 |
| Meenutus suvest |
Möödunud nädal oli vaikne ja mul on kohe väga imelik siia üldse midagi kirjutada. Kuigi minu blogi räägib jooksmisest ja spordist, ei tiirle kogu minu elu siiski ainult spordi ümber 🙂
Viimasel ajal tundub mulle, et esile kerkivad hoopis teised asjad ja nendega koos ka pinged. Tunnistan, et olen natuke kurb, et sport jäi eelmisel nädalal tahaplaanile.
Aga midagi pole teha, jõulud on tulemas, kooliveerand hakkab kahel lapsel lõppema jne. Eelmisel nädalal saingi natuke rohkem nendele asjadele pühenduda.
Eks blogitajad teavad, et kui miski ei lähe hästi siis nagu ei tahaks üldse blogisse midagi kirjutada. Tihti juhtubki, et mõnes blogis on tükk aega vaikus…siis tead, et kõik ei lähe ootuspäraselt ja pigem vaikitakse kui hakatakse halama ja oma negatiivseid tundeid väljendama, muidugi on ka erandeid.
Ma päris vait ei taha ka olla, annan endast siiski märku 🙂
Mis siis juhtus? Ei muud kui motivatsioon kukkus kilinal-kolinal kõrgelt alla, kõik algas sellest, et tahtsin suure usinaga alustada jõutreeningutega- alustasingi! aga piisas sellest, et minu seedimine läks täiesti korrast ära 🙁 Siis olin natuke aega vihane…mismõttes, ma püüan teha kõik õigesti- toituda õigesti, trenni teha õigesti ja siis …organismile ei meeldigi see. Ja sellest mulle piisas, et ülejäänud nädal tegeleda spordiväliste tegevustega. Muidugi oli suureks “abiks” ka see, et K1 oli ootamatult haigeks jäänud ja ei olnud kedagi kes kutsuks ka 😛
Niisiis jõudsin eelmisel nädalal kaks korda aktiivne olla- esmaspäeval jooksin 8,5km ja teisipäeval jooksin 7km+ tegin ka harjutusi.
Nädalavehtusel olin kohe ekstra laisk, lootsin, et kui kohe eriti laisklen siis vast hakkab vastu ja paneb tegutsema 🙂 Enam- vähem nii läkski…pühapäeva õhtuks oli mul juba nii “valus” laisklemisest, et tegin endale plaani must valgelt paberile, mis järgmisel nädalal ette tuleb võtta. See ei puudutanud muidugi ainult sporti, paberile sai päris palju olulisi asju ja loodan, et olen nüüd indu täis ja valmis tegutsema.
Suuri plaane ei teinud, alustan vaikselt ja proovin sujuvalt mõned asjad jälle oma ellu integreerida.
Aga häid uudiseid ka- lumi tuli maha ja päkapikud hakkasid käima 🙂 Meil liigub neid kohe eriti palju, nii kui keegi jälle pahandust teeb, on punast mütsi akna taga näha, kummalisel kombel näen neid ainult mina, mitte lapsed 😛
Igaljuhul põnevust on detsembri saabudes palju 🙂
Ja laupäeval sai terve päev lastega lumes möllatud, vahel on ikka nii lahe olla lihtsalt oma ema laps mitte oma laste ema 😀 Sai ikka kõvasti hullatud ja kogu selle möllu sees sattusin nii hasarti, et suutsin ennast isegi vigastada. Hakkasin kelguga paksu lume sisse jälge tegema, noh, et mina raskem, teen kõigepealt raja sisse ja siis lapsed saavad järgi kelgutada. Aga no lumi oli ikka põlvini ja kui ma siis hooga jooksin ja kelgule hüppasin, olin nagu komöödiafilmis, pea ees lumes, jalad taeva poole. Kuidagi suutsin kelguga põlve ära põrutada….jaaa, sellesama põlve, mis ikka aeg-ajalt joostes tunda annab. Loodan, et see lapsikus mulle halvasti kätte ei maksa.
Igaljuhul väga vahva oli 🙂
Toredat saabuvat jõuluaega kõigile!