Nonii, läbi see ongi- teine “kodujooks” tehtud 🙂
Kodus on ikkagi selline teine tunne, rohkem ärevust, rohkem tuttvaid nägusid/konkurente jne.
Suurtel võistlustel on nii teistmoodi- lähed kohale, keegi ei tunne, keegi ei tea, lähed ja võistled iseendaga…vastupidiselt siis eilsele võistlusele 😛
“Jooksin” töölt koju, kiire kaerahelbepuder ja spordiriided selga ning soojendus u. 1km minu kodust stardipaigani.
Olin 30min. enne starti kohal ja võtsin oma numbri, seekord nr.53. Kuigi selle numbriga oli jama, nimelt oli mulle seekord kaks numbrit määratud(segadus tekkis vist sellest, et olin ennast kogemata kaks korda antud võistlusele registreerinud, mina seda muidugi ei mäletanud aga hiljem ma mõtlesin, et võis olla küll nii sest võistkonna mõte tuli hiljem ja tõenäoliselt olin ennast juba enne ära reganud)
See selleks…..enne starti tegime Katriniga kerge soojenduse ja juba oligi stardini jäänud 5 minutit. Mingit strateegiat mul ei olnud. Plaan oli jooks hea enesetundega läbi joosta…eelmine aasta oli antud jooks üks kõige jubedamaid kogemusi minu jooksukarjääri jooksul- lühike distants, vähene treenitus ja vale toit- kõik need kolm tegurit põhjustasid eelmisel aastal mulle rajal päris suurt piina 🙁
Seepärast tegin seekord kõik, et sellel aastal oleks jooks nauditavam.
 |
| Stardis…hmmm….mediteerin vist 😛 |
Alustasin aeglaselt, ei läinud kohe “tempomeistritega” kaasa. Pärast kahte kilomeetrit sain juba tempot tõstma hakata ja pärast seda noppisin juba ise kaasjooksjaid, joosti ka minust mööda aga tunduvalt vähem kui eelmisel aastal 😀
Enesetunne oli hea aga kartsin “hullu” ka panema hakata. Ei tahtnud riskida. Kulgesin mõnusalt, jälgisin pingsalt ka tempot aga minu esialgselt lennult võetud numbrid osutusid küll liiga optimistlikeks- joosta distants tempoga 4:30/km. Nägin juba esimesel, teisel kilomeetril, et sellise tempoga ma küll lõpuni ei suuda joosta. Võibolla oleks suutnud aga siis oleks ma räbal ka olnud. Distantsi jooksin läbi keskmise tempoga 4:40/km. (minu geps näitas distanstiks 5,8 km)
Millegipärast on minu jaoks enesetunne ikkagi nii oluline, ei tea kuidas veel tippsportlased ennast pärast võistlust tunnevad?
See on kindlasti hoopis midagi muud, lisaks kiirele jooksule on ka psüühiliselt raskem- konkurendid, teiste ootused jne.
Isegi mina sain eile enne starti teistsugust pinget tunda kui teadvustaja luges eelmise jooksu vanuseklassi paremaid ette…pulss tõusis kohe märgatavalt. Ma kohutavalt kartsin, et äkki hõigatakse minu nime ka…apiii, milline vastutus, et äkki pean nüüd kohta hoidma vms. 😛 ohh neid inimlooma mõtteid….muidugi mu nime ei hõigatud sest mainimisväärt olid vaid vanuseklassi võitjad 🙂
 |
| Poolel teel |
Finiš hakkas lähenema, hoidsin pilku ees, et näha kus on minu konkurendid, ei näinud kedagi. Mõtlesin, et ju siis ei tulnud kohale või on minu selja taga 😀 Eksisin! Vanuseklassi konkurente oli juurde tulnud, seekord jäin oma vanuseklassis neljandaks ja poodiumile ei pääsenud. Ei ole õnnetu 🙂 Eks see oleks tore ja lahe jne. aga jooks on kõige tähtsam. Sellise lahja pingutuse peale ei väärigi poodiumit 😛 Ma pean siinkohal silmas seda, et ma kardan rajal endast maksimaalset anda …vastupidiselt Katrinile, kes pingutab elu eest, pulss 200 peal, vahet ei ole, et kõhus pistab, hingamine on raske. Ebainimlik minu jaoks! Vot Katrin vääriks küll poodiumit.
Mina aga tundsin peale jooksu(peale enamus jookse tunnen), et varu veel on ja oleks saanud veel kiiremini panna.
Väikese “kingituse” sain ikkagi- parandasin eelmise aasta aega! Minu aeg: 26:51.0 (eelmise aasta aeg 27:54.3)
Üldkoht:81
Vanuseklassi koht: 4
 |
| No mingeid pingutuse märke võib isegi näha 😛 |
Ilm oli super, päike paistis, kerge tuul jahutas. Õnneks keerasin pika varrukaga särgi enne starti endale kõhu ümber. Pärast oli hea peale tõmmata.
Diplomeid tuli päris tükk aega oodata. Kui tulemused välja pandi, avastasin, et minu numbri taga ei ole nime. Andsin korraldajatele teada aga sellest olenevalt läks minu diplomi printimisega ka rohkem aega ja ei jaksanud ootama jääda.
Algselt oli plaanis Kristi, Katriniga pärast võistlust Väimelast Võrru tagasi kõndida aga otsustasime seda siiski sörkides teha. Väga mõnus oli, arvan, et see tegi ainult head.
Hiljem kuum dušš, soe piparmünditee ja eurovisoon. Mitte, et ma oleks kohtav fänn olnud aga Eesti esinemist tahstin küll näha. Tubli Ott!!! Nüüd on põhjust ka laupäeva õhtul ennast teleri ette naelutada.
Autasustamisele ei jäänud…aga minu õnnitlused kõigile võitjatele!
PS: Hakkan varsti “pudrupaasil jooksmist” propageerima 😀 Juba teine jooks ilma “kommita” Nii saab ka!
Tegelikult ma arvan, et “komm” on vajalik ainult pikemal distantsil.
Järgmine võistlus juba 2. Juuni Tartus. Linnajooksude sarja esimene võistlus!!! Distants 10km. Kuna varem pole 10 km distansil võistelnud siis ei oska midagi ka oodata aga proovin enne võistlust enda jaoks ikkagi mingi eesmärgi panna.
Seniks, kerget jalga kõigile!