Paar päeva tagasi leidsin oma suureks üllatuseks oma viimase postituse alt meeldiva ära märkimise:
Tere! Olen Su blogis juba mõnda aega suure äratundmisrõõmuga ringi piilunud ja et minuni jõudis hiljuti üks blogikirjutajate seas ringlev auhind, mille nüüd endale sümpaatsele blogile edasi pean andma, otsustasin selle Sulle jagada. Lähemalt saad lugeda siit: http://www.vahvateasjadelogiraamat.blogspot.com/2014/04/auhinnaring.html
Uurisin siis natuke maad ja tundub väga põnev liikumises olev auhind. Igaljuhul minul on hea meel, et minu blogi on kellegi jaoks huvitav…loodan, et neid on rohkem kui üks 😉 . Aitäh Aveli! Ja mul on hea meel antud auhind edasi jagada.
Tegemist on tunnustusega, millega pärjavad blogijad teisi blogijaid, kelle kirjutised neile silma on jäänud ja sümpaatsed tunduvad, eesmärgiks on uute blogide avastamine ja laiemale lugejaskonnale tutvustamine. Algse idee kohaselt peaks iga auhinnasaaja vastama talle esitatud küsimustele ning nomineerima omakorda 11 blogi ja esitama neile küsimused ning nii edasi, kuid et igaüks saab ja võib tegelikult reeglites muudatusi teha…
——————————————————————————————————————————–
Minu valik tuleneb sarnasest mõttemaailmast ja suurest huvist jooksmise vastu, minu suureks eeskujuks blogimaastikul on kindlasti Heidi
Heidil on kindlasti juba tuntust ja oma suur lugejaskond aga minujaoks oli Heidi blogi üheks põhjuseks miks alustasin ka blogitamisega, seega Heidi, minu auhind ja tunnustus on Sulle!
Heidi, siin on küsimused Sulle:
1.Kellena ja kus näed Sa ennast viie aasta pärast ja milmoel on see seotud spordiga?
2.Mis suhe on Sinul maratoni distantsiga, jaga oma mõtteid …ja millal on plaanis järgmine maraton?
3.Järjesta järgmised märksõnad, alustades kõige olulisemast- tervislik eluviis, oma pere(abikaasa, lapsed), karjäär. Põhjenda!
4.Kui peaksid viie minutiga pakkima kohvri, et minna kahenädalasele puhkusereisile, siis mis oleksid need kolm asja mis Sa esimesena kohvrisse paneksid :)?
5.Mis on Sinu lohutustoit, see maius mida lähed nukras meeleolus salaja üksi nosima :)?
Allpool annan vastused minule esitatud küsimustele:
1. Millised olid Sinu suhted jooksuga kooli ajal? Kas mõte staadioniringi aja peale jooksmisest oli pigem vahva või kurjakuulutav ning kuidas toonastele tunnetele praegu tagasi vaatad?
Keska ajal mulle meeldisid kekatunnid aga jooksmine mitte nii väga 🙂 Kiired staadionijooksud tegin ettenähtud ajaga ära, see mulle probleemi ei valmistanud aga pikemad jooksud olid minujaoks paras katsumus, alati “lõikasime” metsavel kui kohustuslik pikem jooks oli 🙂 Vabandust õpetaja Helve 😛
Kuna jooksmas käisin tõesti ainult kohustuslikus korras kehalise tunni raames siis pärast pikemaid jookse olid jalad alati järgmisel päeval väga valusad. Siiski meenub mulle keska lõpust aeg, mil ma ikkagi käisin jooksuringe tegemas aga need olid sellised 2km ringid, toohetk tundusid need muidugi väga pikad otsad ja eesmärk oli lihtsalt kaalu hoida, ei mäleta, et ma oleks eriti jooksmist nautinud 🙂
2. Kuidas suhtud minimalistlikesse jooksujalatsitesse ning paljajalu jooksmisesse?
Pooldan! Mina usun, et inimene on loodud paljajalu jooskma…tõestuseks on aafrika tublid jooksjad 🙂 Ise olen natukene katsetanud aga täiesti ümber harjutamine vajab suurt tahtmist ja ettevalmistust. Ma ei ole selleks valmis, tuleb arvestada ka võimalike vigastustega nii drastilise muutuse korral, mil saavad koormust hoopis teised jalalihased.
Kindlasti tahan kunagi fivefingers´id soetada.
3. Kas Sind on tabanud suuremat sorti motivatsioonikriis? Kui jah, siis kuidas sellest üle said ning millised on Sinu nipid neiks päeviks kui kohe üldse jooksma minna ei tahaks?
Olen nii mõnelgi korral motivatsiooni kaotanud, ma ei mõtle siinkohal hetkelist kadu, et ahha ma ei viitsi täna jooksma minna. Mõtlen pikemat perioodi-nädal… kaks… kuu. Seda, kui ma ei viitsi ühel õhtul jooksma minna, ei pea ma motivatsiooni kadumiseks. Ju siis kehal on seda vaja ja ma ei vaeva pead sellega ülepeakaela 🙂 Minujaoks on tõsine motivatsioonikriis see kui ma ei ole juba kaks nädalat järjest jooksmas käinud, siis hakkan teemasse süübima, et miks ma ei ole jooksma jõudnud ja mis ma pean tegema, et jälle jooksma minna.
Viimane suurem motivatsiooniauk oli eelmine suvi-sügis. Tegelesin oma uue kodu loomisega ja jooksmine jäi täiesti tahaplaanile. Päevad ja nädalad möödusid ja ma ei tundnud huvi jooksmise vastu, teised asjad olid palju olulisemad minujaoks.
Aga sisendasin endale, et jooksmine ei kao kuhugile, küll tuleb õige hetk ja saad jätkata. Tihti juhtubki inimestega nii, et mõeldakse, kui juba kuu aega ei ole midagi teinud siis ei olegi mõtet enam midagi teha. Mina püüdisn ennast mõttes koguaeg positiivsena hoida…..küll saab, küll jõuab, küll tuleb minu aeg. Tuligi!
Muidugi natuke raske oli tagasi tulla kui tükk aega on eemal oldud, alustasin justkui nullist aga see oli ka põnev, iga väike samm tegi mulle jälle head meelt, nagu oleks esimest korda jooksmisega alustanud 🙂
4. Muusika või linnulaul ja omad mõtted?
Linnulaul ja omad mõtted 🙂 Eriti trennis joostes olen omades mõtetes, see on nii senn. See on minu aeg endaga. Pärast jooksu on peas niipalju mõtteid, et tihti ma kirjutan head mõtted ja ideed kohe ülesse, et meelest ei läheks ja siis hakkan vaikselt nendega tegelema 🙂
Kuigi algusaastatel ma kasutasin palju ka muusikat, tihti just võistustel. Oma poolmaratoni rekordi tegin ka klapid peas ja tundsin, et tookord oli muusikast palju kasu 🙂 Aga hetkel jooksen enmasti omades mõtetes.
5. Kas Sul on oma kindel sisemine mantra, mille abil “haamrist” jagu saad või on iga kord raskeima hetke ületamine isesugune? Millele tavaliselt suurimal väsimusehetkel mõtled?
“Haamreid” on mul vähe olnud aga mina süvenen siis ainult positiivsele, näiteks kui maratoni distantsil on 10 km lõpuni, see on ainult üks kerge trenn argipäeval..9,8,7,6 km ja ongi kohe lõpp 🙂 Ega muud nippi ei olegi. Igal raskemal hetkel raputan ma pea negatiivsetest mõtetest tühjaks ja proovin leida ainult positiivseid asju 🙂
Aitäh, olge ikka minuga 😉