Pikamaajooksu sarja kolmas jooks- Pullijärve jooks

Mulle tundub, et sportlased jaanipäeva ei tähista, igaljuhul korralikult mitte J24.juuni oli Misso staadion rahvast täis. Lootus, et kohale tulevad väsinud ja loiud, vaevu püsitiseisvad sportlased, kustus hetkega. Kõik kohalikud tipud olid kohal ja väga erksate nägudega. 

Mina seevastu tundsin ennast väga halvasti, ei! Mitte sellepärast mida teie arvate (ma pole eriline alkoholi sõber), sõit Krabilt Misso oli nii käänuline, et mu keha oli kaetud üleni külma higiga ja ma mõtesin, et kas oksendan autosse või pistan pea aknast välja. Õnneks me jõudsime nii kohale, et auto jäi puhtaks ja peatust ka ei pidanud tegema.

Jõudsime tund varem kohale ja selle ajaga läks enesetunne tunduvalt paremaks. Algselt mõtlesin küll, et rada tuleb lihtsalt läbi sörkida.

Ilm oli mõnus, ideaalne jooksmiseks. Põnev oli! Sest polnud varem pullijärve jooksul käinud. Teadvustaja ütles, et rada on väga kitsas, esimese 300m-ga tuleb koht kätte võidelda, edasi on väga raske möödajookse teha. Joosta tuli kaks ringi ümber järve (ringi pikkus 3,8km). Kokku distantsi pikkuseks 7,2km. (Minu geps näitas lõpetades millegipärast 6,8km)

Enne jooksu ei olnud mul mingit eesmärki, pigem ma arvasin, et jooksen selle kuidagimoodi läbi ja teen tutvust uue rajaga. Eelmine päev oli lõkke ääres väga suur söögiorgia olnud. Püüdsin küll vältida liha ja pigem valisin koogikesi ja pirukaid Jaga valik oli nii meeletu, et kõht sai korralikult täis.

Võistlusest…. Jooksin mõnusas tempos ja vaatasin, et alguses päris viimaste sekka ei jääks, tuli ju koht alguses välja võidelda J  Kui rada läks kitsaks tegin ikkagi mõned möödajooksud ka, hiljem mõtlesin küll, et mõni möödajooks oleks võinud väga õnnetult lõppeda, kände ja puutokke oli ohtlikult palju. Õnneks läks kõik hästi, joostes oli adrenaliin nii laes ja ega ei mõelnud ju selle peale, et kuhu ma jala parasjagu tõstan.

Kohe alguses tundus mulle, et tegemist on pigem takistusjooksuga, mitte lihtsalt jooksuga. Üle tuli hüpata kõrgest palgist kohe päris alguses ja palju oli manööverdamist, et okstega vastu nägu ei saaks. Kõigest sellest olenemata meeldis mulle see rada.

Esimese ringi lõpus oli mõnus ergutajate grupp ja kui olin neist juba mööda jooksnud kuulsin, et hõigati ka konkurentide nimesid. Olin täiesti kindel, et ta on minust ees aga tundus, et jooksis hoopis minu selja taga. 

Ausõna mul ei olnud enne jooksu mõtteski, et pean sellest või sellest inimesest eespool lõpetama aga kui ma kuulsin, et konkurent (kaks esimest jooksu lõpetas tema minu ees) on minu seljataga, pani see mind natuke rohkem pingutama ja endast viimast andma…

Seega ma ei tahtnud riskida ja tõstsin tempot. Teine ring oli päris raske, jooksin üsna maksimaalse piiri peal. Konkurent pidi edasiviiv jõud olema:D

Ikka ja jälle ma mõtlen, et kuidas tippsportlased rajal sellisele pingele vastu peavad.
Mul oli koguaeg tunne nagu põgeneks mõne kiskja eest ja kohe saab jaks otsa ja annan alla J

Ma pole kunagi varem võistluse ajal selja taha piilunud, nüüd tegin seda kolmel korral 😀 Apiiii! Tekkis ikka selline võistleja vaim, hull naine, mõtlesin ma.

Ootasin kohutavalt ainult finisit ja õnneks ei läinud enam kaua. Veel enne lõppu pani Hillar minust mööda, kellest mina esimese ringi alguses juba mööda lidusin 😛 Ei teagi kas mina lasin tempot alla või tõstis Hillar tempot, pigem see teine variant sest ka mina olin teisel ringi endast kõik andnud.

 Ja pärast finisit imestasin, et ma ei olnud kogu võistluse vältel kordagi kella vaadanud.

Oi kui hea oli lõpuks finisisse jõuda, viskasin ennast mõnusalt murule pikali ja lihtsalt hingasin….kuidas ma rajal sellest unistasin 😀

Lõpp hea kõik hea! Ma olin elus ja tere 😀 Hetk hiljem oli tuju juba mega ja finisi protokolli vaadates oli tunne kohe ülihea.

Aeg: 33:09
Üldkoht: 48
N30 koht: 3

Keskmine pulss 175
Keskmine tempo:5:00/km
Kalorikulu: 496

Pärast kolmandat jooksu olen sarjas naistearvestuses 8 koht, N30 arvestuses 4 koht