Argipäevik #1

Eile, kui ma palusin teil meenutada, millal oli teie esimene kokkupuude Jooks on lahega, siis mitmed teist on minuga juba blogi algusaastatest. Ja mu süda läks seest nii soojaks ja mulle meenus, kui suure kirega ma blogisin- igapäevaselt. Täna on mul aga millegipärast nii suur aukartus siia tulla. Et kui juba blogida, siis see teema peaks olema miski, mis õpetab ja päästab maailma 😀 No see oli väike liialdus aga kuidagi on mul tekkinud arusaam, (võibolla loen liiga palju, liiga häid blogisid) niisama loba ei ole mõtet kirjutada ja seda ju ei loe ka keegi.
Aga ma kohutavalt igatsen blogimist, seega ma otsustasin endale esitada väljakutse ja tekitada üks igapäevane?(ma veel ei tea) harjumus.
Jah, mulle andis veits julgust see, kuidas teie meenutasite neid vanu blogimise aegu, et see oli nii mõnus, sütitav ja lihtne lugemine.
Juba neid esimesi ridasid kirja pannes ma saan aru kirjutamise võlust, asjad mis öeldakse kõva häälega välja või siis pannakse kirja, saavad justkui reaalsuseks, tekib analüüs ja arutelu iseendaga. Nii lahe!
Niisiis alustan ma igahommikust päeviku täitmist.
Eile oli üks tore ja tegus päev! Ron ja Rosanna läksid üle väga pika aja taas lasteaeda. Võibolla mõni ema samastub minuga, kui ma ütlen, et seda kõnet lastaeda oli väga raske teha, sest….kohutav süütunne!
Samas olin ma omadega juba nii puntras ja ma ei suutnud enam kodust elu ja tööasju hallata. Mul polnud enam üldse motivatsiooni lahendada lahkhelisid laste vahel, leida lahendusi….ma olin nagu robot, kes pesi pesu, tegi süüa, koristas, hoidis kõike veits vee peal aga suht uppumise tunne oli juba.
Lõpuks, peale peatäit nutmist, tegin ma selle telefonikõne ja panin kaheks päevaks lapsed sellel nädalal lasteada kirja.
Usun, et väga paljudel on raske ja palju raskem kui minul ja ma alati mõtlengi nii, et oh mis mina, kui raske veel neil on, kes elavad linnakorteris,…minu jaoks on suur eelis neil, kes saavad astuda õue, värske õhu, looduse kätte igal hetkel.
Ühesõnaga, see oli nii vajalik päev mulle, ma sain uute toodete tellimusega tegeleda, e-poodi tooteid lisada jne.
Jep! See oli imeline päev ja ma olen nii tänulik selle päeva eest!
Üritasin kõik oma tööasjad ära teha selleks ajaks, kui lapsed lasteaiast tulevad. Isegi õhtusöögi jõudsin valmis teha ja isegi jooksma otsustasin minna veel enne, kui lapsed koju jõuavad. Ma olen viimastel nädalatel veits rohkem oma pulssi jälginud, et ennast ettevalmistada pikemateks distantsideks. Nii hea meel on näha, et olen saavutanud sellise ühtlase tempo ja pulss püsib ilusti rohelises(minu puhul siis 130-140)
Tegelikult võiks aeg-ajalt nüüd sisse tuua ka lõigutrenne, oehh! ei mäletagi kuna seda viimati sai tehtud 😀
Tõmban nüüd otsad selleks esimeseks korraks kokku aga see on tore! Ma juba naudin seda 🙂
Kindlasti ma ei jaga neid argiseid postitusi sotsiaalmeedias aga kui sa sattusid siia lugema, siis oleks põnev teada, kui kiiresti leiab lugeja blogipostituse, kui ma seda kuskil ei jaga. Niisiis, anna kommentaarides märku, kui oled esimene!

Tsauki!