Eile siis jõudis reaalsus kohale…see ei ole niisama trennist tingitud lihasvalu, sümptomid viitavad kõik luuümbrispõletikule. Kui see nüüd on luuümbrisepõletik siis sümptomite järgi väga algus….mis edasi ? Surfasin eile netis selle kohta päris palju, räägitakse kuidas ennetada ja millest see tingitud võib olla aga kuidas ravida…mitte midagi!
Ainuke mille leidsin oli külma, kuuma šokk jalale, selle proovisin eile kohe pärast kerget jooksu järgi. Lasin jalale nii kuuma dušši kui see kannatas ja siis kohe jääkülma. Veider tunne käis jalgadest läbi aga eks pasitab kas oli mingit kasu ka….
Eile mõtlesin kohe, et järgmistel päevadel ei tee midagi aga täna tahaks käia ikkagi korra katsetamas, nii 30 minutit kerget jooksu, kas jalg annab tunda, kodus niisama keksides ei tunne midagi ja see annab lootust…
No eks ma püüan ennast kuidagi positiivsena hoida sest kõik ümberringi kisub negatiivseks, eile jäi keskmine laps haigeks, nina tilkus nagu oavarrest 🙁
Ma muidugi paanikas hakkasin kohe lusikaga mett sööma ja küüslauku närima 😀
Terve öö ei maganud kuna kujutasin ette kuidas kõik pisikud ja patsillid just mulle selga ronivad 😀
Ja veel…eile avastasin linnajooksude vahekokkuvõtetest, et mind ei olegi seal, 2 silla jooksu finišiprotokollist olen järsku kadunud 🙁
Kui pühapäeval olin seal veel olemas siis nüüd ei ja isegi pilt on minust ära kadunud, nagu keegi oleks mu ära kustutanud 🙁
Kirjutasin neile ja loodan, et saan kiiresti vastuse…
Aga nüüd tegin otsuse, et ei mõtle enam negatiivsetele asjadele ja on see jalg kuidas on, ma lähen maratonile!
Ja luban, et pärast maratoni tõmban tagasi ja annan jalale puhkust, spordist eemalolekut ei soovita isegi arsti, lihtsalt teha tuleb midagi muud, näiteks rattaga sõita või jõusaali minna.
Ühesõnaga aitab netis surfamisest, midagi ma muuta nagunii enam ei saa ja minuga kohtute alles pärast maratoni siinsamas 🙂
Ja kes on kohal Tallinnas siis kohtume seal 😉