Oehh, rääkida oleks nii palju aga ma ei saa ju kõiki emotsioone ja sündmusi korraga postitada. Mõtteid ja ideid ja teostusi koguneb lihtsalt niipalju, et võiks iga päev midagi kribada….
Lihtsalt nüüd olin mitu päeva internetist eemal ja kõik kogunes ja kogunes….blogitamisest on saanud juba nagu osake minu päevast, nädalast…..
Järgmised kaks nädalat olen ka veel tsivilisatsioonist lõigatud, ilma internetita 🙁 võibolla õnnestub vahepeal siiski mõnis postitus lisada….
Lisaks tänasele postitusele ma siiski lisan ühe veel 😉
Nüüd siis olen oma puhkust veetmas ämma, äia kodus Krabil Ikka veel vaba kodustest kohustustest 😛 Nii lahe!
Esmaspäeval oli plaan Paganamaale metsa sõtma minna ja mind(algajat) võeti ka kaasa Kuigi mulle ei meeldi metsas sõita, olin ma nõus siiski minema/proovima sest üksi jooksma minna ka ei tahntnud.
Maja juurest Paganamaale oli u. 6km, see oli lihtne sõit asfaldil. Edasi läks katsumuseks. Vihm oli teinud oma töö, metsaalune oli tõsiselt libe ja ohtlik. Mitu korda tuli ratta pealt maha tulla sest tuulega maha kukkunud puid oli rajal päris palju.
Järve äärne rada oli nii libe, et libisesin mitu korda tagumise rattaga, minule kui algajale ratturile oli olukord päris ohtlik. Rajal oli ka päris mitu korralikku auku. Kohe sellised suured augud, kui üle oleks sõitnud siis oleksin esirattaga sinna sisse jäänudki ja ülepea käinud 😀
Ja siis need teod! Kui te olete kunagi mullikilet plõksutanud siis teate seda heli, mis kostub kui mull katki läheb. Vot, seesama heli saatis mind terve see tund aega. Alguses ma ei saanud aru, mis asi see nii rütmiliselt plõksub ja siis kui lõpuks taipasin….vuhhh…ikkagi elusolendid 🙁
Usun, et Paganamaa rada on üks tõsiseltvõetav rada igale ratturile. Mina julgen soovitada 😉 Tulge!
Kokkuvõtteks võib öelda, et see oli üks kuradima mõnus kogemus, pulss hüppas 170 pealt 125 peale edasi tagasi. Maastik on kohutavalt mägine, kahel korral tuli konkreetselt seinast ülesse sõita, mina muidugi kõndisin ratas käekõrval ja pulss oli ikkagi 165 😛 Lahe! Lahe! Lahe!
Vahetevahel on selliseid trenne ka vaja, ma tean aga ma ei ole varem neist suuremat lugu pidanud. Ei oska nautida pingutust 😉 Õpin, õpin, õpin
Lähenevast maratonist juttu tehes siis ma ei ole endale ikkagi mingit kava teinud, proovin võimalikult mitmekesist trenni teha- tempo, sörk, ratas, kõndimine.
Maal on nii mõnus ja mugav sporti teha, riided selga ja metsa! Vahet ei ole kas laps kukil maasikaid otsima või lapsed ratastega, mina sörkides uusi radasid avastamas 😉
Maratonini on jäänud 24 päeva.
Time is ticking!
PS: olen veel 1,5 päeva levis, et kui midagi põnevat juhtub …..
