Möödunud laupäeval toimus Võrumaa pikmaajooksusarja viies jooks- Kütiorujooks.
Minu viimane trenn oli teisipäeval…njaahh… päris pikkad vahed viimasel ajal 🙂 Pärast maratoni olen veel väga kergelt trenne võtnud ja need vähesed olen ka teinud 1 min. kõndi + 3 min. sörki.
Kütiorujooks oli sellel aastal esimest korda lisatud pikamaajooksusarja. Põnev oli, sest kuulujuttude järgi pidi rada üks Eesti raskemaid maastikuradasid olema. Nägin Facebooki seinal ka rajaprofiili, väga siksakiline oli ta küll aga ma võtsin kõike seda külma rahuga. Ma ei läinud ju medali järgi 😀
Nagu ma varem maininud ka olen, medalilootus(sarja kokkuvõttes) oli kadunud…või seni ma nii arvasin 🙂 Etteruttavalt ütlen siis ära, et minu vanusegrupi põhikonkurent (kellega jagame 3 ja 4 kohta) ei olnudki seekord kohal. Võistlusel olles ma seda veel ei teadnud.
Nüüd on põhjust ka viimasel jooksul rabeleda 😀
Ok, nüüd jooksust…ilm oli ilus, lausa suvine. Mulle tulid kaasa elama ka lapsed. Kui päev enne võistlust ei olnud mingit pabinat siis paar tundi enne jooksu oli närv nii sees, et isegi maratonile minnes olin palju rahulikum 😀
Kaasa olin võtnud ühe geeli, mille olin plaaninud rajale kaasa võtta aga enne stardipauku otsustasin selle siiski sisse võtta sest väike pudel hakkas lekkima ja säästsin ennast kleepuvatest kätest.
Esimesed 3km pidi olema suhteliselt tasane ja edasi siis pidi tõsine väljakutse olema. Mind oli rajaga nii ära hirmutatud, et iga pöörde järel ma ootasin “munamäge” 😀 Võibolla sellepärast ei tundunutki rada lõppkokkuvõttes nii jube, olin palju hullemaks valmis.
U. teisel kilomeetril tuli tossul pael laht, mis teha, vahel ikka juhtub…kui paela sidusin kihutas mööd K2 😉 Ma vaikselt juba kahtlustasin, et Kütiorus võib mulle isegi ära teha aga see mind ei morjendanud, mul pigem hea meel tema pärast, nii kiired edusammud 🙂
Aga paelad said kinni ja jooks võis jätkuda, ma siiski lidusin K2-st mööda 😛 Sry!
Eks see raske oli ikka, koguaeg käis tõsine hingeldamine ja vaikselt ülespoole kulgev rada aga mul ei tekkinud kordagi raskeid momente. Jah, kahel korral rajal tuli mäest ülesse ronida ja seal ma tõesti kõndisin.
Kui jõudsin 5km viidani, läks aeg nagu linnulennult, kilomeetri postid tulid väga kiiresti üksteise järel mulle vastu. 2 viimast kilomeetrit oli enamasti allamäge. Viimane laskumine enne finišit oli nii järsk, et sealt ei olnud võimalik joosta vaid tuli alla tippida ja siis see viimane tõus..ojeee
See tuli võtta kõndides ja sealjuures ka käte abi kasutada 😀 Pilt siis tõestuseks 😛
 |
| Raske viimane tõus tuli kõndises võtta |
 |
| Poja tuli emmele tõusul appi |
Imeline loodus, kas pole? Siit on näha ka kust me alla jooksime ja kuhu oli vaja ülesse ronida 🙂
Igaljuhul finišisse ma jõudsin ja tunne oli megaaa hea, hirmsasti oleks tahtnud heinale pikali visata aga hoidsin ennast tagasi ja suutsin ikka püstijalu pingutuse välja raputada.
Naiste 5 koht, oma vanuseklassi 3 koht 🙂 Jeee! Seega tuli autasustamine ka ära oodata 😉
 |
| Uhke medalisaaja 🙂 |
 |
| N30 naiste esikolmik |
Numbritest siis niipalju:
Distants:9,9 km
Aeg: 52:47
Keskmine pulss: 175
Keskmine tempo: 05:18
Kalorikulu: 734
Naiste koht: 5
N30 koht: 3
Ja jäänud on veel 2 tähtsat jooksu- Võrumaa pikamaajooksusarja viimane jooks- Munamäe-Võru maastikujooks ja Eesti linnajooksude sarja viimane – Paide-Türi rahvajooks. Linnajooksu sarjas olen hetkel Eesti 13 parema naise seas 😉
Ja hirmsasti kripeldab Haanja 100, seda enam, et Kütiorus sattusin lobisema Haanja 100 korraldajaga, kes ise veel meelitas osalema
Kes ei tea siis võistluse nimes olev number tähistab tõesti distantsi 😉 Rohkem infot siit
See oleks tõesti sündmus, mida kunagi lastelastele rääkida 😀