“Kui homme Krabi kandis tee peal mõnda elusuuruses jääpurikat näete siis lugege, mis võis selle põhjustada :D”
Need olid minu õe sõnad kui ta jagas päev enne maratoni minu blogi sissekannet FB-s 🙂
Mina veel imestasin, MINU õde, kes on küll väga hea huumorimeelega aga ka maailma kõige suurem muretseja….
Ja hommikul kell 10:00 saingi kõne:” Ega sa ju ei lähe, hull oled või? Kuidas sa saad nii vastutustundetu olla, sul on kolm last…..sul külmuvad varbad ära, tead ikka, et keegi ei jäta sul neid varbaid alles, need LÕIGATAKSE otsast!…….“
Ma püüdsin ennast rahustada: “Ta on lihtsalt spordikauge inimene!, ta on lihtsalt spordikauge!, spordiKAUGEEE !!!
Vaatasin kraadikaasi, see näitas -23 kraadi, veel tund aega tagasi oli see – 20. Oehhh! Kas jätan ära?
Pilk norrakate ilmaennustusportaali ja selgus majas- maraton toimub!!! Netileht näitas -15 kraadi ja paari tunni möödudes lausa -13 kraadi.
Nii aga nüüd asjadest õiges järjekorras…
7:10 oli uni aetud, kahel nooremal käis võimuvõitlus all korrusel teleripuldi pärast, tuli minna!
Puder, kohv, võiku. Kraadiklaas näitas tolhetkel veel -20 kraadi, minu unenägu ei läinud seekord täide, veel paar tundi tagasi jooksin mööda rohelist metsateed ja väljas oli +10 kraadi. Seekord siis mitte 🙂 Tuli leppida!
Kõne K1-lt: “Tulen!”
Mul mega hea meel, et siis ikkagi kolmekesi 🙂 Jeeee!
Jõin oma peedimahla(esimest korda elus) lõpuni ja asusin tegutsema.
Otsisin riided valmis, lisaks igaksjuhuks ka vahetusriided lähedusse, et kui vajadus peaks tekkima. Riietusega üleliia pead ei vaevanud, selga läksid igapäevased jooksuriided, ühe õhema t-särgi panin lisaks.
Seejärel segasin soojad spordijoogid termostesse valmis, juhtnöörid tütrele, et kuidas ja mida ja kellele 🙂
Siis oli vaja veel K1 rahustuseks rada läbi käia, et kas ikka tuleb ring 4,2km või saab lõpus ebameeldiva üllatuse osaliseks, jäi mulgi kripeldama, seega läksime abikaasaga rada üle mõõtma. Mõõteriistaks auto näidik ja kõrval minu Garmin- mõlemad näitasid samasid numbreid, ära jätsime ühe pauna ja tegime ühe osa rajast natuke ümber. Nüüd oli metsarada ka meie jaoks paremini läbitav, sai autoga jäljed ette tehtud.
Stardis pidime alustama Kristiga kahekesi ja K1 liituma meiega paari ringi möödudes(temal oli eesmärgiks joosta poolmaraton)
Maratoni ettevalmistusest siis niipalju, et eelneval nädalal olin korra õue jooksma jõudnud- 7km madala tempoga ja kahel päeval sõitsin trenazööriga. No ei midagi erilist, väga tagasihoidlik. Aga kaks eelmist nädalavahetust olid päris korralikud jooksupäevad. Kõige pikem jooks oli vist 18km. Seega ma üldse ei kartnud, et mu keha või jalad ei jaksa maratoni läbida, pigem kartsin, et mis see külm ilm teeb, kuidas/mis tunne kehal, varvastel, sõrmedel, silmadel jne. on.
Kell lähenes juba 11-le, Kristit ei kuskil. Nonii, kas tõesti maratoni start hilineb? 🙂
Aga see vist minu enda süü sest saatsin Kristi vaseliini ostma ja tuli välja, et seda oli toidupoes väga raske ülesse leida 🙂
Lisaks oli Kristi oma tossud koju unustanud, õnneks nende pärast ta ei pidanud tagasi sõitma, lubasin talle omasid laenata.
Nonii umbes kolm minutit planeeritust hiljem saime alustada, ei tundunudki nii külm aga määrisime ennast korralikult vaseliiniga kokku (ei-ei, siiski ainult näo)
 |
| Hei,hei!!! Meie olemegi need kaks hullu, kes lähevad just maratoni jooksma 🙂 |
Start!
Pääskülas on teised hullud juba tund aega jooksnud!
Hakkasime aga ringe lugema- 1….
Ringilt tulles ootas meid pealtvaatajate seltskond (minu perekond), kes olid ennast metsaäärde parkinud ja sealt meile siis ergutusmuusikat lasid 🙂 Palusin neil viimase ringi ajal üritust korrata aga nemad arvasid, et nemad ei tea, mis nemad viie tunni pärast teevad 😀
 |
| Maraton on mõnus |
…2 ring, 3 ring…
 |
| Lapsed elasid meile igal ringil kaasa, samalajal uisuplatsi valmistades |
Nii umbes kolmanda, neljanda ringi ajal pidi jõudma ka K1, vaikselt tiksusime ja ootasime, et seltskond suureneks ja juttu jätkuks kauemaks :), mõnus oli!
Joogipunkti teenindus oli laitmatu, alati meie saabudes laud kaetud 🙂 Enamasti jõime sooja energiajooki. Võtsime plaaniks iga ringi lõpus juua midagi sooja, et hingamisteed saaks korraks kuumaks.
Ostetud energiageelist läks kokkuvõttes käiku vaid pool pakki, seekord piisas energiajoogist, ei tahtnud muud.
 |
| Lauake kata end |
Imestasin, et külm ei olnud üldse, kui siis ainult sõrmedel natuke….ootasin viiendat ringi, et siis kindel olla, et kas tõesti jooksen täna maratoni lõpuni? Vahepeal ei vaadanud ega küsinud külmakraadide kohta, oleks võinud, polnud õrna aimugi, võibolla kui väga-väga külm oleks olnud siis oleks huvi ka tundnud
…aga ringi esimene kilomeeter paistis meile päike mõnusalt näkku ja see oli vist raja kõige mõnusam osa ka :), ringilt tulles saime ühes kohas, metsa sees korraks ka tagumiku soojaks 🙂 Ülejäänud rada oli enamasti vilu. Hiljem mees ütles, et suurem osa jooksime nii umbes -15….-17 kraadiga, päikse käes kindlasti soojem.
Kolmanda ringi lõpetades nägimegi, et K1 on ka kohal, tankisime ennast väheke ja minek, kuigi seal tuli vähe pikem paus sisse sest K1 kell ei suutnud gepsu tööle saada.
 |
| Kolmekesi |
Tempovalik ei olnud planeeritud, jooksime nii, et kõigil oleks hea ja mugav joosta. Esimestel ringidel oli see 6:30min/km, pärast K1 liitumist tempo läks tsütike madalamaks, vahepeal sinna 7:00 kanti. Ühesõnaga mingit eesmärgilist lõpuaega kellegil ei olnud. Plaan oli lõpetada 🙂
Lisaks peatusime ju pärast igat ringi, seal kulus vast igakord ligi minut ära.
K1 ajas küll meid vahepeal minema, et minge edasi omas tempos aga mõte selles oligi, et koos joosta, kuigi tõe huvides pean ütlema, et kaheksandal ringil me siiski läksime Kristiga eest ära. Eks me ka ootasime juba lõppu ja ei tahtnud pikaks ajaks rajale jääda 🙂
Rada oli mõnus, tüdrukud kiitsid heaks kuigi sinna sisse sattus ka väikseid tõuse. No esimesel ringil ei saanud arugi, et tõusud on aga nagu K1 teisel ringil ütles: “Kust see tõus siia nüüd sai, esimesel ringil seda küll ei olnud?”
Ringid kulgesid vaikselt lobisedes aga mitte ka üleliia, kartsime ikkagi kurgule liiga teha. Kõige häirivam oli nina nuuskamine ja etteruttavalt ütlen ära, et kipitav nina oli ka ainuke tüsistus peale maratoni 🙂
 |
| Abivägi aknast taskurätte ulatamas 🙂 |
Viiel esimesel ringil hüppasin pea igas punktis korraks tuppa, et võtta jälle prooviks uued kindad, lisa buff ja taskurätte.
Peale viiendat sai lõpuks endale normaalsed kindad- tavalised maakootud labakud. Need hoidsid sõrmed tõesti soojana.
 |
| Need punased olid kolmas variant kindaid |
Kui viis ringi oli joostud aga kell näitas 20 midagi kilomeetrit siis saime aru, et kuskil on miskit mäda, meil ei tule ringidega maraton täis, siis otsustasime alates kuuendast ringist teha ühe lisa väikse ringikese, et lõpuks finiš ikka õiges kohas oleks, ega kellelgi ei oleks lõpus seda motivatsiooni, et teha lisaks veel kilomeeter, kaks…
Igaljuhul see toimis, tundus, et edasi jooksid kilomeetrid loogiliselt, kuigi mulle üldse ei meeldinud kui Kristi jutu sees jälle kilomeetreid mainis, mul tuli kohe masendus peale- ringe, ringe tuleb lugeda! 🙂
K1-l oli plaanis meiega kuni kaheksanda ringini kaasa joosta ja siis lõpetada. Edasi jooksime Kristiga kahekesi- ikka ring ringi järel, joostes ühte, mõtlesin juba järgmise ringi peale 🙂
 |
| Puhkepaus, Kristi lisas endale ühe kihi juurde |
Kõige raskem võibolla oli seitsmes ring kus jalad muutusid natuke pakuks aga edasi ei olnud ühtegi rasket momenti.
Lõpp läks kiirelt, kaheksas, üheksas ja viimane ring oligi käes.
 |
| Päike loojub 9 ringi ajal |
Enne kui finišisse jõudsime ütlesin ka Kristile, et mul on nii hea meel, et nad minuga kaasa jooksma tulid, see annab nii palju juurde- joosta koos sõpradega!
Mul oli palju-palju kergem joosta kui Detsembris üksi maratoni joostes.
Finišis olime Kristiga loomulikult koos, ikka koos 🙂
 |
| Õnnelikult kohal 🙂 |
Psühholoogiliselt on vist ringe kuidagi kergem joosta, vähealt meie tüdrukutega arvame nii.
Lahe oli! Väga tore laupäev oli! Aitäh teile Kristi ja K1!
K1-le muidugi suur, suur kummardus! Mina tema asemel oleks vist kodus maganud, olles eelmisel päeval olnud palavikus ja kõhugripis. Tema aga jooksis poolmaratoni läbi ja täitsa mõnusa enesetundega.
Peale maratoni premeerisime ennast kuuma saunaga. Mina ei suutnud, kõht oli nii tühi, et tegin sealsamas saunalaval endale pikniku -mesi, seemneleib, banaan 🙂
Selliseks kujunes minu aasta esimene (mitteametlik)maraton.
Numbrites:
Distants: 42,24 km
Tempo: 6:55
Pulss: 152
Aeg: 04:52:11
Nüüd tuleb järgmist planeerima hakata, enesetunne on super! Nagu ma ütlesin siis nina kergelt kipitab, jalad võiksid täna juba ühe jooksu teha 🙂 aga ei, lubasin lihtsalt ühe kerge jalutuskäigu.