Otsustasime Kristiga siis eile õhtul raja üle vaadata…päris tundmatus kohas ei tahaks ka vette hüpata. Kuna päeval olime tööl siis tuli minna õhtul, Võrust teele asudes tundus, et jõuame veel hämaras rada uurida aga kui kohale jõudsime siis oli juba üsna pime.
Kõigepealt panime lambid pähe, et pimedas testida (ma olin küll kodus pimedas WC-s lampi testinud aga mitte õues).
Ma juba kahtlustasin, et Kristil võib päris vinge asi olla sest koos pealambiga pandi selga ka vest, mille tagaseljataskus asus aku :D, minul siis lihtne kummipaeltega lambikene 😛
Kui Kristi lamp näitas paarsada meetrit eemale ilusti jooksurada siis minu lamp näitas meetri kaugusele minu jalgadest, ühesõnaga ideaalne kaardilugemislamp 😀 aga mitte mõeldud jooksmiseks pimedas.
 |
| Mina oma “seasilmaga” |
 |
| Kristi |
Kuna Kristi lambist piisas meile mõlemale siis hakkasime rada otsime, lootsime, et rada on tähistatud aga meie küll ühtegi viita ei leidnud 🙁
Ja kui 2 km olime ära jooksnud ja otsaga Kurgjärve Spordibaasis siis palusime abi ühelt naisterahvalt, kes askeldas baasi õuel.
Tädi soovitas meil ikka valges tagasi tulla 😀 aga andis meile siiski suuna kätte, tema sai vähemalt kaardist aru, meie jooksime lihtsalt ehku peale.
Hakkasime siis tädi seletuste järgi edasi jooksmaa ja äkki Kristi käseb mul seisma jääda, vaatan siis ringi, et kuidagi kahtlaselt must kogu on ees….siis sain šoki, ma oleksin peaaegu järve jooksnud. Sel hetkel saime mõlemad aru, et ei tule meil raja läbijooksmisest midagi välja. Olime eksinud 🙁
Kogu olukorra tegi eriti hulluks veel ilm- taevast sadas alla peenikest vihma ja tuul ei hoidnud ka ennast tagasi. Kogu see kompot süstis meile kohutavalt suures hulgas nördimust ja kurbust.
Lõpuks leidsime niidetud raja ja saime juba aru kus me oleme, hakkasime stardipaika tagasi suunduma.
Kogu selle seikluse juures sai meile selgeks, et oleme ennast päris suure p….. sisse mässinud 😛
Haanja 100 ilu ja võlu oli äkitselt kadunud nagu tina tuhka 🙁
Rada oli väääga porine, libe, heinane, tõusud, langused….apiiiiiii! Vaatsime üksteisele otsa ja olime sõnatud….kas tõesti me tuleme seda rada laupäeval jooksma ja 15 korda järjest ?!?!?
Ausalt, ma oleks tahtnud nutma hakata, siinohal tahaks küsida neilt, kes on kaks aastat järjest Haanja 100-l käinud, mis teid motiveeris???
Kokku jooksime u. 4,5 km eile õhtul. Pulss hüppas üles alla, tempo oli 7:00-10:00 vahepeal. Missasja????
Ja mina teen siin plaane, strateegiaid, kui ma mingi IME läbi peaksin 100 km läbima siis olen ma ikka kõva tegija. Olgem ausad, neid inimesi on ikka väga vähe, kes sellise asja läbi teevad…ja mina totu mõtlesin, et võiks ka üks nendest olla….
Kui üleeile ma kartsin siis eilse seisuga ma kardan KOHUTAVALT . Jube!!!
Kuigi täna ei ole enam nii hirmus kui eile pärast testjooksu…..no siis olime Kristiga konkreetselt šokis.
Minu ainuke lootus on toetajad ja kaasaelajad.
Ja ilusa ilma eest annaks ükskõik mis
Tänanse seisuga lubatakse -3 kraadi ja päikest. Olgu siis miinukraadid aga PALUKS ilma vihmata
Palun, palun tuletage mulle meelde miks ma seda teen? Positiivsetest sõnadest oleks väga palju abi 😉
Ei tahaks hetkel küll näpuganäitajaid ja ütlejaid “Ma ju ütlesin” , niigi olen õnnetu 🙁
Selge on see, et ma lähen naguniiiiiiiii