Eile öösel(võistlusele eelneval ööl) nägin terve öö unes kuidas ma jooksin, lisaks hõikas pisipoja mind vähemalt viis korda öö jooksul. Nii et suht väsinud olin hommikul. Kõigele lisaks tundsin öösel edasi tagasi ühest toast teise liikudes, et mu sääremari pakitseb ja ühe korra läks jalg täitsa krampi…mõtlesin, et kas need on märgid, et ei peaks Tamulat jooksma minema ?!?
Siis mul sähvatas, et juba nädal aega ei ole ma vitamiine võtnud.
Siiani olin korralikult võtnud kompleksvitamiine + cal/mag + raud ja eelmisel nädalal said kompleksvitamiinid otsa ja cal/mag-i ja rauda võtsin ka nii kuidas meelde tuli.
Olid need siis märgid või mitte, mina otsustasin ikkagi minna….
Arvasin, et kui ma ei lähe Tamula jooksule siis pole mul motivatsiooni ka teisetele Võru pikamaajooksudele minna. Tuleb ikka kõik läbi teha 🙂
Saan isegi aru, et kaks järjestikust võistlust on oma “panuse” andnud minu jalgadele.
Starti jooksin põhimõtteliselt otse töölt. Korraks ikkagi kodust läbi riideid vahetama. Riietuse otsustasin käigupealt, 25 minutit enne starti pugisin kodus veel kaerahelbeputru näost sisse. Tööl unustasin järjekortselt ennast “laadida”.
Soojendus saigi tehtud kodust stardipaika jostes. Stardinumbriks sain 12
Võistlust ei saa päris eelnevate päevade võistlustega võrrelda. Korraldustase on nats teine jah 🙂 Aga sellegipoolest on kodus kuidagi teine ja mõnusam tunne võistelda. Rohkem tuttavaid jne…
Kui tavaliselt algab jooksuvõistlus hommikul ja nädalavahetusel siis antud jooks on argipäeval ja õhtul.Start kell 18:00
Starti läksin mõttega joosta rada hea enesetundega läbi, ei tahtnud ennast ribadeks joosta. Viljandi jooks oli veel liiga eredalt meeles. Kartsin ainult, et Tamula jooksule kohaselt on kohal palju koolilapsi ja need panevad alguses sellise vungiga minema, et raske on ennast tagasi hoida. Aga ma siiski suutsin kohe algusest peale oma tempot hoida ja mul ei läinud kordagi raskeks. Raudteele keerates oli mul üsna hea enesetunne, olin just ühest grupist mööda saanud. See aasta oli raudtee osa kuidagi väga kerge, kuidagi sobis mulle see rütm, jällegi möödusin ma päris paljudest jooksjatest. Panin tähele, et mina suutsin raudtee rööbastel kiiremini joosta kui mõned all kraavis suurtes killustike kivides. Seekord ei katsetanud ma kordagi kraavis jooksmist, kogu selle lõigu jooksin raudteel. Sohu keerates sain kohe jalad märjaks. Heinamaa oli ikka kohutavalt märg, raske oli jalga mudast välja tõsta ja siis jälle teise jala ette sättida. Vaatepilt võis päris naljakas olla 😀
Õnneks see aasta tundus heinamaa osa väga kiiretsi otsa saavat, mille üle mul oli ainult hea meel. 1,5 km enne lõppu sai jälle asfaldile. Nägin ees oma vanuseklassi konkurenti. Üllatavalt lähedale olin talle saanud. Mida finisi poole, seda lähemale ma talle jälle jõudsin. Mõtlesin, et hoian vaikselt selja taha ja staadionil vaatan kuidas enesetunne on, kas jaksan lõpuspurdi teha. Kuigi enesetunne oli hea, andsin alla, vahemaa oli ikkagi liiga pikk.
Nagu ma mainisin, ei olnud mul mingit kindlat eesmärki jooksma minnes, tahtsin vaid hea ensetundega läbi joosta. See mul ka õnnestus! Tegin sama aja, mis eelmisel aastal, kaotust vaid 5 sek. 😀 Uskumatu!
 |
| Lõpuaeg: 0:34:41 (eelmisel aastal 0:34:36) |
Nii ekstreemsel rajav ei ole ma varem võistelnud va. eelmisel aastal samal rajal 😀
Rada on tõeline väljakutse, see ei ole matkarada mööda järve kallast- kageltki mitte! 1/3 asfaldit, 2/3 raudtee ja 3/3 vesine heinamaa (päris soo sarnane)
 |
| Tõesti! Väga ekstreemne rada, nii mustad ei ole minu spordijalatsid veel olnud. |
 |
| Oma vanuseklassi kolmas koht! Jälle! 🙂 |