Elus on etappe, mis muudavad meid igaveseks. Üks neist on kindlasti emaks saamine – see on suurim ja ilusaim, kuid samas ka kõige väljakutsuvam roll, mida naine võib kanda. Mona Lisa, kes on olnud aktiivne liikuja ja varemgi Jooks On Lahe kogukonnas väljakutseid vastu võtnud, naasis nüüd üle pika aja, seekord väikese lapse kõrvalt. Tema lugu räägib sellest, kuidas tasakaalustada emadust, leida aega iseendale ja hoida liikumist elu loomuliku osana.
Mona Lisa vastas küsimustele oma teekonnast ja sellest, kuidas ta on oma liikumisharjumusi emaks saades uuesti üles ehitanud.
Mona Lisa, viimati rääkisime sinuga kaks aastat tagasi, kui olid järjepidevalt väljakutses osalemas. Nüüd oled saanud emaks ja sinu tütar tähistas hiljuti oma esimest sünnipäeva. Kuidas see eluperiood sind muutnud on?
Vau, kaks aastat tagasi. Ajaarvamine on küll vahepeal täiesti teise suuna võtnud. See on mingis mõttes ka vastus Sinu küsimusele, Gätly. Tõsi, minu tütar sai paar kuud tagasi aastaseks ja kui ma päris aus olen, siis kohati pole mulle vist kuni tänase päevani kohale jõudnud, et ma olen nüüd ema. Teisest küljest ei mäletagi enam elu, mis oli enne teda. Esimese lapsega on kõik nii uus. Kogu maailm, millesse astusin sellest samast sekundist sünnitusmajas, kui ta minu rinnale asetati, muutus. Kogu raseduse justkui arvasin, et tean, mis mind ees ootab, aga tegelikult see pisike tüdruk tõestab mulle iga päev vastupidist ja seda tema sündimise päevast alates. Ehk siis nii lihtsalt ongi, kõik on pidevas muutumises. Ühel hetkel tundub, nagu kõik päevad oleks ühtemoodi, teisel hetkel taban end jälle ütlemast, et päevad pole vennad. Ma arvan, et ka mina ise muutun koguaeg, õpin ja kasvan koos temaga. Ja tema on kindlasti ka eeskuju, et leida endas üles kõik positiivsed küljed ja tõsta pea püsti ka siis, kui on raske. See eluperiood on juba muutnud nii palju, aga usun, et oleme alles väga-väga alguses.
Milline oli sinu suhe liikumise ja spordiga raseduse ajal? Kas suutsid mingil määral aktiivne olla?
Raseduse alguses ma olin ikka veel väga aktiivne. Mäletan, et sellel päeval, kui mulle testil kaks triipu vastu vaatasid, olin juba oma viieka ära teinud. Kuna praktiliselt peale rasedusest teada saamist hakkas ka see enesetundes kajastuma ning hommikud, mis muidu kuulusid liikumisele, kuulusid nüüd iiveldamisele, siis paratamatult jäi ka liikumist tasapisi vähemaks. Vaatamata sellele, et ma väljakutsest ametlikult osa enam ei võtnud, oli liikumisel ikka väga tähtis roll ja tagantjärele mõeldes olin selles osas aktiivne rase. Eredamalt on meeles august 2023, kui ka omaltpoolt panustasin Jooks On Lahe äpi loomisesse, olles 20 nädalat rase ja läbides 7km ehk 7€ äpi toetuseks. Samuti raseduse lõpunädalatel tegin nii mõnegi viieka kaasa, et ennast proovile panna, kas üldse veel jaksan. Neid liikumismälestusi sellest ajast on tegelikult palju, sest tõtt-öelda oli lihtsam kõndida, kui diivanil asendeid vahetada ja muudkui mõelda, millal ometi see beebi juba tulla tahab. Lisaks oli ja on mul ju kahtlemata ka kõige toredam neljajalgne motivaator, meie esiklaps Nala, kes kohe kindlasti paar korda päeva jooksul üht mõnusat jalutusringi vajas.
Peale lapse sündi muutub elurütm täielikult. Millal hakkasid mõtlema, et soovid taas teadlikult liikuma hakata? Kas see oli pigem füüsiline või vaimne vajadus?
Ma olin enne lapse sündi üpris veendunud, et naasen kohe Jooks On Lahe kogukonda tagasi, sest mis sa beebiga ikka muud teed, kui kogu päeva jalutad, eks. Esmalt, kui haiglast koju saime, tulid meeletud külmakraadid peale ja esimesed kaks nädalat ei saanud me vastsündinud beebiga rohkemaks kui autosõit üldse nina välja pista. Lisaks oli pikalt mure imetamise ning lapse kaaluga, mistõttu mu mõtted keerlesid kõik ümber tema ja peamiselt möödusid mu päevad imetades või piima pumbates ja kõik poetiirud olid ka elukaaslase kanda. Ma olin aheldatud kas beebi või rinnapumba külge ja ausaltöeldes endale mõtlemine ei olnud tol hetkel absoluutselt minu prioriteet. Kuna mingil määral on ikkagi Jooks On Lahe kogukonda kuulumine kohustus, olgem ausad, siis selles sünnitusjärgses perioodis ei tundnud ma, et ma jaksaksin praegu veel lisaks mõnd kohustust kanda. Kuigi me kõik teame, kui vajalik liikumine on nii kehale kui ka vaimule ja ilmselt minu vaimne tervis oleks mind tol hetkel südamest tänanud, kui ma oleksin aktiivsuse juurde kiiremini naasnud, siis tagantjärele ma oma mõtlemist muuta ei saa. Sünnitusjärgne aeg oli minu jaoks väga keeruline ja ma elasin lihtsalt päev korraga, ilma ühegi lisakohustuseta.
Lihtsamaks hakkas minema ilmselt siis, kui beebi kenasti kosus ja olime saavutanud mingi loogilise päevase rütmi. Ma sünnitasin detsembri lõpus ning aktiivsemalt hakkasin taas liikuma vist märtsist, kui ma ei eksi. Siis küll JOL kogukonnaga ma kohe ei liitunud, kuid meil oli oma beebigrupiga selline liikumise väljakutse, mis aitas ka hoo üles saada.
Miks otsustasid uuesti liituda #igapäev5km väljakutsega? Kas see otsus tuli kergelt või pidid iseendaga natuke vaidlema?
Liitusin üle pika aja uuesti Aprillis 2024, aga ausaltöeldes mitte kohe eesmärgiga nüüd püsivalt kaasa lüüa, vaid pigem lihtsalt katsetamiseks, kuidas see rütm beebiga meil toimiks, kui tõesti iga päev peame liikuma jõudma. Siiamaani on eredalt meeles, kui palju oli vihmaseid päevi ja me lihtsalt kuskil varju all edasi tagasi jalutasime, sest päris ligumärjaks ka saada ei tahtnud. Oma emotsioone ja tundeid ma selles osas tagasi ei mäleta, et mis mõtted mind valdasid ja kui palju end sundima pidin. Ma selles osas olen hästi rahuliku tegutsemisega, et ma ei pea endalt ootama kohe meeletut järjepidevust, eriti peale lapse sündi, kus muutus on niigi väga-väga suur. Pigem esitan endale selliseid pisemaid väljakutseid ja otsustan hetke ajel, kas ja mis mahus liikuda. Kuigi JOL äpiga ei ole ma ju koguaeg aktiivne olnud, viimati Aprillis 2024 ja nüüd uuesti üle pika aja Veebruaris 2025, siis liikumine on minu elus ikka väga tähtsal kohal ja jalutamine on osaks igast päevast, pisikeste eranditega.
Millised on olnud kõige suuremad väljakutsed väikelapse emana liikumisharjumuse taastamisel?
Esimene eluaasta lapsega käis pigem üles-alla. Kord oli ta hea magaja, siis oli jälle kehvem periood. Ja jalutama minemised tuli sättida tema une ajale. Kuna ta on meil talvebeebi, siis ma ei tea, kas see on mõjutaja, aga esimeste soojemate kevadilmadega ei osanud ta vankris enam kuigi hästi magada ja see oli päris suur väljakutse, et oma viiekad tehtud saada. Väljakutse väliselt liikumine, mida oleme ju koguaeg teinud, andis mulle beebiga sellesmõttes vabaduse, et ma ei tundnud ennast halvasti, kui mõnel päeval tuli vähem kui 5km. Vastupidiselt jällegi väljakutses osalemine distsiplineeris mind saavutama püstitatud eesmärgi, mistõttu tuli ka päevakava just vastavalt sellele sättida. Ja ka see on võimalik tegelikult igal ajal, lihtsalt planeerimine ja teatud kohusetunne on olnud suurem.
Paljud emad tunnevad, et neil pole aega iseenda jaoks, rääkimata regulaarsetest jalutuskäikudest või trennist. Kuidas oled sina suutnud selle oma igapäevaellu sisse tuua? Kas sul on kindlad nipid või rutiinid?
Nagu ma mainisin, siis vastsündinu kõrvalt ongi lihtne enda vajadused unustada ja mingil perioodil on see minu jaoks olnud paratamatus. Aeg aga läheb, päevakava ja teatavad rutiinid panevad asjad paika. Samas on minu jaoks olnud alati selge, et aega ei saa kuskilt juurde tekitada, vaid seda tuleb ise võtta ja sellele vastavalt planeerida oma tegevusi. Mingil hetkel beebi kõrvalt oligi see keeruline ja neid hetki tuleb ka veel praegu ette. Enamasti liigun ma koos lapsega kahekesi või teeme perega ühiseid jalutuskäike. Samas on aegajalt nii hea ka lihtsalt üksi jalutama saada, et kuulata mõnda head podcasti, muusikat või olla lihtsalt oma mõtetega. Tegelikult ju praegu, kus ta on veel nõus kärus istuma ka ärveloleku ajal, ei saagi mul erilisi vabandusi olla ja saan vaid nautida temaga koos kärutamist, sest kauaks sedagi aega on, kui ta veel kärus püsib.
Nippe jagada on keeruline, aga ma leian, et kui miski on sinu jaoks oluline, siis sa leiad selle jaoks aja, kas üksi, koos lapse või perega.
Mis on sinu jaoks liikumise kõige suuremad boonused emaks saamise järel – kas pigem füüsiline enesetunne või hoopis see, kuidas see vaimselt mõjub?
Siinkohal meeldiks mulle öelda, et keha ja vaim käivad käsikäes. Liikumine annab füüsiliselt hea enesetunde ja sealjuures on vaimu värskena hoidmine täielik boonus, mida sellelt saada. See on küll minu puhul kindel, et peale liikumist tunnen endas suuremat teotahet ja rahulolutunnet. Öeldakse, et sa ei saa teistele anda, kui endal ei ole piisavalt. Liikumine aitab mul täita enda tassi, sõltumata sellest, kas ja kui keeruline seda mõnel päeval saavutada on.
Kui mõelda tagasi sellele, kuidas sa kaks aastat tagasi väljakutses osalesid, siis kui palju erineb see kogemus nüüd, kui oled ema?
Ma olen siin ikka naljatlenud, kuidas enne emaks saamist tundus, nagu ööpäevas oleks tunde vähe ja liikumise planeerimine päevakavaga oli omaette väljakutse. No nüüd tagasi mõeldes naeran enda üle, et huvitav kuidas mul aega ei olnud. Peale emaks saamist tajun ajaplaneerimist hoopis teisiti ja alles nüüd saan aru, et see ongi päriselt väljakutse.
Milline on olnud sinu kõige keerulisem päev, mil tundsid, et tahaks loobuda? Kuidas motiveerisid end ikkagi liikuma minema?
Kuna ma ei ole ju tegelikult pikalt enam väljakutses osalenud ja alles nüüd, peale pikka pausi, alustasin uuesti, siis õnneks veel sellist päeva ei olegi tekkinud, kui motivatsioon oleks täiesti kadunud või tekiks mõte loobuda. Ilmad lähevad aina ilusamaks ja juba veidi tervitav kevadine päike ning teistmoodi õhk annavad kohe energiat juurde.
Paljud emad võivad mõelda, et „5 km iga päev on liiga suur kohustus, ma ei suuda seda“. Mida sa neile ütleksid?
Hinga sisse ja välja ning mõtle oma päev uuesti läbi. Sa leiad kõige jaoks aega, mis tundub sulle sel päeval tähtis.
Milline on sinu sõnum teistele väikelaste emadele, kes tahaksid rohkem liikuda, aga ei leia motivatsiooni või aega?
Emaduses tunnen ma küll üha enam, et liikumine on üks neist tegevustest, mida ma igas päevas vajan. Kui ma jääksin ootama mingit motivatsiooni, siis ma ilmselt ootaksin siiani. Seda ei ole, ega tule. Ma ei liigu sellepärast, et mul on motivatsioon, vaid sellepärast, et mulle meeldib see tunne, mida ma sellest saan. Mulle meeldib lapsega jalutada, rääkida talle, mida me näeme. Mulle meeldib perega jalutada, et arutada igapäevaseid asju ja märgata ümbritsevat. Mulle meeldib üksinda jalutada, et olla oma mõtetega või kuulata mõnda head podcasti. Mulle meeldib lihtsalt see, et ma saan seda teha ja tunda sellest rõõmu. Praegu, mil ma olen lapsega kodune, mõistan ma, et see liikumise planeerimine oma päevakavasse on tegelikult üks lihtsamaid tegevusi, mida ma teha saan. Värske õhk on oluline nii mulle kui lapsele ja see, et me päeva jooksul nelja seina vahelt välja peame saama, on minu jaoks kindel. Kui sa arvad, et iga päev viis kilomeetrit on raske, siis mõtle, kas sa ikka saad seda öelda enne, kui sa pole proovinud?
Mona Lisa lugu on ehe näide sellest, kuidas emadus ja liikumine ei pea teineteist välistama. Jah, see nõuab planeerimist ja teadlikke valikuid, aga lõpuks on see investeering iseendasse. Liikumine ei ole pelgalt füüsiline tegevus – see on vaimse heaolu turgutaja, mis annab energiat ka teistes eluvaldkondades.
Kui sina tunned, et sooviksid oma liikumisharjumusi parandada või uuesti rajale saada, siis nüüd on ideaalne hetk! Aprilli väljakutse ootab sind – liitu meie inspireeriva kogukonnaga ja sea eesmärgiks iga päev vähemalt 5 km liikumist. Sa ei pea seda tegema üksi – sa saad olla osa toetavast ja motiveerivast seltskonnast, kes üksteist innustab ja julgustab.
Kas oled valmis endale väljakutse esitama? Liitu aprilli väljakutsega ja astu samm tervislikuma ja energilisema elu suunas www.jooksonlahe.ee