12 kuud = 12 maratoni- viies tehtud! (Riia maraton)

Riia maratonile otsustasin minna kohe pärast eelmise aasta maratoni läbimist, 2013 oli küll tõsine katsumus maratoni rajal kuuma, kõrvetava päikese käes aga rada oli nii lahe ja mõnus. Mälestus Riiast jäi väga positiivne.

Kristi andis ka aasta alguses oma jah sõna ja nii sai otsus lukku pandud.

Paraku juhtus aga nii, et mida lähemale Riia maraton jõudis, seda emotsioonitumaks ma muutusin. Mul ei olnud mingit elevust sees. Natuke kurb olin ka sellepärast. 

Need negatiivsed mõtted olid tingitud mitmetest asjadest- nädal enne sain endale kummalise valu tagumikus, nii et kui üritasin veel kaks päeva enne Riiat väikse jooksu teha siis paar meetrit sain jooksusammu teha kui pidin tagasi tuppa minema- nii kõva valu oli, selline terav torge.

Seesama nädal tundsin ka kohutavat väsimust, ma ei tundnud ennast äragi. Peale tööpäeva koju jõudes, mõtlesin ma ainult voodile, ma lohistasin oma jalgu taga ja ma olin täitsa hale. Lõpuks siis Monikaga kahepeale saime mulle diagnoosi pandud, mis tundus hiljem nii loogiline- rauapuudus. Peale kahte päeva raua manustamist, tundsin ennast kohe palju paremini- väsimus ja kummalised isud olid kadunud.

Kõik need jamad viisid mu emotsionaalselt musta auku, ma ei tahtnud, viitsinud üldse mõeldagi Riia peale enne kui siis laupäeva hommikul aga siis ka tegin pigem kodused toimetused eelisjärjekorras ära ja siis tund enne väljumist pakkisin lõpuks ka koti ära.

Startisime Võrust peale lõunat, et normaalse aja peale Riias olla. Arvestasime 3h sõidu peale+ 1,5h ka ekslemise peale 🙂 Kusjuures nii läkski aga sellest hiljem.

Kui asjad autosse said ja liikuma hakkasime siis olime Kristiga nagu kaks õnnetusehunnikut. Ka Kristil olid sarnased tunded ja mõtted, teda kimbutas veel sünnipäevajooksust saadud vigastus, mis ei olnud ikka veel 100% terveks ravitud.

No igaljuhul olime me valmis Riiga kohale minema ja tundus, et meil mõlemil oli üks ja sama mure/kartus- peaasi et ei peaks katkestama. Ei olnud ju Riia mitte kõige odavam lõbu, meie kõige kallim jooksuvõistlus sellel aastal 🙂
Seega ei tahtnud kõike seda raha tuulde visata vaid võtta siis parim mis võtta annab.

Esimese asjana Riiga jõudes käisime expolt läbi, et stardimaterjalid kätte saada. Seal meelitas üks Adidase kutt meid mingit mängu mängima al. ennusta oma maratoni lõpuaeg ja võida uued tossud. no me ka siis ennustasime….või pigem unistasime 😀 Kristi pani ajaks 4:00:00 ja mina 3:59:00, no need olid sellised numbrid millega me oleks mõlemad väga-väga rahule jäänud.

Edasi suundusime hotelli, mille leidsime ka ilma viperusteta üsna kiiresti ülesse. Asus see vanalinnas. Probleem aga tekkis siis kui avastasime, et hotelli ees ei saagi parkida ja peame endale leidma parkla. Ma ei viitsi väga detailidesse laskuda aga see otsimine võttis meil aega 1,5h 😛
Lõpuks saime oma auto Europarklasse ära pargitud, mis asus tegelikult üsna meie hotelli lähedal 500m kaugusel 🙂

Nüüd kui seiklused läbi, oli vaja kõhtu täita. Hotellist soovitati ühte kohta- macarona või midagi sellist 🙂 igaljuhul tundus õige koht olevat kus pastat süüa.
Koht oli ilus ja hubane aga jube kaua pidime ootama oma pastat ja ega kõige parem ei olnud ka, välja pidime käima 10 € selle õhtusöögi eest ja kõht päris täis ikka ei saanud. Poest ostsin endale hiljem ühe hematogeni batooni ja sõin seda magustoiduks peale 🙂

Kell 22:00 olin mina voodis ja hommikuse äratuse panin 6:50, kella 7-ks tellisime endale varajase hommikusöögi- sandwichi.

Hommikul kotti lahti pakkides avastasin siis, et taskuga lühikesed püksid jätsin maha ja geelivöö jätsin ka maha. Tuli pikkade pükstega minna, kartsin küll, et teen endale suure karuteene aga midagi polnud teha, häda korral oleks saanud sääred ülespoole keerata. Õnneks olin valge nokatsi kaasa võtnud peakatteks. Kreemitasin ennast korralikult päiksekreemiga kokku, eelmise aasta mälestused olid veel liiga selgelt meeles 🙂

Ilmateate tädi lubas Riias euroopa kõige soojemat ilma- 26 kraadi. Aknast paistis aga täitsa vilu ja see oli ainult positiivne.

Kuna hommikusööki ei tulnud ega tulnud siis pugisin ühe suure kaeraküpsise ja ühe sefiiri endale sisse. Hiljem tuli välja, et võikudele tuli ise järgi minna 🙂

Olimegi valmis starti liikuma. Võtsime sportlastele sappa ja järgnesime neile 🙂 Ilm oli jätkuvalt vilu. Stardikoridoris saime pikalt veel keksida enne kui start anti.

Tegelikult lisaks eelnevatele hädadele sattus Riia maraton ikka väga ebasobivale päevale. Nimelt tavaliselt iga kuu sellel päeval istun ma hea meelega kodus ja ei tee mitte midagi- keha on nõrk ja väsinud.
Polnud midagi parata, lihtsalt siiani oli mul väga vedanud, olin saanud oma senised maratonid vaimselt ja füüsiliselt terve kehaga läbida 🙂

Tahaks kuidagi sõnadesse panna kuidas ma ennast tundsin aga see vist ei ole võimalik. Kõige rohkem vasardas peas mõte, et ei peaks katkestama, olin valmis kasvõi terve maratoni kõndima.

Valged nokad stardivalmis 🙂

Esimene kilomeeter oli lihtsalt tiksumine(tempo 06:07/km), ma ei ole kunagi varem ühtegi maratoni nii aeglaselt vist alustanud. Proovisingi ennast lihtsalt soojaks joosta ja leida enale sobiv tempo ning lihtsalt kulgeda.
Teisel kilomeetril ma tundsin, et rohkem ei jaksa, mis edasi? Ma olin VÄSINUD 😀 See oli nii kummaline aga ma tõesti mõtlesin, et kas ma tõesti hakkan juba teisel kilomeetril kõndima. Kuidagi ma ikka edasi tiksusin. Ja mõttes jagasin distantsi vi
ieks- 10km+10km+10km+10km+2,2km.
Võtsin esialgu sihiks esimene kümme ära joosta ja proovida mitte kõndida. Kolmandal, neljandal kilomeetril läks enesetunne siiski paremaks, ju ma jooksin ennast soojaks.

Hakkasin joogipunktides WC-d otsima, kahes esimeses ei olnud, äkki ei olegi siin üldse WC-d rajal? Lõpuks 8-ndal km joogipunktis nägin tuttavat rohelist putkat.

Seal tuli järjekorras oodata natuke aga lõpuks pääsesin putkasse.
Pärast peatust oli kohe palju kergem ja parem joosta. Sai juba korraliku maratoni tempoga joosta aga mitte midagi hullumeelset (tempo u. 5:40/km)

Nüüd oli järgmine kümme sihikul ja enestunne oli nüüd juba päris ok. Tempo läks siiski tasapisi allapoole, 17,18,19 km oli tempo nats üle 6:00/km.

Ilm oli üllatus-üllatus pilvine!, õnneks ei olnud seda lõõmavat päikest. Temperatuur oli küll korralik aga selle elas üle. Igas joogipunktis turgutasin ennast veega ja kastsin ennast ka korralikult üle. Selle kastmise tõttu vettis mu rinnanumber juba 5-ndal kilomeetril ära ja ähvardas üldse pluusi küljest maha kukkuda. Lõpuks pidin ikka rajal kolm-neli korda numbrit kohendama haaknõeltega.

Rajale olin võtnud kaasa ühe geeli ja umbes 10-ndal kilomeetril kasutasin esimest korda. Ja kuskil seal 18km peal võtsin teist korda lonksu.

Oma kella pealt vaatasin, et poolmaraton sai läbitud ajaga 2:02. Ei olnudki väga hullu aga jalatallad lõid juba tuld välja. Natuke uus olukord minu jaoks, polnud varem sellist pakitsust jalataldades tundnud.

Kõige hullemad kilomeetrid olid 27-30km. Näiteks 29km tempo langes lausa 7:00/km

Oi kuidas ma püüdsin ennast motiveerida, et ma ikka kõndima ei hakkaks. Kui kolmas verstapost oli läbitud, olin enda üle täitsa uhke.

Nüüd oli jäänud veel viimane kümme ja 2km peale.

Need kilomeetrid läksid juba palju parema enesetundega. Tempo oli aga suht aeglane ikka.

Raskest olemisest vaatamatta ma suutsin rajal kõike jälgida ja imestada kui ilus Riias ikka on. Mulle väga meeldib see rada.

Emotionaalsemalt kõige vingem koht rajal oli kultuuri kilomeeter. Mul tuli lausa nutumaik kurku 🙂 Teadlikult läksin ja otsisin rahvatantsijatest tuge ning viskasin oma käe ülesse, et patsu lüüa 🙂 See andis nii palju juurde.

Aga tagasi viimase 8km juurde 🙂

Finiš oli nüüd juba nii lähedal ja nüüd ma juba uskusin, et lõpetan kuigi veel 6km tekkis jala taga mingi krambimoodi asi, püüdsin siis ise jooksu ajal natuke mudida, igaljuhul ära kadus see tunne.

5km enne finišit oli joogipunktis üks väike poiss kes oli mikrofoni enda kätte saanud(ju keegi ikka andis talle selle) ja ta nii armsasti hõikas vene keeles, niipalju kui ma oskasin ja aru sain “Kiiremini, kiiremini!” “Tubli” “Edasi”

See oli nii armas kuidas ta seda oma lapsehäälega ütles ja kui minu eesjooksja vaatas mulle otsa ja ütles “That’s my boy”, hoidsin pisaraid tagasi. Lihtsalt ei saa olla! Nii armas!!!

Ja kui joogipunktist mööda jooksin siis jooksis poiss isale vastu, ma ei vaadanud igaksjuhuks seljataha muidu ei oleks saanud vist nuttu pidama 😀

Joosta jäi veel üle silla ja linnast läbi ning finiš paistiski.

Teine kord ei olnud muidugi enam nii tore ja lõbus kultuuri kilomeetrit joosta, väsimus oli ikka kohutav, viimased kolm kilomeetrit venisid ikka kohutavalt.

Lõpuks vaatsin siis 500m enne finišit kella, et mis see lõpuaeg siis kah tuleb. Kell näitas 4:14…. võtsin siis oma viimased jõuvarud kokku ja tegin sellise uhke spurdi. Lootsin, et jõuan aja sisse 4:15 aga kui finišisirgele keerasin nägin, et ametlikul kellal oli ees juba aeg 4:17. Ei teagi, võibolla endale tundus, et hullult spurdin, tegelikult panin haledate, väsinud jalgadega mingit kaerajaani sammu :D. Aga väga lahe ja positiivne emotsioon oli lõpus, kogu see rahvamass ergutamas. Tegingi ära! Olin enda üle väga uhke 🙂

Medal ka muidugi uhke!

Minu ametlik lõpuaeg 4:17:12

Keskmine tempo 6:03/km

Keskmine pulss 156

Üldkoht 810