Heh, alguses tundus see mõte nii ulmeline- poolmaraton ja mina? Nalja kah. Palju ma enam sellele ei mõelnud.
Juuli 2015- Mhh, see poolmaratoni idee polnudki nii halb.. äkki ikka prooviks? SEB TLN Maratonil oleks see esimene kogemus ju nii hea. Noh teeme ära?!
Nädalake hiljem emaga kontsulteerimist sain treeningkava kätte, jehuu! Usinalt hakkasin treenima, esimesed 2 nädalat läksid nagu niuhti.
Siis tulid ette laagrid jms tegevused. Egas midagi, ega trenn tegemata jää! Ainuke võimalus oli hommikuti varem ärgata, päevapeale poleks saanud trenne jätta, kuna just siis valitses Eestis põrgukuumuselaine. Mis seal ikka, äratus lükati poole kuue peale, et ikka trenn ja pesemine kah sisse mahuks.
 |
| Laagris olin tegus |
Nii möödus seegi nädalake, läks veel teine ja kolmas ka mööda. Ja oh imet, ongi käes viimane nädal enne poolmaratoni! Kuidas see aeg nii kiirelt läks? Jah, treeningkavast ei pidanud ma 100% kinni, olin vahepeal tõbine, tõstsime trenne ümber jne. Lõigujooksud kah üldse ei meeldinud
 |
| Trenniraport emale laagrist |
Isegi nädal enne poolmaratoni ei täheldanud ma mingit suurt ärevusemuutust, pigem olid sõbrad rohkem aktsioonis kui mina
Viimane nädal üritasin teha ka teiperit (maratonieelne dieet-süsivesikute maha ja peale laadimine). Ega see koolisöögi kõrvalt väga kerge polnud, aga hommiku-ja õhtusöögid said ikka vastavalt siis ema näpunäidetele.
Ja nüüd tuleb õnnetus- suutsin ma siis just enne poolmaratoni tõbiseks jääda. Nina tilkus ja nõrk oli olla. Ema ikka ütles, et ole valmis, poolmaraton võib ära jääda, kuid seda juttu ma ei teinud kuulamagi ja kulistasin muutkui liitrite kaupa borjomi alla (kuigi tõsiasi, et jooks võib ära jääda oli tegelikkuses päris suur)
Ega ma ei saanud poolmaratoni suurusest, tähtsusest ja reaalselt, maa pikkusest, appi see ju ikkagi 21,1 km?!?!?!?, aimu. Klassiõed kartsid ka vist rohkem, tuli ikka “Appikene see ju mega pikk maa, ma sureks küll ära” ja “Getrin mis sul viga on, et sa niisama lähed 21km jooksma”- tüüpi lauseid.
Ja tõesti, suurusest sain ma alles aimu seistes Vabaduse platsil, jälgides seda meeletut rahvamassi ja kõike muud sellega kaasnevat. APPIKENE.
Jooks ise läks üllatavalt sujuvalt. Ikka oli neid kohti rajal, mil mõtlesin, et samm väga venib ja kurk kuivab ja jalad on valusad ja miks see päike ometigi nii eredalt paistab- sada häda. Siis jälle mõni hetk oli nii mõnus, kulgesin rahulikult, nautides imeilusat Pirita rannajoont.
Joogipunkte, peaks ütlema, et oli TÄPSELT parajalt. Kohe kui tekkis tunne, et uhh, kurk kuivab, tahaks JUUUUUUUAAAA, siis hopsti, oli silt et 100m pärast joogipunkt. SUPER. Mingil hetkel tuli rajal ikka väga motivatsioonivaegus peale, kõik need kiruvad mõtted tulid jälle pähe, aga sellelgi korral- just täpselt ilmus ergutustüdrukutepunt, kes andsid täpselt piisavalt motivatsiooni.
Lõpp tuli ikka väga kiirelt, jõudsin isegi mõned kiiremad sammud teha.
Mis ma ikka ütlen, vägaväga tore üritus, super korraldus. Ei hakka valetama, tõesti raske oli
Aga peale finishijoone ületamist ei tulnud see raskus enam meeldegi, ümbritses positiivsus Medal kaelas, nänn käes, sammusin röömsalt emaga autosse, ning siis juba koju Nüüd tuleb ainult uute poolmaratonide poole püüelda
 |
| Õnnelikult finisis |