…kuigi tänase sissekande pealkiri oleks võinud olla ka “Kuidas ma Riias poolmaratoni käisin jooksmas”, sest just sinnamaani oli kõik väga hästi, peale 21 km ületamist muutus kõik.
Aga nüüd kõigest lähemalt.
Minu esimene võistlus väljaspool Eestit- see oli üks mõtetest, mis pani südame kiiremini lööma. Kui paar päeva enne maratoni ma veel mõtlesin ja juurdlesin, et mis võiks see aeg ikkagi olla, mida ma püüdma lähen, siis pärast ilmateate kuulmist/nägemist matsin maha igasugused numbri kombinatsioonid. Lähen ja üritan antud tingimustes positiivse elamuse saada.
Mul oli üks kogemus olemas kuuma ilmaga ja see oli kaks aastat tagasi Pühajärvel aga see oli lühike jooks. Nüüd oli vaja 42 km vastu pidada ja see hirmutas mind tõsiselt.
Siiski, ma nii väga tahtsin, et aeg tuleks alla 4 tunni ja ma uskusin, et suudan seda, rajal olles aga muutusid minu mõtted ja eesmärgid drastiliselt, ükshetk tekkis isegi küsimus, kas ma ikka lõpetan?
Et kogu minu emotsioonid ja mõtted seoses minu elu neljanda maratoniga teieni tuua, alustan kohe päris algusest…nagu ikka 🙂
Veel laupäeva hommikul asjatasin ma maja ümber ja tegelesin haljastusega, hiljem jõudsin isegi veel kartulid maha panna ja siis läks juba kiireks, vaja oli jõuda 14:30 Tartusse. Abikaasa viis mind ära. Vahepeal tegin kiire poetuuri, ostsin müslibatoone, rosinaid, banaani, küpsiseid ja borjomi. Etteruttavalt võin öelda, et kõik tõin koju tagasi va. borjomi 😀 Samsungi tiim lihtsalt hellitas meid nii mõnusasti 😉 Kõik oli olemas!
Vanemuise parklas ootas kolmene seltskond, hiljem liitus veel üks meesterahvas ja naisterahvas, niimoodi me Tartust Pärnu poole startisime- 3 naisterahvast ja 3 meesterahvast. Muidugi läks kohe jutuks kes mis distanstil osaleb ja kui ma ütlesin, et lähen maratoni jooksma siis vaatasid kõik mind suurte silmadega. Üks naine küsis:”Kas tõesti jooksed kõik 72km?”, ju ta arvas, et maraton on just täpselt nii pikk 🙂 parandasin siis teda ja teatasin, et ma plaanin siiki ainult 42 km läbi joosta 🙂 Tartu seltskonnast läksid kõik 10km jooksma. Hiljem selgus, et enamus Samsungi meeskonnast läksid 10 ja 5 km jooksma.
Tegelikult oleks mina ka ju mõned aastad tagasi suured silmad teinud maratoni distansti peale ja arvatavasti ei teadnud ka mina siis kui pikk on täpselt maratoni distants 🙂 Nüüd kui olen jooksnud juba paar aastat siis on natuke võõras kui keegi imestab selliste asjade üle. Loomulikult tekkis mul kohe mõte, et kui nad vaid teaks, et ma olen koguni 100km ühe korraga ära jooksnud….ladusin uhkelt välja! Kõigi imestus oli suur 🙂 No vahel harva võib ju kekutada ka 😉
Pärnus istusime ümber suuremasse bussi, sealt edasi läks sõit Riia poole. Kokku kaks suurt bussi.
Kui olime piiripunkti ületanud, muutus ilma drastiliselt- päikest ei olnud, kõik oli hall, temperatuur vajus 18 kraadini(Pärnus näitas 28 kraadi) ja hakkas paduvihma sadama. Mõtlesin siis endamisi, et parem jookseksin vihmaga kui lauspäiksega aga pikkade riiete peale ma ei olnud küll mõelnud. Kaasas olid kõik lühikesed riided.
Plaan oli jõuda enne kaheksat Riiga, et stardimaterjal kätte saada. Plaan õnnestus, materjalide kättesaamisega läks natuke kauem aega aga 1 tund hiljem olime juba hotellis. Ilm oli vahepeal taas ilusaks muutunud, päike oli tagasi ja kraadid tõusid.
 |
| Minu hotellituba |
Jagasin tuba ühe tüdrukuga, esialgu nägin ainult seljakotti toas. Kuna kell oli juba 21:00 ja minu uneaeg käes siis hakkasin kiiruga asju lahti pakkima. Käisin kiirelt dušši all ja sättisin ennast magama.
Sirvisin veel natuke telefonis, poeg oli saatnud sõnumi:”Hoian sulle pöialt! Loodan, et sa jääd esi viiendikku!” 😀 Tegi kohe tuju rõõmsaks.
Igasugused mõtted käisid peast läbi, kunagi varem ei ole ma nii väga kartnud eesootavat. Kõige rohkem kummitas ikka see lubatud kuumus.
Aga enam ei olnud pääsu, ma olin kohal ja nüüd tuli kõigeks valmis olla. Olin ma seda ju mitu kuud oodanud.
 |
| Kodust kaasa võetud tagavarad |
Samsungi poolt sain uhke jooksusärgi ja loomulikult otsustasin kohe selle kasuks. Kartsingi, et oma särgiga oleks varrukad nahale päevitanud.
 |
| Samsungi jooksusärk ja minu stardinumber |
Hotelli voodi oli küll väga mugav ja isegi väga pehme aga uni ei tahtnud tulla, ainult keerutasin ühelt küljelt teisele. Vahepeal tuli ka toanaaber “koju” ja lobisesime siis temaga natuke.
Natuke olin kurb ja kade nende peale kel olid sõbrannad, sõbrad kaasas. Nii oleks tahtnud ka tuttavat inimest kõrvale. Tundsin üksindust. Meenutasin Tallinna maratoni eelset õhtut tüdrukutega hotellis.
Järgmine aasta läheme Riiga kindlasti kolmekesi!!!
Magama jäin umbes kell 23, mis on minu jaoks väga hilja. Äratuse panin kella seitsmeks sest pidime I korrusel kell 7:30 pikemale distantsile minejatega kokku saama.
Kell 6:00 oli uni läinud, ise muidugi väga väsinud, padi oli näos ja haigutasin koguaeg. Läksin 10 minutit varem alla ja avastasin, et süüa saab ka. Kiiruga võtsin kohvi ja võileiva. Valik oli muidugi palju suurem, silme ees läks kirjuks 🙂
Aga ega söök väga ei tahtnudki alla minna, kohvi üle oli hea meel.
Pärast söömist võtsime seltskonnaga ette jalutuskäigu stardipaika, see oli u. 25 min. kõndi. Stardipaigas oli juba mõnus melu, peomeeleolu. Meie suundusime Samsungi inimestele reserveeritud terrassile. See oli mõnus, hubane varjualune päikse eest, sai süüa, juua. Saime jätta oma stardinumbriga koti ka sinna. natuke pahane olin enda peale, et jätsin telefoni hotelli, oleks tahtnud pilte teha.
Soojendusjooks jäi kõige selle melu juures tegemata.
Läksin maratonistarti kahe naisterahvaga, kes töötavad minuga samas ettevõttes, seega ei olnud ma päris ihuüksi. Samsungi tiimist läks vist üldse starti neli naist.
Teadvustaja tervitas erinevaid riike nende keeles, pärast eesti keelset tervitust lasti Ivo Linnat. Jube lahe emotsioon 🙂 See oli kohe mõnusa värina sisse. Korraldus tundus väga professionaalne. Muidugi oma osa andis ka Samsungi poolne super teenindus ja meie eest hoolitsemine.
Ilm oli juba stardis päris soe ja võis ainult aimata, mis meid ees ootab. Hirm! Hirm oli see mis mind valdas. Stardikoridoris nägin ka paari tuttavat ja lobisesime korraks. Tagasihoidlikus kaob
kui näed ootamatult eestlasi ja veel tuttavaid. Nii lahe!, ma ei tundnud enam ennast nii üksi 🙂
Marika vaatas mind ja küsis, et kas ma pähe ei pannudki midagi ja siis hakkasin küll närveerima. Mis siis saab kui päiksepiste saan? 🙁 Olin ju isegi kaasa võtnud valge peakatte aga loobusin sellest hotellis, ei teagi miks. Nii ma otsustasingi, et proovin siis joogipunktis ennast kasta. Seljas oli, nagu mainisin, samsungi valge maika ja lühikesed püksid.
Lisaks oma minimalistlikule riietusele võtsin kaasa oma geelivöö koos sisuga (4 geeli + guarana). Plaan oli igas joogipunktis juua ja korralikult. Ma julgesin arvata, et kui eelmisel aastal sai joogipunktides vesi otsa siis korraldajad võtsid õppust ja sellel aastal seda probleemi ei ole. Ma arvasin õigesti. Korraldus super! Taaskord kiidan.
Pärast stardipauku oli uhke tunne küll- olengi Riia maratonil! Nüüd vaja vaid lõpuni joosta 🙂
_6bb00.jpg) |
| Stardikoridor |
Asusin aga esimest kümmet püüdma. Tempo oli 4:30 kanti. Mõte oli tempot hoida nii kaua kui jaksan, nagunii vajub lõpus tempo alla. Parem siis kiiremini kogu see “jama” lõpuni viia 😛
Kohe väga kiiresti tuli esimene joogipunkt, jooksin kastmisvooliku alt ka läbi ja võtsin juua- vett. Edasi oli plaan kõiki kastmiskohti kasutada, see oli lihtsalt nii mõnus ja värskendav.
Selja tagant hõikas keegi minu nime ja kui taha pöörasin, et stardinumbrilt nime lugeda, tutvustas Krister ennast juba ise. Vahetasime paar sõna jooksutaktika kohta ja mäletan, et ütlesin, et panen omas tempos nii kaua kui jaksan. Toohetk jooksime 3:30 tempomeistritega koos aga tundsin, et tahaks minema minna. Läksingi 🙂
Järgmises joogipunktis võtsin juba esimese geeli ja rüüpasin vett peale, ikka mitme topsi kaupa. Parem karta kui kahetseda. Kallasin paar topsi ka pähe.
Umbes 7-ndal kilomeetril jooksid minust mööda 3:30 tempogrupp. Millegipärast arvasin, et neil läheb kauem minu kättesaamiseks aega.
Esimene kümme läbitud ja aeg 00:50:06, tunne oli hea aga kilomeetripostid liikusid palju aeglasemalt kui näiteks Tallinnas, see andis aimu minu hetkeseisust, enesetundest ja võimalikust lõpuajast. Ma ei olnud eufoorias nagu Tallinnas, ei olnud nii motiveeritud. Kulgesin edasi. Rada oli küll mõnus, mulle meeldis ja kohati tundsin nagu jookseks Tallinnas.
Mingi hetk hakkas pulsivöö hõõruma ja igakord kui ennast joogipunktis veega üle valasin hakkas hõõrumis kohast jubedalt kipitama. Tundsin ka kuidas uue särgi õmbluskohad hakkasid kaenla alt hõõruma. Midagi ei olnud nagunii teha, tuli edasi joosta. Proovisin lihtsalt valule mitte mõelda ja enamus ajast see mind ei häirinudki, ainult siis kui vett soolale peale valasin ja kõik see haavale valgus 🙂
Seni olin hõõrumistest ainult lugenud ja imestanud, et kuidas see võimalik on. Nüüd sain teada 🙂
Vesi, vesi, vesi! See oli kõige tähtsam, jätkuks ainult vett. See ei olnud see maraton kus joogipunktidest lihtsalt mööda vurada. Tee ääres lebavaid jooksjaid nähes, tuli hirm ikka peale küll. Kõik ju arvavad, et temaga seda ikka ei juhtu aga näe juhtub! Otsustasin, et järgmistes punktides jään korraks seisma ja joon ikka korralikult, mitte jooksupealt. Minu jaoks oli joogipunkte piisavalt, täpselt minu vajadustele, üks kord tundsin,et tahaks juua aga joogipunktini oli veel tükk maad minna aga sellest hiljem…
Ootasin juba poolmaratoni läbimist, saab natuke hõredamas seltskonnas joosta. Need lõigud olid huvitavad kus sai vastutulevaid jooksjaid jälgida. Ma ikka vaatasin sellise pilguga, et palju minu järel veel maratoni siltides jooksjaid on ja palju neist naisi on. Ei tea kas kartsin viimaste seas olla 🙂 Ega eespool ka väga palju naisi ei paistnud olevat. Linn lähenes ja poolmaratoni finiš hakkas paistma, linnas sai korraks ergutajatelt jõudu ja jaksu teha veel korralik poolmaratoni aeg, milleks oli 01:48:32. Olin rahul, sellise kuumusega?, tubli!
Ja siis see juhtus…täielik motivatsiooni puudus- mis siis nüüd edasi?, ma pean veel samapalju jooksma???, kuidas ma seda suudan?, kas see on esimene maraton kus ma hakkan kõndima?, kas ma üldse lõpuni vastu pean?
Mäletan, et mõtlesin…enne katkestan kui “roomates” 5 tundi rajal olen. Ja siis mul tekkis austus nende maratoonlaste vastu kes valivad “roomamise” . Peab ikka tahtejõud olema.
Toohetk olin ma valiku teinud, kui juba nii raskeks peaks minema, et tuleb kõndima hakata siis ma lõpuni ei lähe. Tagantjärgi mõeldes ei saa ma sellest aru, muidugi tuleb lõpuni minna!!!
Olenemata täiesti normaalsest poolmaratoni ajast, oli mul selge, et edasi läheb väga…väga raskeks. Mul oli täpselt selline tunne nagu oleks lõpetanud poolmaratoni distantsi ja siis teatatakse, et nüüd tuleb üks samapalju veel joosta 🙂 Jube! Kohutav! Ausalt, ma tahtsin korraks seisma jääda, maha istuda ja asja üle järele mõelda, et mis siis edasi, mis strateegia jne.
Ja see kuumus! Hullumaja! Sellise kuumusega ei tuleks koduuksest väljagi, mina jooksen maratoni. Hull!
Proovisin siis mitte koledaid mõtteid mõelda ja vurasin edasi. 25-28 oli kohe eriti raske, seal tundsin esimest korda, et tahaks juua aga juua ei olnud, kadestasin neid kellel oli rattaga saatja kõrval. Mõtlesin juba, et küsin kõrvaltjooksjate käest, et kas laenaksid vett aga mõtteks see jäigi, võibolla on neil veel halvem ja raskem kui minul….eks? Õnneks ei pidanud ma väga kaua kannatama.
Kuni 30 km-ni oli päris nõme joosta. See ei olnud “must auk”, lihtsalt tülpimus. Olin väsinud. Mõtlesin siiski ainult negatiivsele- hõõruvale pulsivööle, särgile, kuumusele jne. Umbes siis kasutasin oma kolmanda geeli ka ära.
Uskumatu, ma poleks ealeski arvanud, et minu armastatud jooksudistants võib nii kurnavaks ja raskeks osutuda. Nii palju negatiivseid mõtteid 🙁
Peale 30 km-t hakkas siiski enestunne natuke paremaks minema, nüüd oli rohkem ära joostud kui veel joosta tuli. See oli natuke positiivne. Jätkuvalt oli kiirabil palju tööd, neid jooksjaid ikka jagus tee äärde, kurb! Reaalsus.
Linnalõigud olid energilisemad, seal kus oli rahvas ergutamas, tõusis ka minu enesetunne ja tempo.
Joogipunktides võtsin nüüd juba kõike- vett, isostari, apelsiini. Apelsiin tundus nii isuäratav, et ma võtsin seda kohe mitu tükki korraga ja siis jooksin ning sõin 🙂
10 km-t enne lõppu said mu kätte ka 3:45 grupp.
Ega ma ju ei lootnudki väga midagi aga kurb oli ikka neid mööda lasta 🙁
Nüüd oli selge, et lõpuni ma jooksen aga vaikselt hakkas tekkima ka tahtmine ikkagi alla nelja tunni joosta.
Konkreetset “musta auku” ei olnudki või ei tundnud ma seda lihtsalt ära. Igaljuhul kui lõpuni oli jäänud 8 km hakkas tuju veel paremaks minema ja kilomeetripostid liikusid ka natuke kiiremini kui seni. Nendel kilomeetritel jooksis minuga kaasa üks noormees, kes ikka aegajalt mulle külje peale vajus ja mind oma küünarnukiga riivas ning siis koguaeg vabandas. Mina ainult muigasin, mul oli hea meel seltskonna üle. Hiljem isegi lobisesime natuke. Tähistasime hõigetega kilomeetripostide möödumist. Meile sobis üksteise tempo ja nii me lidusime 3-4 km koos kuni ta minust ikkagi maha jäi.
Viimased viis kilomeetrit oli jäänud kui hakkasin kella jälgima. Olin kindel, et lõpetan ja ajaga alla nelja tunni aga mõtisklema sel teemal ei jäänud sest klimp tekkis kurku ja pulss hüppas lakke. 3km enne lõppu sain hul
apoisi ka kätte :D…. kes oli terve raja hulaseelikus jooksnud, kookospähklitest rinnahoidjatest loobus ta juba üsna distantsi alguses. Ta oli mul juba pikemat aega silmapiiril olnud, nüüd siis lõpuks kimasin mööda. Lõpupoole oli juba päris palju kõndijaid. Naisi nägin ikka vähe, enamasti jooksin meeste seltskonnas.
Kui sillalt alla hakkasin jooksma kulistasin ka guarana sisse, mõtlesin, et mis ma sellest ikka koju tagasi viin 🙂
Rahva ergutuse saatel jooksin sillalt maha ja linna sisse. Finišimelu oli kõik käega katsutavas kauguses, heli oli kuulda, nägemiseks pidin veel natuke pingutama. Vanalinnast finišini oli väga emotsionaalne, ma olin nii uhke enda üle. Ergutajad olid nii valjuhäälsed ja elasid sajaga kaasa ja kui ma näitasin neile käsi ülestõstes, et ma kuulen neid küll, no siis läks täitsa hullumajaks, kisa oli meeltu…aga see oli nii laheeeeee!
See viimane kilomeeter kuni finišini ongi põhjus miks maratonil käia 🙂 OMG! Isegi hetkel sellele mõeldes tuleb pisar silma.
Finišisirgel tegin veel vinge lõpuspurdi sest tabloo näitas aega 3:49, tahtsin ikka selle numbri sisse jõuda, sekundid jooksid 🙂
Ju ma olin kogu jooksu vältel emotsioone endas hoidnud sest finišijoont ületades puhkesin lihtsalt nutma, ma ei teagi kas ma olen varem enda üle nii uhke olnud.
Kindlasti oli Riia üks kõige emotsionaalsemaid maratone minu pisikese jooksukarjääri jooksul.
Ma sain hakkama!
Medalit kaela saades tundsin, et olen seda täiega väärt.
Olenemata kõigest- kuumast ilmas, raskustest rajal jne, oli see üks väga lahe kogemus ja mul on hea meel, et ma Riiga läksin.
Korralik venitus andis tunda, et jalgadel pole häda midagi. Igaljuhul tunduvalt paremas seisus kui Tallinna maratonil. Lihtsalt kuumus oli see, mis tegi antud jooksust tõelise katsumuse.
Pärast venitust suundusin Samsungi telki kus venitasin veel jalgu, jõin korralikult ja võtsin turgutuseks ühe hapukurgi. Muu ei läinud alla, korralikust söögist ei tahtnud mõeldagi.
Ja siis sain jalamassaaži, korralik 20 minutiline massaaž jalgadele, super! Pärast laualt maha tulemist sai juba kergel sammul keksida. Vaja oli veel hotelli pesema minna, mis tähendas 2km edasi ja 2km tagasi.
Dušši alla minnes sain korraliku šoki kui nägin oma vigastusi, mis pulsivöö ja särk olid tekitanud. See ei olnud ilus vaatepilt. Määrisin aloeverat peale, mis kipitas jubedalt aga teadsin, et see aitab.
Vaikselt hakkas ka päevitus punetama, märkasin, et ma olin nii püksid, särgi kui ka sokid selga päevitanud 🙂
Pärast pesus käimist läksime kiiresti, kiiresti finišipaika tagasi, kell 15 pidi seal olema, et teha üks suur grupipilt. Me jõudsime napilt.
Siis sain teada, et vahepeal oli Samsung oma inimestele auhindu jaganud ja mina olin Samsungi meeskonna parim naismaratoonlane 🙂
Mind kutsuti eraldi auhinna üleandmisele ja tehti kohustuslik pilt. Uhke tunne oli küll.
 |
| Samsungi telgis- Maratoonarid Tiiu, Gätly, Tiina |
Ilusatest numbritest veel, Riia maratoni 13 naine!
Kui ma nüüd õigesti vaatasin siis lõpetas vaid 150 naist.
Üldkoht oli 291
Lõpetas vist napilt üle tuhande jooksja (kui ma jälle õigesti arvutasin)
Kokku alustas Riia maratoni distantsil 1278 jooksjat, neist 404 eestlased
Minu numbrid:
Ametlik aeg- 3:48:55
Keskmine pulss 162
Keskmine tempo 5:21
 |
| Garmini pilt rajast |
Suur-suur aitaäh Samsungile, kes tegi ühe minu unistuse teoks. Ma tundsin ennast väga hoolitsetuna.
Ja minu poolt suured kiitused ürituse üldisele korraldusele.