Paar päeva hiljem on sisimas selline suur rahulolu- jälle sai võisteldud! Kuigi ma läksin rajale mõtetega joosta tasa ja targu ning lõpetada hea enesetundega, läks ikka natuke teistmoodi 🙂
Laupäeva hommikul oli uni 06:40 läinud, koristasin ja kolistasin, nii et natuke hiljem oli terve pere üleval 🙂 Kuna õhtuks oli külalisi oodata siis tegelesingi hommikul koristamisega. Veel ei olnud selge kas lähen võistlusele üksi, kaksi või terve perega. Kui kell oli 10:00 andis Robin teada, et ta ikka ei tule, peab seal üksi ootama mind jne. Õnneks tund aega hiljem ta otsustas ikkagi tulla. Mul oli hea meel. Niisisi läksime kaksi.
Otsustasime Võru Maksimarketist läbi hüpata ja midagi hamba alla osta. Hommikupuder hakaks kõhust juba kaduma. Nähes leivakapi juures järjekorda, tuli ka minul hirmus tahtmine sooja paadileiva järele 🙂 Lisaks paar müslibatooni mulle ja Robinile, Borjom ja võisime sõitma asuda. Auto peal suutsime leivale peaaegu 1:0 teha, natuke jäi järgi ka. Batoon ei läinudki enam allla ja enne võistlust jõudsin vast kaks lonksu borjomi ikka võtta. Maru kiireks läks, vetsujärjekord oli ka u. 10 minutit pikk 😛
Niisiis jõudsime Robiniga kerge sörgi teha kui tuligi minna juba starti. Kuna distants ei olnud nii pikk, ei olnud ma võtnud mingeid geele ega energiajooki ka kaasa. Tegelikult ei tulnud mul see isegi meelde, enne kui stardis, siis lohutasin ennast, et ega see ei ole mingi maraton 🙂
Silmaga vaadates tundus, et seltskond on väga hõre ja paljud on puudu, väha oli rahvast. Sättisime Kristiga endid päris ette. Tegin siis kõva häälega plaane: “Proovin Kristi tempos püsida ja vaatan kuidas jaksan” Tõenäoliselt hirmutasin sellega Kristi ära sest pärast stardipauku nägin teda vaid kolm, neli meetrit ja kadunud ta oligi, niipalju siis Kristi temops püsimisest 😀
Selhetkel sain aru, et tuleb tagasi tõmmata, muidu jooksen rihmaks. Esimesed läksid tõesti suure vuhinaga eest minema ja mul oli tunne, et olengi päris viimaste seas. Nüüd oli tõesti minu ainuke mõte, et päris viimane ei tahaks ka olla. Miline iroonia, teel võistlusele seletasin Robinile, et tähtis ei ole esimestega kaasa vurada, jookse omas tempos, sellest ei ole midagi kui viimaseks jääd, oled oma esimesel võistlusel. Haa-haa-haa 🙂
Viimane ei taha ikka keegi olla. Etteruttavalt võin öelda, et ei olnud mina ega ka Robin viimane 🙂
 |
| Kõige raskemal tõusul, tundub, et esimene 😉 |
Esimene kilomeeter oligi võist üks kõige raskemaid kilomeetreid, väga palju aega on mööda läinud kui viimati sellises tempos jooksin. Keha ei olnud harjunud. Juba 500m hiljem tundsin, et käed tahavad otsast kukkuda ja pidin neid raputama. Õnneks teisel kilomeetril läks enesetunne juba tunduvalt paremaks ja suutsin tempot hoida kuigi mitte nüüd enam 4:40/km nagu esimese kilomeetri alguses 🙂
Kolmandal kilomeetril jäi pulsikell seisma, viskas pildi eest ära, hiljem sain kuidagi pildi ette tagasi, ei teagi mis juhtus.
Ootasin juba, et tuleks kilomeetripost, mis annaks teada, et jäänud on 5 km aga sellega läks veel aega, enne tuli paar tõusu, mille ma olin täitsa ära unustanud.
Allamäge valisid jalad ise tempo ja tihti lidusin eesolevatest mööda aga nii kui väiksemgi tõus tuli, jooksid teised minust omakorda mööda.
Jalad ei olnud üldse tõusudega harjunud, mäletan kui kergelt ma eelmisel aastal neid tõuse võtsin, ainult kõige viimase tõusu enne finišit tegin kõnnisammu ka aga teised lidusin ülesse. Laupäeval aga kõndisin päris mitu korda.
Viimased 4 kilomeetrit läksid üsna kiiresti, kuigi lasin kaks naist endast mööda.
Õnneks oli mul Merka näol seltskond. Ta oli mul distantsi alguses koguaeg silmapiiril ja ise ma veel mõtlesin, et kui Merka tempos püsin siis ei tohiks tempo väga madal olla. Siis kui Merkaga poolel maal kohakuti jooksma ja lobisema hakkasin selgus ka põhjus, tüdruk oli nädal aega tõsiselt haige olnud ja tolhetkelgi veel rohud sees.
Viimased kaks kilomeetrit oli jäänud, heinamaal vuras Merka must mööda aga siis kui tuli metsatee ja laskumine siis tegid minu jalad jälle oma tööd. Tõusul enne finišit oli Merkal siiski jaksu rohkem kui minul ja tegi ilusa finiši.
Sellel aastal alustasin kõndimist juba üsna mäe jalamilt. K1 ja Robin karjusid juba kaugelt, et mis laisklemine see olgu, jooksma peab! Ei jõudnud!
 |
| Koos Merkaga viimast tõusu võtmas |
Oi kui hea oli finišis olla, hingeldades ja väsinuna aga päris ribadeks siiski ei jooksnud. Tunne oli nii mega- hüper-super. Jälle sai võisteldud 🙂
Aeg: 57:03
N30 koht 5
Üldkoht 77
Eelmise aasta aeg 52:47
Kristi jooksis enam-vähem sama aja, mis mina eelmisel aastal. Tubli tüdruk! Kes teeb, see jõuab 😉
Ma loodan, et juba Munamäe jooksul saan Kristile konkurentsi pakkuda 😛
Tore laupäev oli 🙂