Soe suvi on käes ja kirjutama jõuab nüüd üsna harva, arvan et pärast tänast postitust muutub siin päris vaikseks.
Juunis osalen vaid ühel võistlusel- Pullijärve jooksul. Ja juuli alguses on Rõuge maraton.
Aga mitte võistlustest ei tahtnud ma täna rääkida…endalegi üllatuseks tuleb nüüd midagi sügavamõttelist…
mul mõlkusid hoopis teistlaadi mõtted peas. Pärast Rakveret tabasin ennast mitu päeva järjest mõtlemas teemadel, miks läheb vahel hästi ja miks läheb vahel halvasti ja vahel kohe väga-väga halvasti ja kui palju ma tegelikult sellele mõtlen.
Ja siis ma taipasin kui hästi mul on ikka läinud ja kui õnnelik ma peaks olema. Olengi kusjuures! Aga välja vist väga ei näita.
Kirun hoopis ja hädaldan kui halvasti läheb võistlustel.
Aga kui palju kordi on läinud hästi? Väga palju!
Igaljuhul kui ma ei väljendagi ennast piisavalt tihti ja piisavalt hästi siis mõelnud olen ma oma õnnestumistele väga tihti, rohkem näeb see välja nagu issanda poole pöördumisena 🙂 Ma olen tänulik, alati peale õnnestunud võistlust olen ma ütlemata tänulik…
Ma ei teagi kellele tänulik, keda ma peaks tänama? Iseennast?
Iagljuhul olen ma tänulik,
et ei ole ühtegi võistlust pidanud katkestama
et olen siiani pääsenud ilma jalakrampideta
et olen siiani pääsenud suuremate vigastusteta
et ei ole kuumast kokku varisenud
jne.
Nii tihti ma mõtlen peale võistlust just nendele asjadele ja olen tänulik, et jälle mul läks õnneks.
Viimasel ajal on tutvusringkond väga palju suurenenud ja valdavalt koosneb see seltskond jooksjatest ja teiste spordialade harrastajatest 🙂 ja oi kui palju olen ma ebaõnnestumistest jutte kuulnud, pärast neid lugusid, tekib eriti suur tänutunne, et endal on seni kõik ikka väga hästi läinud.
Lugedes eilset Heidi sissekannet , sain ma aru kui õnnelik ma peaks olema, et MINA SAAN minna ja lihtsalt joosta.
Tänu Sulle, Heidi, hindan ma veelgi rohkem igat joostud sammu, aitäh!
Kas olete ka mõelnud samu mõtteid?