seda väga ei tahtnud uskuda küll, et nii kergelt see lähebki.

Tuleme 10-ndalt ringilt

Kümnenda ringi lõpp oli käes ja ma sain rõõmustada teid sõnumiga: “2/3 tehtud. Raske on aga jätkan…aeg 9:35″
Kuigi ma olin rõõmus, et olin nii kaugele jõudnud ei julgenud ma lõpu peale veel mõelda. 5 ringi tundusid meeletult kaugel. Aeg hirmutas ka mind, olin 9 tundi ja 35 minutit rajal olnud. Uskumatu! 
Väljas muutus juba hämaraks. 

11 ringi alguses tõmbas kristi pähe pealambi. Me rääkisime väga vähe, mõlemil omad mõtted peas, täielik vaikus. Ringilt tulles ootas ees abikaasa, kes viskas nalja, et ikka veel jooksete, hakake nüüd ometi lõpetama. Tol hetkel suutsin veel täitsa mõnusas toonis rääkida ja ütlesin siis abikaasale, et ta tuleks u. nelja tunni pärast tagasi siis lõpetan. Minu telefon helises taskus ja palusin abikaasal vastu võtta, teisel pool toru oli Katrin. Hõikasin siis talle, et ta oleks järgmise ringi alguseks kohal, mul on teda hirmsasti vaja. Ma küll ei oodanud aga lootsin, et äkki ta viitsib jalad alla võtta ja Haanjasse kobida. Kuigi ma olin toohetk veel suuteline naeratama, kartsin ma kohutavalt järgmisi ringe, sellepärast tahtsin, et keegi oleks ka järgmistel ringidel mu kõrval, lihtsalt toeks.

12 ringi alguses vahetasin vist jalanõusid ka, jalga läksid viimased kuivad jalanõud. Kristi tõmbas pähe pealambi. Ilm muutus juba külmemaks ja tõmbasime Kristiga mõlemad midagi peale- Kristi kileka, mina vesti.

Alustame 12-ndat ringi, väike hirm on nahavahel

Nüüd juba võtsin iga ringi lõpus ka geeli. 12 ring oli juba raske, siit hakkas minu kannatuste tee. Pool ringist oli ok, joogipunktis peatudes utsitasin Kristit, et hopp, hopp ülesse, aeg minna, ei jää istuma, millepeale Kristi ütles midagi, millest
ma lugesin välja, et tal on katkestamise mõttes peas. Oi see oli mulle suur hoop, kas tõesti nii vara juba? Mina olin veel valmis pingutama ja lootsin, et Kristi ka aga mida meetrid edasi seda rohkem Kristi jäi minust maha, ma hõikasin koguaeg Kristile taha, et hopp-hopp, lähme! Tule, tule! jne aga järjest kaugemale Kristi jäi. Minul oli hoog sees ja silme ees siht, et saaks juba kiiremini järgmisele ringile minna. Nii ma jooksin viimase pool ringi täielikus pimeduses. Hirmsasti lootsin, et äkki ikka Katrin tuli kohale ja ta tuleb järgmisele ringile minuga kaasa. Kohale jõudes ei näinud ma õues kedagi, otsisin pilguga- ei kedagi! Ja siis see juhtus, ma murdusin….astusin majja, millepeale kõik rõõmust hõikasid….mina aga hakkasin suure lahinaga nutma, kõik , mis ma suutsin öelda: “Ma tahan jätkata aga Kristi jäi minust maha”, ma nutsin ja kõik püüdsid mind lohutada aga sain aru, et keegi ei saa minuga kaasa ka tulla. Mari pidi jääma Kristit ootama ja motiveerima. Monika ootas oma meest vahetusalasse. Läbi nutu palusin, et keegi paneks mulle pealambi pähe ja annaks midagi juua, süüa. Korraldajad lohutasid ja ütlesid, et ma võtaks sappa kahele poisile kes just olid järgmisele ringile läinud.

Algas minu 13 ring. Imelikul kombel sain pisaratest isegi jõudu, anna nüüd tüdruk!, mõtlesin ma. Poistest kimasin siiski mööda ja panin omas tempos. Hoog oli sees. Ootasin juba hirmsasti ringi joogipunkti, et olla juba poolel ringil. Joogipunktis küsis korraldaja, et palju veel on, ütlesin, et peale seda veel 2 ringi, millepeale korraldaja ütles, et raskeks läheb sul, aega on 2 tundi, mis oli terav torge südamesse 🙁 Mismõttes???? Ma ei jõuagi aega??? Ma ei jookse elusees 2,5 ringi kahe tunniga. Kohutav kurbus, ma olin valmis pingutama ja nüüd….. Mõtlesin ja arutasin ja…moivatsioon langes, pähe tulid esimest korda loobumismõtted, ma olin mega õnnetu aga lohutasin ennast mõttega, et sa olid tubli, et nii kaugele jõudsid. Juba ma mõtlesin kuidas ja mida täpselt kirjutada teile, fännidele…miks ma katkestasin, püüdsin mõelda sõnale “katkestasin” alternatiive sest see sõna tundus kuidagi nii nutmaajav….Katkestaja!
Pool ringi ma põhimõtteliselt ainult kõndisin, ma venisin nimelt, et keegi ei prooviks mind vahetusalas ümber veenda, venisin ja venisin, et kindel olla, et ma kohe kindlasti aega ei mahuks ja oleks põhjus mitte minna järgmistele ringidele.

Vahetusalasse jõudes, tuli kaugele staadionile vastu Mari, kes hakkas mind kiitma ja edasi utsitama, ma hakkasin nutma, kohe tõsiselt. Ma olin endale juba sisendanud, et ma katkestan ja siis tuli keegi ja hakkas mind ümber rääkima, ma olin vihane ja ma olin kurb…ma nutsin ja nutsin kuni lõpuks jõudsime vahetusalasse. Ma olin üleni pisarates kui kõik kohalolijad hakkasid mind ergutama. Monika oli valmis minuga järgmisele ringile kaasa tulema. Ma ei mõelnud see hetk enam, lihtsalt lasin teistel endaga tegeleda ja tagant tõugata. Kui ma olin lõpuks endale sisendanud, et sa lähed siiski veel ühele ringile siis otsustasin, et mingit pausi ei tule, lihtsalt söök, jook ja edasi. Üks põhjus miks ma suutsin veel ühe ringi ette võtta oli teadmine, et ka Kristi läks veel ühele ringile. Mul oli nii hea meel tema pärast, ma tundsin süümekaid, et olin ta maha jätnud…aga nüüd kuuldes, et ta ikka üritab, andis ka mulle jõudu juurde.

14 ring oli minu elu KÕIGE-KÕIGE kohutavam kogemus. Alguses ma suutsin isegi natuke joosta aga enamasti ma kõndisin. Monika uuris, et kas mul valutab kuskilt- selg, põlved, kas krampe on? Mitte midagi! Kuskilt ei valutanud, lihtsalt ma olin nii väsinud, seda tunnet on raske kirjeldada.
Mul oli klaasitsunud hullupilk, ma ei rääkinud ja kui ütlesin midagi siis tundus mulle, et see ei ole mina ja see ei ole minu hääl. Ma olin nagu kuskil mujal aga mitte rajal. See oli jube! Ma mõtlesin, et kui ma peaksingi ime läbi selle ringi ära tegema siis viimasele ringile ma ei jaksa küll minna.
Muidugi tegi mulle muret kontrollaeg aga tuli välja, et mul oli veel 3 tundi aega. 
Monikast oli väga suur abi, inimene, kes on ise kahel korral Haanja 100 läbinud, teab mida ta räägib. Ja kõik see mis ta rääkis oli kuldaväärt info kuigi toohetk ei osanud ma sellest suurt midagi arvata. Mul oli ükskõik mis keegi ütleb või mõtleb. Ma olin nagu zombi. Kui ringi  lõpuni oli jäänud u. 2,5 km tuli vastu Katrin. Ma nägin küll Katrini ehmunud pilku kui ta mind nägi, ma olin ju kohutavas seisus, ma nägin välja nagu hulll (Haanja 100-le kohaselt vist). Aga viimased 2,5 km ma ainult kõndisin. Kuigi ma olin kohutavas seisus……vahetusalasse jõudes ma teadsin, et ma teen selle nüüd ära sest jäänud on viimane ring ja Katrin lubas kaasa tulla.

Ma ei tahtnud puhkust, käisin vaid korra vetsus ja pugisin sisse niipalju kui jaksasin- geel, spordijooks, sool, leib, vesi….ja nii me läksime- VIIMASELE RINGILE, oma elujooku lõpetama!
Tundub, et sellel kompotil(geel+spordijooks+sool+leib) oli vägev mõju sest ma võtsin kohe jooksusammu. Katrin hakkas mind kohe alguses utsitama, kohe isuga, ma ei tea kuidas ta jaksas, ta ainult lobises ja sellest oli meeletult suur abi. Ma ei tea kuidas Katrin suutis õhukeste jalatsitega mööda lund ja pori tatsata. Ma ei tea kuidas aga ma suutsin isegi talle kaasa tunda ja mitmel korral ma isegi ütlesin talle, et sa oled nii lahe ja tubli, et seda minuga kaasa teed. 
Kõige rohkem aitasid Monika sõnad: “Iga tõus, küngas, langus, mis sa nüüd teed on su elu viimased” see lohutas meeletult, iga samm, mis jäi selja taha vähendas maad lõpuni.

Ma enamasti jooksin, tõusud võtsin vaid kõndides keppidega. Peas vasardas vaid mõte, et see on nüüd viimane, lõpp on lähedal. Viimast korda nägin joogipunkti, korraldaja ootas kohusetundlikult, et viimane jooksja saaks ka veel teenindatud aga ei, ma ei tahtnud juua, tahtsin lihtsalt kohale jõuda. Nüüd suutsin ma juba rääkida, kui Katrin püüdis arvata mitu km veel joosta on jäänud siis ma seletasin talle misssuguse tõusu taga on 4km märk ja kust tuleb 5km märk 🙂

Ja kui lõpuks tuli 6km märk, ei hoidnud Katrin enam tagasi…nüüd võiduka lõpuni! Sul on joostud 99km. Oi see oli vägev tunne…veel viimased meetrid staadionil ja lõpp ongi käes. Veel suutsin ma isegi viimase künka joostes võtta ja käed ülesse tõsta, ma olin kohal. Rõõmupisarad ja palju, palju kallistusi 🙂
Finišis ootasid Kristi, Monika, abikaasa ja korraldustiim.

Finiš

Korraldaja õnnesoovid

Uhke, õnnelik, väsinud ultralady!!!

Ringiajad olid sellised, eraldi keegi muidugi pause ei arvestanud, need läksid ringiaja sisse 🙂

Ma olin nii õnnelik, et seda on raske kirjeldada. Kuigi ma ei saanud veel päris täpselt aru millega ma olin hakkama saanud, oli mul kõige suurem heameel selle üle, et ma ei katkestanud. 13 ja 14 ring jäävad mulle eluks ajaks meelde. Ja ilma Monika, Katrini, Mai ja Kristita ei oleks ma seda kõike suutnud. Ma olen neile nii kohutavalt tänulik, et nad viitsisid hiliste õhtutundideni minuga koos Haanjas olla. Igaüks ei viitsiks soojast kodust külma pakase kätte tormata, oma mugavustsoonist välja astuda ja ühe hulluga kaasa joosta, ühe hullu unistusele kaasa aidata. Ma arvan, et see on midagi veel enamat kui lihtsalt sõprus. See on ultrasõprus 😀 Aitäh teile!

Peale mõningast venitust istusin autosse ja suundusime abikaasaga maale- Krabile kus ootas mind soe saun. Saun oli mõnus, ma oleks tahtnud sinna jäädagi, ma suutsin isegi veel venitada ja painutada. Kuskilt ei valutanud, lihtsalt kohutav väsimus oli peal, peeglisse vaadates ei tundnud ma ennast ära- nägu oli paistes.

Pärast sauna jooksin kohe voodisse, mulle eraldati eraldi tuba ja lai voodi 🙂 Voodisse jõudes sain aru, et magamisest ei tule midagi välja- jalad hakkasid kohutavalt valutama. Määrisin jalad hobusepalsamiga kokku ja proovisin uuesti magama jääda. Ei, valu oli nii kohutav, et võtsin valuvaigistit. Lõpuks mingi hetk ma jäin magama aga öösel võtsin veel üks kord valuvaigistit. Kartsin hommikut.

Hommikul ärkasin uue aja järgi kell 7:00 ja võtsin telefoni, et facebooki piiluda ja ohh üllatust kui palju tagasisidet ma olin saanud. Aitäh teile kõigile, ma olin nii uhke enda üle.
Proovisin siis jalgadele tõusta ja ohh imet, ei olnudki midagi hullu, sain ilusti kõndida ja isegi trepist alla tatsata 🙂 Esialgu arvasin, et äkki valuvaigistid mõjuvad veel aga kui juba lõuna käes oli ja ikka väga hull ei olnud siis mõtlesin küll, et mul on ikka väga tublid jalad 😀
No nii lihtsalt ma päris ka ei pääsenud, kaks varbaküünt on üles paistetanud, jube! Ja see teeb kõndimise raskeks, ükski saabas ei sobi 😀 Vaja oleks kaks numbrit suuremat saabast, et saaks kõndida 😛

Ja nüüd, kaks päeva hiljem annavad natuke teised lihased ka märku- selja alaosa, kätel mingid kohad aga ikkagi ma olen nii üllatunud, et see nii kergelt läks, ma olin valmistunud juba, et olen nädala ega voodis 😛

Olenemata heast enesetundest, olen ma järgmistel nädalatel väga ettevaatlik, jätkan vitamiinidega, söön ohtralt mett ja küüslauku, et patsillid minu nõrgale organismile külge ei hakkaks 😉

Numbritest:
Distants: 100km
Aeg: 14:29:34
Kesk/max pulss: 144/166
Kalorikulu: 8668 kcal
Üldkoht: 22
Naiste koht: 4

Kokku alustas ultra distantsil 60 jooksjat, kogu distantsi läbisid 22 jooksjat. Naistest lõpetas kokku 4 naist 🙂

Kindlasti jäi veel palju ütlemata, mõned asjad juba ununevad aga kindlasti tuleb ka järelpostitus sest nii palju on veel emotsioone, mis ei lase mul rahulikult isegi öösel magada 🙂

Ühte ma ütlen, ma ei tee seda enam mitte kunagi 😀 See tunne on küll ülev kui lõpuks finišijoone ületad aga see tunne mida ma tundisn 13 ja 14 ringil oli väga-väga kohutav.
Kindlasti oleks olnud lihtsam 16 soojakraadi ja päiksega aga see oli minu katsumus ja seda meeldejäävam see on.

PS: Vabandan kirjavigade pärast, ma ei suuda seda juttu kolm korda läbi lugeda 😛