Nagu ma lubasin….räägin oma isiklikust kogemusest kuidas ma trennisõltlane olin. Loodan, et keegi tunneb ennast minu loos ära ja saab pidurid peale tõmmata enne kui sõltuvus võtab hoogu juurde 😉
Alguses kahtlesin kas tasub avalikult hõista sellise asjaga aga hea eesmärgi nimel, miks mitte 😉 Ma olen õnnelik kui kasvõi üks inimene tänu minu postitusele abi saab.
See juhtus aastaid tagasi kui alustasin treeningutega. Treeningutega algust tehes oli mul ainult üks ja ainult üks siht silme ees- langetada kaalu! Rasedusega tekkinud ülekilodest oli vaja lahti saada 😛
Mina arvan, et üks põhjustest miks satutakse sõltuvusse, ongi kaalulangetamine. Pärast seda kui minu eesmärk muutis suunda ehk kaalulangetamine ei olnud enam prioriteet vaid tähtsaks muutus jooksmine ja sellest rõõmu tundmine, kadus ka sõltuvus 🙂
Lühidalt siis nii:
Alustasime sõbrantsiga projekti “Kaalust alla”. Keegi ei öelnud küll kõva häälega välja aga sellest sai tõsine võistlus …palju keegi nädalas kaalust alla võttis, palju tegi keegi päevas trenni, mida keegi sõi/ei söönud jne.
Niimoodi jagasime üksteisega iga päev oma kaalunumbreid, treeninguid ja toidumenüüd.
Hommik algas kaalumisega (reeglina käisin enne veel vetsus, et kaaalunumber ikka väiksem oleks) siis hommikusöök (mida vähem seda parem-loomulikult) ja siis algas päeva esimene trenn- jõuharjutused. Tavaliselt kestis see tund aega.
Päeva jooksul mitu korda peegli ees imetlemine oli nii tavaline, ahjaa pildistamine muidugi ka. Siiani on alles pildid “enne ja pärast” 😀
Ega sellega päev ei lõppenud, õhtul tegin tavaliselt veel teisegi trenni- jooksin sisehallis.
Päevas tuli kolm toidukorda, viimane neist soovitatavalt enne kella kuut. Kõige hullem treeningnädal oli u. 8-9 trenni nädalas.
Ma pigem läksin trenni kui tuttavale külla/sünnipäevale. Kui keegi ütles, et ma olen liiga peenika, arvasin, et see on tüüpiline eestlaslik kadedus.
Uskumatu, et ma tõsti kunagi seda kõike tegin…
Õnneks seda aega ei olnud kaua, paar kuud vast kui lõpuks mõistus pähe tuli.
Lõpuks siis ühel päeval võttis nõrkus võimust, olin voodis terve päev ja mõlgutasin mõtteid mis mul viga on. Ma olin nii nõrk, et ei jõudnud jalgadel seista. Ma olin kindel, et õhtuks on kõik korras ja isegi kui natuke nõrk olen, vean ennast ikkagi trenni. Toohetk tundus ebaloogiline, et jätan trenni vahele 😀
Lõpuks kui kell oli niikaugel, et vaja trenniriided selga tõmmata, oli mul selge, et mina voodist püsti ei tõuse ja ma mäletan kui halvasti ma ennast tundsin ainult sellepärast, et ma pean ühe trenni vahele jätma.
Siis jõudis mulle kohale- see ei ole normaalne! surfasin netis ja sain natuke targemaks, ma küll leidsin palju sarnasusi teiste trennisõltlastega aga ma ei tunnistanud toohetk seda. Õnneks, sisetunne vist aitas, tõmbasin trennides tagasi ja jätsin jõutrennid sinnapaika ja jätkasin vaid jooksmisega.
Edasi te juba teate 😉 Muutsin oma söömisharjumusi, mis lubas mul rohkem tarbida süsivesikuid, ma ei teinud enam trenni kiiruse peale vaid hakkasin jälgima pulssi jne.
Vigadest õpitakse eksole 😉 õppige teie siis minu veast ja ärge sama lollust tehke 😉
———————————————————————————————-
Sa oled riskialas kui:
- Tunned süümepiinu ning end halvasti, kui treening jääb vahele.
- Hakkad toidust teatud asju välja jätma nagu näiteks süsivesikuid, maiustusi ja rasva.
- Valid sotsiaalsete ürituste asemel treeningu ning kodus tervislikuma toidu söömise.
- Oled treeninud tugevalt, kuid tulemused ei lähe mitte paremaks, vaid halvemaks ning sa jätkad endiselt treenimist.
- Teised leiavad, et treenid liiga palju, kuid sinu arvates on nad vaid kadedad sinu „tervisliku eluviisi“ peale.
- Sinu lihased ja liigesed on andnud valuga märku, kuid sa jätkad ikkagi treenimist.
- Raske on magada ning tunned end kogu aeg stressis.
- Juuksed langevad välja, kogu aeg on külm ning naha olukord on halb.