Laupäeval jooksin kodu lähedal maanteel. Ilm oli ilus, see on nii lahe, et väljas on ikka veel sellised ilmad, mis lubavad ilma talvemütsita joosta. Kuna jooks jäi üsna hilja peale siis jooksin nii kaua kuni hämaraks läks ja siis hakkasin tagasi jooksma, kodu lähedale jõudes, ei olnud veel päris kotikas ja tegin veel ühe eedasi-tagasi lõigu, koju jõudes oli juba päris pime.
Aga pimedas on ikka täitsa võimatu joosta, proovisin korra maja ümber pealambiga, no ei julge, koguaeg käib pea paremale, vasakule, taha ja pealamp liigub vastavalt minu liigutustele, nagu eksinud hirv 😀 selline tunne, et kohe hüppab keegi selja tagant välja ja ehmatab 🙂
 |
| Maanteel joostes-mets-mets-mets |
 |
| Tagasi joostes ikka mets-mets-mets 🙂 |
Pühapäeval otsustasin juba enne lõunat jooksmas ära käia, et ei peaks pimeda pärast muretsema. Jooksin 10km. Ilm oli imeilus, päike paistis, metsvahel ei olnud ka tuult- ideaalne! Hindan meeletult seda head ilma Novembris 🙂
 |
| November käes aga piisab õhuksest pluusist ja vestist |
Esmaspäeval puhkasin, teisipäeval ootas mind kodus ees üllatus- meie tühja tuppa oli ilmunud ergomeeter 🙂
See ei ole kahjuks päris meie oma, laenatud 🙂
Ei olnud kannatust, sõin kiiresti kõhu täis ja panin trenniriided selga ning proovisin kohe ära- lahe oli!
Proovin nüüd edaspidi teha nädala treeningkava ja paigutada ka ergomeeter sinna kenasti sisse.
Täna jään peale tööd linna ja lähen koos tüdrukutega jooksma.
Reede õhtul põrutame Tallinna poole ja laupäeva hommikul siis kõigi plaanide kohaselt stardis. Loodame, et ilm tuleb päikseline nagu lubas.
Siiani ei ole väga maratoni peale mõelnud, et mis tundega lähen, mis plaanidega. Ei pabista üldse, plaane ei olegi ju, saab ülepika aja ennast jälle proovile panna.
Nii põnev
Lehva 😉