Juba tükk aega on mul mõlkunud peas Haanja100… ja lugedes lugusid 2014 Laulasmaast olen juba üsna kindel, et ma tahan minna uuesti jooksma 100km.
Jah, ma pean oma sõnu sööma, uskumatu!
Peale 100km läbimist lubasin ju endale, et ma ei lähe enam mitte kunagi seda distantsi ega seda rada jooksma 🙂
Tegelikult juba aasta pärast Haanja100 läbijooksmist hakkas mul kripeldama asjaolu, et kas tõesti käib ultraga kaasas selline piin ja valu. Äkki saab ikka teistmoodi ka, kas on võimalik joosta 100km järjest ja lõpetada hea enesetundega ja naeratus näol ?
Tuleb välja, et on küll võimalik. Marika tõestas seda viimasel Laulasmaa ultral.
Ja peale seda ma muust enam ei mõtlegi kui sügisesest Haanja100-st
Eks see ultra mõte oli mul juba aasta alguses, sellepärast panin selle ka oma kalendrisse aga taha kirjutasin maratoni distantsi 🙂 veel ei julgenud seda kõva häälega välja öelda.
Nüüd kui olen oma 12 kuud= 12 maratoniga poole peal, usun, et see on sügiseseks ultraks hea vundament.
Eesmärk on ainult üks- tunda rõõmu jooksmisest.
Ja ma luban, et kui mul läheb rajal raskeks ja mängu tulevad pisarad siis lõpetan kohe, seekord ei võta eesmärgiks 100km, see on mul juba tehtud!
Tahan tõestada eelkõige endale, et saab ka hea enesetundega ultrat joosta.
Tahan ka tunda seda ultralaksu- kas äkki see on minu kutsumus?
 |
| FOTOKONKURSS! Foto autor: Marek_5aastane |