Aastaga on minu elu väga palju muutunud, kõige suurem muutus on linnast maale kolimine. Sellega seoses olen ma palju hõivatum ja järjest rohkem mõtlen, et kuidas maal elades üldse aega spordi jaoks leida 🙁
Ei, ma ei kavatse jooksmist jätta aga tunnen vajadust kõigile selgitada, miks ma võibolla ei ole enam nii entusiastlik ja aktiivne.
Eks mul on vaja sisseelamiseks aega ja kui lõpuks kõik on paika loksnud, on vana hea Gätly ka tagasi 🙂
Seni…..seni hoian teid oma tunnete, mõtete ja emotsioonidega kursis, räägin asjadest nii nagu need on.
Eelmisel aastal samal ajal olin 100% pühendunud jooksmisele ja elu oli lill. Püstitasin aga eesmärke ja natuke aega hiljem täitsin neid. Ma olin õnnelik ja rõõmus tervisesportlane 🙂
Pisike pilguheit eelmise aasta samale ajale ja saab juba aimu, kui vaimustuses ma jooksmisest ja võistlemisest olin.
Mis siis nüüd? Nüüd on nii, et teen siis kui jõuan ja aega leian…ja seda viimast napib täiega. Sellega seoses võibolla ei ole ma enam nii entusiastlik. Ei jookse ise ja ei taha teiste jooksmistest ka hetkel midagi kuulda 🙁
Olen laisk ja uimane.
Peale PAF-i jõudsin viis päeva hiljem alles jooksurajale, pärast jooksu oli tunne muidugi väga hea ja eelmiste päevade pärast tekkisid süümekad aga ….kui ei jõua siis ikka ei jõua ja nii ongi 🙁
Ja kui ei oleks pidanud olude sunnil reedel rattaga töölt koju minema siis olekski antud jooks ainsaks trenniks sellel nädalal jäänud.
Viimase nädalaga on päris mitu tuttavat mind nähes küsinud, et mis lahti on? Oled nagu inimvare, kokku kuivanud ja väsinud olemisega.
See on pannud mind mõtlema, et olen vist enese teadmata kõigi oma toimetustega üle pingutanud. Tulebki natuke pidreid tõmmata. Olen ju alati arvanud, et tuleb oma keha kuulata.
Niisiis lubasin endale, et pärast Rakveret tõmban pidurid peale ja teen täpselt niipalju kui jaksan ja võtan korraks kergemalt.
Korraks käis isegi mõte peast läbi, et jätaks kõik selle aasta võistlused vahele ja jookseks lihtsalt kodumetsas oma lõbuks aga eiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!
Tunne, mis enne ja pärast võistlust valdab, see teeb mind õnnelikumaks, rõõmsamaks jne. Mul on seda vaja!
Suhtlemine teiste jooksjatega, kogemuste jagamine, ei, ei, ei! Selleks leian ikka aja 🙂 Lihtsalt igasugused eesmärgid ja treeningkavad viskan sel aastal nurka.
Veel on jäänud hullumeelsed ja kiired kaks töönädalat enne kui saan puhkusele, tuleb kuidagi üle elada.
Enne Rakvere ööjooksu on kaks vaba päeva aga need on ka juba tihedalt ära planeeritud, ei teagi kas jooksurajale jõuan.
Kõigele lisaks olen veel võistluspäeval ka tööl ja suundun otse sealt ööjooksule.
Proovin endale meelde tuletada, et kui ikka rekordit püüda ei ole lootust siis rajal ennast “tappa” ei ole ka mõtet. Seljuhul tuleb minna lihtsalt nautima… tahan, et Rakverest jääksid mulle ikka ja jälle positiivsed mälestused nagu siiani on jäänud 🙂
 |
| Rakvere Ööjooks 2012 |
Kohtume Rakveres, loodetavasti 🙂