Sellel aastal ei kulgenud ettevalmistused just kõige sujuvamalt. Olen vist mugavaks muutunud, eelnevad aastad olen ikka alati seltskonnaga saanud minna ja ise pole pidanud midagi organiseerima.
Seekord siis läksin üksi oma autoga.
Üldse on hetkel selline periood, et käin võistlustel kuna on kirja pandud ja trenni nagunii hekel niipalju ei tee, et siis need vähesedki jooksud on nagu trenni eest. Väga võistelda ei viitsi. Nii umbes oli planeeritud ka antud jooks- hea pikk trenn enne maratoni. Mitte et ma nüüd vabandaks kuidagi välja oma mitte nii head tulemust, ei! Eks ma ikka mõtlesin, et lähen ja jooksen nii nagu jaksan 🙂
Lõppkokkuvõttes olen ma ikkagi väga õhinas ja hea tundega igas stardis aga sellele eelnev planeerimine ja organiseerimine ning kodust välja saamine….ajab pea valutama ja kurnab emotsionaalselt ära.
Natuke enne kella 10:00 olin juba Otepääl stardikohas. Küllaltki jahe oli, tõmbasin jaki peale ja läksin stardimaterjalidele järgi- number käes, viskasin selle autosse ja tegin kiire soojenduse. Korraks tuli isegi päike välja aga jahe oli ikkagi, kindaid oleks lausa toohetk tahtnud.
Igav oli see ootamine, istusin autos ja ootasin starti. Stardinumber oli muidugi üsna uhke- 503. See vist seotud kuidagi eelmise aasta ajaga. Jaaa…ju ma olin tubli eelmisel aastal. Aeg oli vist alla kahe tunni ja see oli mu ainuke eesmärk ka pühapäeval.
Ise olin üsna optimistlik, arvasin, et see on saavutatav.
15.min enne starti panin oma seljakoti kokku ja viisin pakihoidu. Ja veel jõudsin mõelda, et kas tõesti siis ühtegi tuttavat ei näegi, kui siiski kaks vana kolleegi mind tervitasid 🙂 Tore oli lõpuks selle rahvamassi seest kedagi tuttavat näha.
Stardikoridoris sai väheke soojendust teha kui oligi käes stardipauk- mitte nii emotsionaalne kui eelmisel aastal, mäletan, et eelmsiel aastal oli mul nutumaik kurgus kui emasid tervitati:)
Esimesed kilomeetrid olid asfaldil. Suht kiire tempo oli, lidusin ikka oma numbrile vastavalt …kuni siis teisel kilomeetril hakati minust mööduma, ikka nii kümnete kaupa. Mul tuli juba ahastus peale…kas tõesti ma olen nii aeglane??? Püüdsin leida ka positiivseid põhjendusi al. stardinumber oli nii hea ja olengi eespool kiiretega…
Ühesõnaga ma ei olnud tegelikult väga positiivselt meelestatud, püüdsin küll aga…kuidagi ei õnnestunud. Võibolla oli süüdi ka enne võistlusi tekkinud hoiak, et ma ei olnudki enam nii vaimustuses oma seni ühest lemmikjooksust.
Igaljuhul ma pidasin päästerõngaks metsateed, et kui juba asfaldilt ära keerame, algab minu jooks. Kusjuures tegingi päris palju möödajookse ja tundus, et olen oma rütmi leidnud aga peale esimest joogipunkti läks kõik allamäge- kõhus hakkas pistma. Esialgu arvasin, et ei ole midagi hullu, varemgi pistnud aga kui juba kilomeeter, kaks oli joostud ja ikka ei läinud torkimine kõhust ära, siis sain aru, et see ei ole see tavaline-korraks-pistab-valu. Ma nii väga püüdsin tempot hoida aga igakord kui natukenegi kiirust lisasin, hakkas jälle rohkem pistma. Küll ma püüdsin leida erinevaid põhjusi, mis võis kõhuvalu tekitada- siiani ei tea 🙁
Kui siis….?
Eelmisel nädalal otsustasin menüüst välja jätta nisujahu ja suhkru, mida ma tavaliselt olen enne pikemaid jookse just endale lubanud. Kas võib olla põhjus selles?
No igaljuhul kilomeetrid veeresid üsna kiiresti ja jaksu nagu oli, ma ei olnud kurnatud ega väsinud aga see nõme valu häiris mind ja ma ei saanud joosta kiiremini KUIGI OLEKS TAHTNUD.
Mulle tundus, et niipalju kui rajal tuttavaid nägusid oli, kõik nad panid minust mööda 😛 ma ei tea miks ma selliste mõtetega jätkuvalt oma pead vaevasin, eesmärk ei olnud ju kedagi võita vaid saavutada aeg alla 2 tunni.
Mida kilomeetrid edasi seda ebareaalsemaks see eesmärk muidugi muutus.
Kuigi veel enne 7 km lõppu mõtlesin, et pigistan veel maksimaalse välja ja proovin. Äkki ikka tuleb alla 2 tunni.
Igakord kui ma seda mõtet mõtlesin, ootas mind ees järjekordne küngas, mida vallutades tempo jälle alla kukkus.
Peale viimast joogipunkti õnnestus mul siiski kõhuvalust lahti saada. Milline kergendus! Oi kui hea oli joosta kuigi ega ma siis enam väga pingutada ei jaksanud, ligi 20km oli juba läbi joostud ju 🙂
Viimased kolm kilomeetrit sellel rajal on mulle alati meeldinud ja mul on hea meel, et sain need viimasedki kilomeetrid mõnusa enesetundega joosta.
Lõpusirgel nägin siis oma eeldatavat lõpuaega, ees olid numbrid 2:04:…
Niipalju veel pingutasin, et see number nii ka jääks- lõpuaeg: 2:04:50 🙂
Eelmiste aastate ajad võrdluseks:
2011 aeg 02:07:02
2012 aeg 01:58:34
2013 aeg 01:55:31
Eufoorias ei olnud aga selline ei-nii-ega-naa jooks oli 😛
Muidugi mul on hea meel, et vähemalt kahe jooksusõbra päeva õnnelikuks tegin- kaotades neile 😛
Nii vähe oligi õnneks vaja 😉
Tänan tähelepanu eest;)
Kohtume Riias!
