Natuke süümekad olid küll, et terve pere pidi minu pärast laupäeva hommikul kell 6 ülesse ärkama aga ei aidanud ka minu meeleheitlik appihüüd facebookis- ei leidunud kedagi, kes oleks laupäeva hommikul Võrust starti läinud. Seljuhul oleks pere saanud koju magama jääda ja hiljem Tartusse tulnud.
Õnneks pere väga ei nurisenud varajase äratuse üle, pigem olid lapsed põnevil.
Ise olin laupäeva hommikul endalegi ootamatult päris närvis ja liblikad olid koguaeg kõhus, hoopis teine tunne kui Tallinna maratonile minnes.
Ma ei läinud küll mingi eesmärgiga aga ometi olin närvis. Tõenäoliselt oli väike hirm täiesti võõra raja pärast ja elevust tekitas ka see, et kas ja keda ma võiksin Tartus kohata(pean silmas tervise-ja jooksublogijaid ). Tahtsin väga Margitiga kohtuda aga ei näinudki 🙁 Eks mõni teine kord 🙂
Peale teiperi ei olnud ma muule ettevalmistusele mõelnudki ja kui päev enne mõtlema hakkasin siis tulid ikka mõned asjad meelde….
Näiteks reede õhtul käisin Kristi juurest läbi, et laenuks võtta compression säärised. Kristi otsustas oktoobri maratoni vahele jätta aga osa Kristist jooksis selle siiski läbi 😀
Ma olen juba tükk aega mõelnud, et kas ostan ka endale need säärised, jooksuvõistlustel paistab igal teisel need säärised jalas olevat. Kuna mõte, et võiks Tartus sääriseid proovida, tuli nii äkki siis otsustasin, et laenan Kristi käest ja kui tunnen ennast nendega mugavalt ja hästi siis ostan need endale ka järgmiseks võistluseks-Haanja100-ks ära 😉 Etteruttavalt ütlen ära, et mugav oli nendega joosta ja mulle meeldis aga üks küsimus/kahtlus tekkis nende sääristega seoses küll, millest allpool ka räägin.
Ja kui reede õhtul viimast trenni enne maratoni tegin, sähvatas mul peast läbi, et lubasin endale järgmiseks maratoniks muusika kaasa võtta aga kuna minu shuffle on peale kolimist ikkagi täiesti kadunud siis võtsin sealsamas jooksu ajal telefoni ja helistasin K1-le, et kas laenab mulle oma muusikamasinat rajale kaasa. Sain jaatava vastuse. Nüüd sai siis osake K1-te ka maratonile kaasa võetud 😉 Milline seltskond! Tore!
Veel mõtlesin peas nimekirja läbi ja tundus, et kõik on olemas ja kontrollitud- peale jooksu panin ka kella kohe laadima ja käisin iga pereliikme juures eraldi ja korrutasin üle, et keegi ööseks arvutit kinni ei paneks- minu kell laeb seal! 😀
Ja siiski….ühe asja olin unustanud- energiageelid ! Ma ei tea kuidas ma selle unustasin aga pabistamiseks ei olnud põhjust, arvata võis, et kohapeal ka ikka midagi müüakse, seega sai see probleem ka lahenduse ja linnukese kirja.
Jõudsime Tartusse 8:20, meie staap oli abikaasa venna juures- hüppasin korraks wc-st läbi, pere jätsin sinna ning ise võtsin suuna stardipaika- tegin kerge soojendusjooksu kesklinna, nii u. 700m jooksu.
8:30 olin kohal ja võtsin stardinumbri – 511. Otsisin pilguga High5 putkat, et sealt Margiti soovituste järgi endale geelid osta- ei leidnud 🙁 Tagasi ka ei viitsinud kõndida, veel oli vaja riided pakihoidu anda ja väike soojendus ka teha. Sealsamas aga müüdi Powerbar geele. Logo oli tuttav, kunagi kasutasin sama brändi kummikomme ja need mulle meeldisid. Ok, ostsin kaks pakki laimi geeli. Siis aga taipasin, et mul ei ole neid kuhugile panna 😛 Õnneks väike sisetasku jooksupükstel siiski oli kuhu need hädapärast ära punnitasin 🙂
Pakihoidu otsides leidsin Marika tänava ääres riideid vahetamas, liitusin tema laagriplatsiga ja võtsin ka jaki pealt ära ning panin numbri rinda ning olingi soojenduseks valmis.
 |
| Enne starti Marikaga (Foto Marika erakogu) |
Päris lühikeste riietega ei julgenud minna kuigi ilm oli ikka mega super. Panin poolpikad püksid ja pika aga õhukese spordipluusi. Tegelikult oli ilm tunduvalt ilusam ja soojem kui enne Tallinna maratoni aga no kes oleks võinud seda arvata- oktoober ikkagi ju! Kuidagi naljakas oleks olnud lühikesed püksid, mis tegelikult on mul juba suveriiete korvi ära tõstetud, jälle jalga tõmmata 🙂
Enne starti nägin veel paari jooksusõpra kellega põgusalt lobisesin. Sealjuures küsiti ka, et mis aega jooksma lähen, millepeale vastasin, et nelja tunni kanti aga pigem läheb natuke üle. Püüdsin anda võimalikult ausa vastuse. Tallinnas sai ju kimatud ja eesmärk alla nelja tunni aeg kätte võidetud, nüüd oli plaan nautida ja pingevabalt joosta. No eks ma ikka mõtlesin, et kuidas teiper võiks mõjuda ja see, et ma teiperi läbi tegin andis ikka päris kopsaka koguse enesekindlust. Olin ju ETTEVALMISTUNUD 😀
Olin hästi positiivne ja uskusin, et nelja tunniga teen ära(pidasin silmas aega 4:00:00 ) sest Tartu rada pidi teatavasti raskem olema kui Tallinna rada ja reeglina keegi Tartusse rekordi eesmärgiga ei lähe. Mina siis mõtlesin, et kui Tallinnas jooksin 3:57 siis tänu teiperile võiks raskemal rajal 4:00 ära joosta küll 🙂
Natuke oli veel aega, et kerge soojendus teha ja asusingi stardikoridoris võimlema ja kui stardini oli aega u. 2 minutit siis tundsin, et tahaks vist vetsus käia 😀 (häda nr.1 andis tunda) ja see veel puudus, et ma peaksin elus esimest korda selle pärast maratonil vetsupeatuse tegema. Õnneks olid ju putkad kohe stardikoridoriga paralleelselt ja ma astusin vaid kaks sammu ja olingi wc-s 😉 Rohelises putkas olles kuulsin kuidas juba sekundeid loetakse aga jõudsin ilusti stardikoridori tagasi ja kõlaski stardipauk.
 |
| Start (Foto Margit Partei erakogu) |
Rajal oli üllatusi päris palju, näiteks see kuidas me linnas edasi tagasi vingerdasime ja ma ei saanud üldse aru kus me oleme- oli nagu linn aga jooksime kuskil pisikesel lahtise kruusaga rajal 🙂 Põnev oli, mul olid tõesti koguaeg silmad suured peas ja uudistasin ning mõtlesin, et kuhu me nüüd küll välja jõuame aga see ongi uue raja juures põnev.
Üllatuseks avastasin, et olin kambas 3:30 tempogrupiga. No hullumeelne, kas pole 😀 Ma ise ka mõtlesin, et kuule naine, pea piiri, ära üle mõtle 😀 aga minek oli nii hea ja pulss oli ka ok, mõtlesin siis, et ju teiper on hästi mõjunud 🙂
Tegelikult ma ju teadsin, et sellise tempoga ma lõpuni vastu kuidagi ei p
ea- ei ole reaalne ja mõistuse hääl ütles, et algus peaks ju vähe tagasihoidlikum olema, et lõpus jaksaks veel kimada. Aga maratoni lõpud ei ole mulle kunagi muret valmistanud, tavaliselt viimased 8-7 km algab minul juba lõpuspurt 😛
No nii ma nendega kimasin paar kilomeetrit kui järjest ja järjest siiski meie vahe pikemaks venis. Ja nii ma olingi edaspidi enamasti täitsa üksi omas tempos. Kusjuures tempot väga ei jälginudki, seda hakkasin alles peale poolmaratoni läbimist tegema. Jooksin täiesti enesetunde järgi ja tõesti toohetk oli see tempo mulle täiesti jõukohane ja pulss üllatavalt madal- 165.
Esimeses joogipunktis võtsin vaid vett, plaan oli järgmises esimene geeliklõmakas sisse võtta ja sealt edasi igas punktis natukene. 10km joogipunktis võtsingi geeli sisse ja proovisin mitte pikalt joogipunktis venida, ikka jooksupealt jõin aga plastiktopisdest on suhteliselt raske jooksu pealt juua. Kuidagi sain ikka hakkama. Kohusetundlikult viskasin topsi alati prügikasti, oli ju nii palju viitasid selle kohta kuhu prügi täpselt visata ja peale millist silti enam topsi maha ei tohiks visata.
Rajakaardist mäletasin, et peale 10-ndat kilomeetrit suundub rada linnas välja. Ootasin suure põnevusega, üllatuseks oli seal natuke ka tuttavat rada Tartu Olümpiajooksu päevilt.
Aga edasi läks täiesti tundmatu maa. U. seal 11-12 km kandis lidus minust mööda Contra suure hurraaga, võttis tummaks küll kui selline suur mees nii kergel sammul mööda vuhises nagu rong seisvast postist 😀 Soovisin meestele jõudu ja järgmisel hetkel nägin kuidas seljad kaugenesid 😛
Kilomeetripostid liikusid hämmastavalt kiiresti. Mõtlesin, et kas need ikka õiged märgid on aga minu kell oli postidega nii ilusti sünkroonis, et ei olnud kahtlustki- postid olid õiged, iga kilomeetri järel tegi minu kell piiksu ja sealsamas ilmus ka post 😉
Juba üsna algusest peale oli mul rajal isiklik ergutaja. Ei, ma ei tundnud teda 😀 aga ta oli olemas iga natukese aja tagant. Soliidses eas, sportlik härrasmees. Ju tal oli sõber, kes jooksis enam vähem minu tempos sest isegi paar kilomeetrit enne finišit oli ta ikka olemas. Nii armas! Ma kohe jaksasin rohkem kui nägin, et tuttav onu on mind jälle tervitamas 🙂 Ja ta vaatas alati nii armsasti silma ja plakstutas ning ergutas hea sõnaga.
Kohe peale 17km oli pööre asfaldilt kruusateele ja silma nurgast nägin, et suur punt on tagant tulemas. Need pidid olema suure tõenäosusega 3:45 tempokad. See oli kuidagi nii hirmutav kui ma nad avastasin sest ma olin harjunud sinnamaani üksi omaette kulgema ja oma mõtetega olema….ja siis äkki nagu tohtu kari metsloomi tuleks selja tagant ja tahaks mind kinni püüda 😀
Võtsin eesmärgiks, et poolmaratonini püüan nendest ikka eespool liduda, see mul ka õnnestus.
20km joogipunktis võtsin jälle geeli aga see hakkas nii vastu, et süda läks pahaks ja kõhus vastikult keeras. Mõtlesin ainult, et mis ma edasi teen….seda jama küll enam oma kurgust alla ei tahaks lasta…Jube vastik tunne oli, rikkus palju ära, meelde tulid vastikud emotsioonid ja korra vajus tuju sellepärast ka alla 🙁
Poolmaratoni aeg läks lukku ajaga 1:51:16. Peale 10km olin ära andnud 15 kohta. Eks seal vahepeal neid möödujaid oli küll aga ma ei olnud sellepärast õnnetu, teadsin ju isegi, et mida kilomeetrid edasi seda rohkem hakkab mu tempo langema. Aga olin isegi hästi vastu pidanud. Algusest peale alustasin ju ikkagi üsna eest ja hullu tempoga, seega need kohad, mis ära sai antud, oli isegi vähe 🙂
Ma nüüd ei mäleta aga vist u. 23 km-l said 3:45 kamp mind kätte. Ma olin seda hetke juba mitu kilomeetrit oma peas ette kujutanud kuidas nad minust läbi sulanduvad 😛 Ja nii nad umbes läksidki, vaikselt libistasid minust mõlemalt poolt mööda aga neid ei olnudki väga palju ja minu üllatuseks oli tempomeistriks naisterahvas, väga vinge!
Püüdsin neil ka sabas püsida aga asjatult, ei suutnud kinni hoida 😀
Enne veel kui nad mind kinni püüdsid hõikas kuskil tee ääres üks meesterahvas naisjooksjate kohti ja mulle ütles, et olen 30 ja natuke peale, mulle ei öelnud see muidugi suurt midagi, olin rahul mulle antud kohaga 😀 Ma ei osanud arvata palju naisi üldse rajal on aga teadsin, et kui 3:45 kamp mind kätte saab, eks seal neid naisjooksjaid ka päris palju on ja saab see koht veel allapoole liikuda 😛
25km joogipunktis tundsin esimest korda juba enne joogipunkti, et hirmsasti janutab. Õnneks ei pidanud ma kaua piinama, varsti oligi joogipunkt. Need 500m enne märgid meeldisid mulle väga 🙂
Jõin kohe 2 topsi vett ära ja see oli ka kõige pikem joogipeatus vist. Sundisin ka imepisikese lonksu geeli endale sisse aga see jäi ka viimaseks geelilonksuks sest ikka jube vastik tunne oli kõhus. See maitse jäi tükiks ajaks suhu ja õnneks oli mul taipu apelsiini peale haarata, see päästis mind võibolla metsapeatusest. Toohetk ma muidugi ei teanud, et ma tõesti rohkem ei võtagi geeli sest lõpuni oli ikka veel palju minna. Kramplikult hoidsin seda vastikut kleepuvat geelikpakki käes, ei julgenud ära ka visata, kartes, et äkki muutub see pakike lõpus elu-surma küsimuseks 😛
30km läks kell lukku ajaga 2:40:21 (ja peale poolmaratoni olin ära andnud veel 25 kohta)
See vahemik oligi võibolla kõige raskem, igav oli joosta ja iseenesest tempo langes. Suurt ei mäletagi sellelt rajaosalt. Igaljuhul oli see enne linna ja ma mäletan kuidas ma ootasin, et saaks ainult linna, oi kuidas ma siis kimama hakkan 🙂
31km joogipunktis tegin ka kiire peatuse ja nüüd ootasin linna sisenemist sest mul oli sellest linnavälisest igavusest kõrini.
Ootasin juba rahvast ja põnevaid tänavaid jne.
Pulss oli üllatavalt madal- enamasti alla 160, mis on isegi minu puhul madal ja arvestades veel tempot.
Aga nüüd linnas olles hakkasin aga kilomeetreid neelama ja nüüd oli juba lõbusam. Fotograafe jagus rajale meeletult palju. Ma ainult imestasin ja mõtlesin, et kui üksluised need minu pildid tulevad, viskasin ainult pöialt püsti 😀 ei osanud loominguline olla, ühes kohas küll fotograaf ütles, et no kas keegi hüppab või teeb midagi naljakat aga mina olin selleks hetkeks juba mööda jooksnud muidu oleks teinud ühe hüppe küll.
7-6 km enne lõppu tuli veel selline energia sisse, muudkui aga noppisin aga siis sain aru, et seal vist enamus poolmaratoni jooksjad. Vahet ei ole, mõnusa surtsu andis see ikka. Laululava tagant mööda joostes oli tuttav onu jälle ergutamas ja siis ma julgesin juba sõna võtta- ikkagi terve maratoni mind ergutanud. Ütlesin talle siis, et küll sina ikka jaksad 🙂 millepeale tema vastas, et mis teha kui nii palju sõpru on, tuleb jaksata! Nii armas, eks 🙂
Viimases joogipunktis julgesin lõpuks selle vettinud geelikpaki käest visata, mõtlesin, et kui sain viimased 15km ilma hakkama, saan need paar viimast kilomeetrit ka. Kusjuures ma ei tundnudki vajadust geeli järgi, energiat oli parasjagu. Teiper? Ma olen 100% kindel 😉
Viimased kilomeetrid linnas olid põnevad, rahvast oli juba rohkem ja lõbus oli. Lisasin aga kiirust ja isegi noppisin. Etteruttavalt ütlen ära, et peale 30km võtsin 16 kohta tagasi 🙂
Ootasin suure põnevusega seda kurikuulsat tõusu linnas, ega ma päris täpselt aru ei saanud kus see olema peaks aga kui see lõpuks minu ees oli siis ma teadsin küll seda tõusu, tuli tuttav ette küll 🙂 Nii vapper olin, et jooksin lõpuni ülesse. Üleval tundus, et no kohe peaks finiš olema sest kõik see finiši melu oli kuulda aga kilomeetrite järgi oli veel minna, seega tuli veel siksakitada aga loogika ütles, et lõpp peaks siis ju allamäge olema ja see andis julgust juurde, et alustada lõpuspurti. Ja kui kui allamäge pihta hakkas siis ma lidusin elu eest.
Viimane kilomeeter oli muidugi võimas, oi kuidas lippasin ja see punane vaip- no lõpetage ära!!! Ei ole võimalik, minu jaoks on punane vaip maha tõmmatud! Tundsin ennast kui staar, ausõna nutt tuli kurku. Ni
i armas!
Kindlasti saab Tartu maraton ühe kõige ilusama lõpuga maratoni tiitli 🙂 See oli lihtsalt nii ilus.
Ja lõpuaeg- suurepärane- 3:51:50
Kes oleks võinud arvata 🙂
Enesetunne oli tunduvalt parem kui Tallinnas ja energiat oli rohkem.
Eks heale tulemusele andsid kaasa
–Pingevaba jooks, mul ei olnud eesmärke ja sellega seoses ka mingit pinget.
–Peedikonsentraat (BeetIt) võtsin seda ühe päeva enne ja stardihommikul peale hommikusööki. Ise olen ma kindel, et just see kontsentraat on põhjus minu äärmiselt madalale pulsile.
-Kindlasti oli muusikast abi, ma lausa nautisin seda aga vahepeal tundus, et selle masina kruttimise peale kulus ka lisaenergiat 😀 otsisin tempokamaid laule ja siis otsisin volüüminuppu ja siis pidin neid kõrvaklappe kuidagi sättima, et ei kukkuks kõrvast välja jne. 😛
–Säärised olid ülimugavad, ma kujutasin ette, et need pigistavad ja on jalas ebamugavad aga üllatus-üllatus, väga mugav oli. Nii aga nüüd minu küsimus/kahtlus sääriste kohta. Kui tavaliselt peale maratoni järgmisel päeval minu jalad ei valuta siis täna, peale eilset Tartu maratoni valutavad nad küll, kas see võib olla kuidagi seotud sääristega??? Et kasutasin esimest korda vms. ?
-Ja teiper! Ma olen üsna kindel, et teiperist oli väga suur abi, ma pakatasin energiast ja ise arvan, et energiat oli isegi ülearu, ma ei osanud sellega arvestada. Oleks teadnud, oleks võibolla veel rohkem pingutanud- ei tea, ma ei oska sõnadesse panna aga ma tundsin küll seda enneolematut energiat, mida ei osanud kuidagi (õigesti) ära kasutada 😀
Igaljuhul soovitan!, see ei ole midagi keerulist ja halvasti see kuidagi kehale ei tohiks mõjuda (kuigi minu peavalud on veel mõistatus)
Kindlasti teen teiperi läbi ka enne Haanja100-t 🙂 Ja siis võibolla juba natuke rohkem teemasse süübinuna.
Siinkohal mainin ära ka negatiivsed asjad rajal- minu PULSIVÖÖ!!! Ma ei jaksa enam neid arme ravida, kõik kes peale jooksu minu arme näevad kivistuvad ehmatusest ära.
Ja kui tavaliselt hakkab pulsivöö hõõruma poole maratoni ajal siis eile hakkas see hõõruma juba üsna alguskilomeetritel 🙁
Ja nagu jutu sees mainisin siis geelidega läks ka kehvasti. Ju siis minu kehale ei sobinud need geelid 🙁
Maraton numbrites:
Aeg: 3:51:50
Üldkoht 215
Naiste koht 20
N35 koht 5
Keskmine tempo 5:28
Keskmine pulss 163 !!!
Kohtumiseni Haanja 100-l ! 😉