Kuigi pärast jooksu olin ma väga rahul ja tundsin, et 10 ringi oli laupäeval minu piir, siis need sõnad tegid meele natuke kurvaks küll, tundsin, et pean enda eest seisma. Seletasin siis abikaasale ka, et ma ei katkestanud, ma läksin ultrat jooksma ja seda ma ka tegin- 66,6km!
Küllap on neid veel kes mõtlesid minu abikaasaga samamoodi….
Eks hinge jäi ikka väike kripeldus, eriti veel kui nägin neid vapraid jooksjaid kes ikka iga ringi järel võtsid uue ringi ette ja nähes neid finišeerujaid… see oli ilus ja ma elasin kõigile täiega kaasa. Aga samas ma teadsin, et mina ei oleks laupäeval kuidagi 100km ära jooksnud. Vähemalt mitte rõõmsalt nagu ma olin endale ette kujutanud.
Ma läksin jooksma ultrat hea enesetundega ja seda ma ka tegin.
Ja täna on mul eriti hea meel selle üle, et ma olen kindel, et osalen ka järgmisel aastal ja siis juba veelgi kogenenumana ja targemana. Ja loodan, et siis tuleb ka 100 ära 😉 ja kui ei tulegi siis võibolla 11 või 12 ringi. Aga selle korralduse, rahva, seltskonna pärast tasub osalema minna!
Ma õppisin, kogesin laupäeval päris palju ja olen selle üle äärmiselt rõõmus 😉
Ja Kristi….Kristi, Sa said laupäeval hakkama millegi enneolematuga, millegi minu jaoks veel kättesaamatus kauguses olevaga- tõestasid, et 100km saab ka hea enesetundega läbi teha, uskumatu naine! Sa olid nii reibas ja rõõmus100 km finišeeruja. Palju õnne Kristi!
Tänu Sinule usun, et on võimalik 100km läbida hea enesetundega ja nii-nii väga tahan seda kunagi ka ise kogeda 😉
 |
| Päeva tippsündmus- Kristi finiš |
Minu mõtted enne laupäevast võistlust olid äärmusest äärmusesse. Kõige olulisemaks pidasin siiski seda mõtet, et jooksen seni kuni on hea olla. Paar päeva enne võistlust hakkasin juba mõtlema, et äkki õnnestub 100km ka rõõmsalt ära joosta, eriti kui kuulsin, et sellel aastal on uhke medal 100km lõpetajatele. Igaljuhul tahtmine lõpuni punnitada hakkas täitsa kummitama. Uhke medal ikkagi!
No nii ma siis olingi kaks päeva enne võistlust nagu närvipundar, nii kui võistlusele mõtlesin, jooksin vetsu 😀
Lohutasin siis ennast, et vahet ei ole mis tulemus lõpuks tuleb, 100 on ikkagi juba tehtud 🙂
Laupäeva hommikul näitas kraadiklaas paari miinuskraadi. Korraldaja lubas kuiva, selget ja sooja(+on juba soe, +2 kraadi) ilma.
Minu hommik oli suhteliselt kiire. Äratus kell 5:30, et 6:15 kodust välja minna ja natuke enne starti kohal olla.
Puder ei tahtnud nii vara hommikul kuidagi sisse minna aga tuli sundida 🙂 Ka eelmisel päeval ei tahtnud pasta kuidagi maitseda ja jäigi söömata, nosisin niisama rämpsu- marmelaadikomme, saiakesi jne.
Võistlusele eelneval nädalal sai sisehallis kahel korral jooksmas käidud, teiper sai ka enam-vähem eeskujulikult läbitud, palju peeti manustatud ja vitamiine söödud 🙂
Arvan, et ettevalmistused olid enam-vähem ok.
Suutsin isegi esmaspäeval alanud kurguvalu laupäeva hommikuks minema peletada. Hääl oli kergelt ära aga kurk enam valu ei teinud.
Stardipaik oli rahvast täis, sellel aastal oli ka osalejate rekord ja seda oli rahvamassist näha. Lisaks soojale majakesele oli vahetusalas ka soe telk riiete vahetamiseks. Võtsin numbri ja viisin oma kola sooja telki. Kristi jõudis ka kohale ja enam ei läinud kaua kui tuli stardiks valmis olla.
Tõmbasin endale joogivöö ka ümber, sinna lisasin 2 geelipakki ja telefoni. Õde ikka küsis luba, et kas võib helistada, ma ütesin siis, et võib-võib 🙂
 |
| Enne starti Kristiga |
Olin mõelnud, et ringiajad võiks jääda koos pausidega 45-50 minuti kanti ja jookseks võimalikult stabiilselt. Ja jagasin distantsi, nagu ka eelmisel korral, 5ringi+5ringi+5ringi.
Kristiga olime enne võistlust vähe rääkinud, ei teadnud mis on tema mõtted ja eesmärgid aga see oli kindel, et samamoodi me koos ei tiksu nagu aastal 2012 😛
Eks see kuidas ja kaua me jookseme, pidi selguma jooksurajal.
Seekord oli mul palju eeliseid võrreldes kahe aasta taguse võistlusega- ilusam ilm, igakuised maratonid treeninguna, kehamassi ka mõned kilod vähem 😛 ja kogemused. Laupäeval oli kindel plaan mitte mökutada vaid joosta!
Esimene ring taasavastasin jooksurada, ma olin tõsiselt hämmingus kui palju künkaid ja tõuse rajale jäi. Viimati kui sellel rajal olin siis kõige raskem oli ilmaoludega võidelda ja porimülkaid ületada ja ju siis jäid tõusud tahaplaanile. Juba üsna ringi alguses taipasin, et olen riideid rohkem kui vaja selga pannud(pika varrukaga soe pesu +T-särk ja jooksujakk), keha oli üsna algusest peale higine.
Aga esimese ringi aeg 0:40:45 oli päris kiire. Mõtlesin siis, et ju esimene ikka kiirem, kõik tõusud ju said joostes võetud ja eks edasi läheb natuke vaiksemalt.
Teisel ringil panin tähele, et mina hakkasin tõusunukkidel hingeldama aga Kristi kõrval oli päris vaikne- ei mingit hingeldamist. Teades, et Kristi oli viimasel kuul enamus trennid teinud Kubijal ja võtnud seal korralikult tõuse, siis arvasin, et tema trennid on ennast õigustanud ja sellest ka kergem minek. Liikusime küll natuke plaanitust kiiremini aga kuidagi kerge minek oli ja ei suutnud ennast vaiksemalt jooksma sundida.Teise ringi aeg – üllatus-üllatus 0:40:33
Siis tekkis juba väike hasart, et kaks ringi enam-vähem samasse auku, vaatame äkki õnnestubki seda tempot hoida. No täitsa hull! Ei mingit selget mõtlemist! Stabiilsus muutus mulle nüüd kinnisideeks…et kui sai juba sellise tempoga alustatud siis tuleb aga edasi rühkida.
 |
| Uuele ringile minek |
Teoorias teadsin, et see on liiga kiire algus aga ma olin tolleks hetkeks endale pähe võtnud mitte enam joosta viie ringi kaupa vaid joosta ruttu läbi maraton ja siis võtta eesmärgiks 10 ringi. Nii egoistlik, eks! Ma ei tulnud selle pealegi, et Kristil on teised plaanid(loe: realistlikumad ja läbimõeldumad plaanid) Muidugi oli Kristil võimalus alati minust lahti öelda aga ju toohetk ta veel mõtles, et vaatab mis see huill edasi teeb 😀
Haanja Ultra 10
0 raames oli plaan ka oma selle aasta 11 maraton kirja saada, seega jälgisin ringe ja kella, et ei magaks maha maratoni distantsi lõppu.
Ja see maratoni distants saigi mulle nii suureks eesmärgiks, et ainult selle nimel kimasingi.
Juba enne võistlust olin mõelnud, et enne suuremat pausi ka ei tee kui maraton on läbitud, seni jooksen lihtsalt joogipunktist läbi ja võtan kerge lonksu.
Kolmanda ringi lõpus hakkas uduvihma tulema, õnneks see jäi üsna kiiresti järgi. Kolmandal ringil sai paaril tõusul juba kõnnisammuga mindud. Kristi ütles, et mõistlik oleks kõndida, muidu läheb lõpus raskeks. Tundus, et Kristi oli rajal see aju ja mina jalad 😀
Kolmanda ringi aeg 0:42:04
Neljandale ringile minnes arutasime küll Kristiga, et liiga kiiresti liigume aga mina ei suutnud toohetk ikka selgelt vist mõelda, ütlesin, et ahh lähme ikka edasi, eks pärast paistab 😀
Ja nii ma siis jooksin, see oli tegelikult ju selline kerge jooks, raske ei olnud kordagi aga sellise pika distantsi kohta veits kiire ikka. Tuleb ikka järgida reeglit: “Tapab tempo, mitte distants”
Kristi ikka ütles isegi paaril korral mulle seda….ma mõtlesin lihtsalt omaette- tean, tean…
Neljanda ringi aeg 0:44:33
Viienda ringi alguses jäi Kristi seisma ja ütles, et venitab jalgu, mingu ma edasi. Korraks mõtlesin, et äkki jään seisma, kuidas ma nüüd üksi edasi lähen aga edasi ma liikusin. Jumal tänatud! Alles siis mulle sähvatas, et me olime rajale tulnud siiski ju erinevate eesmärkidega ja sinnamaani olin mina dikteerinud tempot.
Läksingi üksi edasi, alguses oli mõnus oma mõtetega olla, tegelikult me väga vähe üldse Kristiga lobisesime sest me tulime ikkagi võistlema 🙂
Aga see üksiolemine mulle täitsa meeldis, vähemalt mõned ringid 🙂 Liiklus oli suht hõre, lootsin et sellel aastal saab rajal rohkem inimestega suhelda, kaasa elada jne. aga siiski…olenemata suurest osalejate arvust, ma nägin nii vähe inimesi.
Viienda ringi aeg 0:44:57
Kuuendale ringile läksin siis üksi, vaatasin veel finišialas tagasi, et kas Kristi paistab aga ei paistnud. Kimasin aga mõnusas tempos edasi, jalad olid veel väga kerged ja nüüd oli vaja lihtsalt kuues ring lukku saada ja seitsmendale minna ning maratoni distantsi lõppu jälgima hakata.
Vahepeal oli vetsuhäda peale tulnud aga veel kannatas, seega otsustasin, et enne maratoni distantsi ei tule mingit peatust 🙂
Kuuenda ringi aeg 0:45:57
Seitsmendale läksin jälle üksi, lootsin, et äkki saab kellekagi koos joosta, oleks lõbusam aga ei olnud kedagi ja nii varases võistlus staadiumis on kõigil veel nii erinevad tempod, seega lidusin aga rõõmsalt edasi- üksi.
Maratoni aeg läks lukku 4:40 ja vaadates maratoni lõpetajate finišiaegu, oleks mina olnud oma ajaga 17 kohal ja naiste arvestuses 4 kohal 🙂 No kas see oligi see mida ma siis tahtsin?!?
Maraton sai joostud ja peale seda sai sihiks kümme ringi ära joosta, sealt edasi tundus kõik juba suht tume ja hämar, kahtlused ja kõhklused.
Ringi lõpus lubasin endale ainukese vetsupeatuse ka 🙂
Seitsmenda ringi aeg 0:48:09
Kaheksanda ringi alguses tegin kerge söögipausi, kuidagi nagu pingelangus oli, et ohh nüüd on maraton tehtud ja võib korraks puhkust lubada. Jõin ja näksisin leiba soolaga, geelid ei tahtnud enam kuidagi alla minna, sundisin väikeste lonksudega ennast siiski jooma. Suhteliselt väha olin geele kasutanud, kümne ringi saagiks oli 1,5 pakki (60g) geeli.
 |
| Seekord oli soolakurk üks kõige isuäratavamaid asju laual |
Võtsin kaheksandale ringile kepid kaasa aga ma ei tea kuidas ma eelmisel korral neid terve distantsi vältel kaasas tassisin, seekord oli ikka jube ebamugav, ei osanud neid kuidagi hoida. Samas oli tõusudel neist siiski abi. Küll ma hoidsin neid ühes käes siis jälle mõlemas korraga, kuidagi ei leidnud sobivat ja mugavat hoidmist, üks onu jalutas ka keppidega vastu ja naeris mind, ütles, et kui sa tahad kepikõndi teha, tuleb kepid ika maha ka panna…mina jooksin üks ühes käes, teine teises käes ja kepid olid kuskil maa ja taeva vahepeal 😀
Ma ei ole kindel kas see oli kaheksandal ringi kui nägin Annikat ja lobisesime väheke. Ta ergutas mind edasi minema ja ütles, et teine naine ei ole kaugel, millepeale ma hakaksin naerma ja ütlesin, et ei täna ei ole 100km eesmärk. Muidugi oli imestus naistel suur kui juba nii varakult olin alla andnud(mina muidugi seda alla andmiseks ei pidanud) aga ega nad väga ei uskunud, et ma tõsiselt mõtlengi juba lõpetamisele, isegi ei teadnud veel mida ma mõtlen…
Ringi lõpetasin üsna reipalt.
Kaheksanda ringi aeg 0:55:59
Ühekdanda ringi alguses oli joogipunktis üks vanem härra, kes uuris mitmendalt ringilt tulen. Ütlesin, et lähen üheksandale, millepeale tema ütles, et no sina nii rõõmus ja reibas, võid edasi minna küll aga mõni on juba nii kustunud olemisega. Mulle oli see muidugi kompliment, seda ma ju olingi siia tulnud tegema, rõõmsalt ultrat jooksma 🙂
Võtsin korraks aja maha ja istusin soojatelki ning sõin natuke mulgiputru aga eriti ei läinud see ka alla. Nii kui telgist nina välja pistsin siis hakkas jälle külm, seega tuli kohe edasi minna, pikka peatust ei saanud teha.
Eks niimoodi üksi vaikselt tiksudes tuleb igasuguseid mõtteid pähe ja minu mõtted liikusid järjest ja järjest rohkem sinna suunda, et kümnes on ikkagi viimane. Kuidagi tundsin, et jalad on juba üsna rasked, pigem nagu valusad, et 10 on ilus number ja saaks ilusa aja ka kirja. Saab veel valgega koju ja ei pea mees ka asjatult edasi-tagasi sõitma 🙂 No tõesti, mille peale tuleb mõistus 😀
Igaljuhul tundub, et mõttejõud on tugev sest natuke hiljem olin ma endale põlvevalu välja mõelnud 😀 Tundsin midagi põlves, kas see oli valu? tõesti? see oleks ju piisav põhjus lõpetamiseks?
Üheksandal võtsin juba päris tihti kepid ka appi, selleks ei olnud isegi tõusunukki vaja, lihtsalt kõndisin lauge maa peal, ise mõtlesin- teen mis tahan, olen ise enda peremees. Mõnes mõttes oli selline vaba tunne, ma tundsin suurt kergendust kui mõtlesin, et ma ei PEAGI 100km läbima, et võin ise otsustada millal lõpetan.
Ja toohetk oli OTSUS tehtud.
Üheksanda ringi aeg 0:57:47
Kü
mnenda ringi alguses istusin jälle telki maha ja sõin kiluleiba ning helistasin Katrinile, ütlesin et ärgu olgu pettunud aga täna üle 10-ne ringi ei tule. Katrin proovis mind küll utsitada aga lõpuks andis alla sest sai aru, et mina oma meelt ei muuda.
Ju oli kõrvaseisjatel raske mõista, et kuidas ma rohkem ei jookse kui ise veel nii rõõmus ja reibas…
Aga seda ma ju tahtsingi- rõõmsalt ja ilma piinlematta joosta.
Ma teadsin, et pärast kümnendat ringi ei lähe enam üldse nii lõbusalt. Juba kümnes ring läks üsna vaevaliselt…siiski lõbusalt sest ma olin rõõmus, et see on viimane. Ma jooksin, kõndisin vaheldumisi ja mõnus muie oli näos, ma olin rõõmus, et ma ei pea rohkem jooksma, keegi ei saanud mind sundida 🙂
Eks see Katrinile helistamine oli ka sellepärast, et talle juba varakult märku anda, et ei ole mõtet kohale tulla minu pärast, kartsin, et kui ta kohale tuleb siis hakkab mind meelitama ja juttua ajama mis mind nutma ajab ning edasi sunnib minema 😀 Need 2012 aasta viimased kolm ringi on ikka veel meeles- raske oli, väga raske oli! Ise laupäeval küll nii sombistunud inimesi ei näinud nagu ma ise kaks aastat tagasi välja nägin 😀 Seda enam ei anna ma alla ja olen järgmisel aastal ka kohal 😉
Kurvaks võibolla tegi see, et kui kümnenda ringi lõpetasin siis teadsin seda ainult mina ise, et see oli minu finiš 🙁
Kümnenda ringi aeg oli 1:04:14
Ja minu garmin viskas sekund enne 10-nda ringi lõppu pildi tasku- nii ustavalt tegi minuga koostööd 🙂
Et otsus ei tuleks rutakalt siis istusin siiski korraks telki maha ja küsisin endalt, et kas oled ikka kindel? Jah, kindel! Niisiis helistasin abikaasale ja ütlesin, et tänaseks aitab, võib järgi tulla. Võtsin kiibi, ulatasin korraldajale ja läksin sauna.
Minu Haanja Ultra 100 numbrites:
Distants 66,6km
Aeg: 08:04:59
Keskmine tempo: 7:26(koos pausidega)
Kalorikulu: 3735 kcal
Minu südames on suur-suur austus nende jooksjate vastu kes lõpetasid sel päeval 100km. Uskumatult tublid- hullud!
Aitäh Ivar suurepärase võistluse eest, sarnaseid jookse võiks Eestis veel rohkem olla.
Kummardus teeninduspunktis abistajatele, ma ikka mõtlesin, et mina jooksen ja saan vähemalt sooja aga nemad pidid koguaeg valvel ja valmis olema ning sööjaid, joojaid teenindama. Tublid!
Järgmisel aastal kindlasti jälle!
Mulle meeldib ultrajooks ja ma tahan ennast ka edaspidi pikematel distantsidel proovile panna 😉
Jooksupildid pärinevad Võrumaa spordiliidu lehelt- http://lkylli.zenfolio.com/