Ja nii minu moodi on minna lihtsalt ja teha ära, ning hiljem kahetseda, et miks ma rohkem ei pingutanud ja ette ei valmistanud…
Seekord siis proovisin olla tublim.
Isegi teiperiga sain enam-vähem hakkama kuigi esimeste päevade mahalaadimine oli väga-väga raske ja tegin ikkagi mõningaid järeleandmisi. Ma lihtsalt ei suuda ilma süsivesikuteta 🙂
Viimased neli päeva jõin ohtralt Borjomi ja juurde ka viinamarjamahla. Ja muidugi palju, palju maasikaid ja arbuusi, mida praegusel hetkel on igalpool saada.
Seekord ei õnnestunud mul paraku, tegelikult ma lihtsalt unustasin, soetada endale Beed It (Beetroot Juice) toodet.
Aga muusosas tundsin, et olen toitumisega korralikult ettevalmistanud. Isegi üks päev enne maratoni, kui abikaasa õues saslõkki grillis, suutsin ennast taltsutada ja ei võtnud isegi ühte tükikest, meie Marikaga sõime õhtusöögiks maratoonaritele kohaselt spaghetti polognese´t 🙂
Treeningud enne maratoni olid pigem tagasihoidlikud, jooksin küll peaaegu iga päev puhkuse ajal aga distantsid olid lühikesed, tempo madal ja ühesugune. Ainuke planeeritud jooks silmas pidades eelseisvat maratoni, oli juuni alguses joostud 30km, mis õnnestus hästi ja andis mulle palju enesekindlust juurde.
Ja üks päev enne maratoni tegin veel kuuma päikese käes hommiku(test)jooksu, mis andis ka lootust, et maraton saab täiesti piinavabalt läbitud. Jalad olid nii kerged ja minek oli super. Kuum ilm ei häirinud üldse.
 |
| Hommiku(test)jooks |
Rõuge maratoni trumbiks pidasingi enda jaoks kuuma ilma. Tundub, et mul ei ole probleeme kuuma ilmaga joosta.
Paar päeva enne starti vaatasin üle ka stardinimekirja ja leidsin sealt 8 naist(hiljem selgus, et 10 naist oli lõpetajate seas), 5 naist olid täitsa tuttavad nimed, paar võõrast nime ka.
Hea meel oli, et ka Tiina otsustas Harjumaalt kohale tulla. Nüüd oli Rõuge maratonil lausa kaks Klicki jooksjat 🙂 Protsentuaalselt päris kõva sõna, või mis 🙂
Teadsin, et Kristi, Marika, Tiina ja mina oleme ajaliselt kõik võimelised sama aega jooksma. Seega valmistasin ennast juba ette, et mingit võistlust(võiduajamist) ei tule, kohtade jagamine las selgub rajal ja mingit strateegiat ma endale ei teinud. No ei taha enne võistlust ennast emotsionaalselt stressi ajada ja siis on hea kui pigem mõtlen enda jaoks selle kõige kehvema tsenaariumi :P. Plaan oli ennast pigem natuke tagasi hoida ja joosta mõistusega. Samas ajaliselt olin ikkagi mõelnud, et aeg võiks jääda 4:00-4:10 kanti 🙂
Võistluspäeval oli äratus kell 7:00, et kell 8:00 kodust välja sõita. Öömajal oli ka Marika, kes oli hommikuses köögitoimkonnas ja keetis putru. Sain ka esimest korda chia seemned ära proovida 🙂
Juba päev varem olin endale riided, geelid, joogid ja muu varustuse valmis pannud.
 |
| Suunto Ambit3 laadis akut samalajal |
Kreemitasin ennast ka korralikult päiksekreemiga kokku, teada ju oli, et tuleb jälle kuum ilm.
Kirjutasin veel abikaasale ja türele paberile juhtnöörid, et mis kell nad võiksid Ööbikuorus kohal olla, et näeksid mind teisele ringile minemas. Panin vahemiku 10:50-11:10.
Rõugesse jõudsime 8:20 ja samal ajal jõudsid ka Kristi koos K1-ga. K1 oli ka ennast pühapäeva vara hommikul üles ajanud, et meid raja ääres ergutada. Minu kniks ja kummardus Sulle 😉
 | |||||||
| Mina, Kristi, Marika |
Võtsime numbrid ja tsillisime niisama. Stardinumbrid olid taaskord vastavalt sellele, kellel mitmes maraton käsil. Mina läksin oma 12-ndale ametlikule(kokku 20-ndale) maratonile, Kristil 7-s, Maarikal 53-s.
Soojendus ununeski ära, siis kui juba stardikoridori suunati siis ütlesin Kristile, et lähme vähemalt sörgime üle heinamaa. Niipalju siis soojendust oligi enne pikka distantsi 🙂
Korraldaja suunas oma käe üles, kõlas pauk ja maratoonarid võisid startida. Kokku oli meid vist 30-ne ringis. Mõned jooksjad, nagu selgus, startisid juba kell 8:00. Sain aru, et need olid jooksjad kellel ajalist eemärki ei olnud, tulid läbima ja koguma, nende seas ka näiteks Margus ja Annika.
 |
| Allikas:Võrumaa Spordiliit. Start. |
Kui finisialast väljas olime ja sõiduteele jõudsime siis selgus, et rada on muudetud(kuskilt ühe kõrvaga olin kuulnud, et mingi rajaosa on muudetud aga täit selgust mul ei olnud) ja jooksime kirikumäest alla ning paremale metsa sisse. Ning sealt edasi hulk üllatusi- tõus tõusu järel, kohe alguses võtsin tõusud kõndides, ei näinud põhjust joosta ja pulssi taevasse ajada. Kõndisid ka minu eesolijad. Naistest oli minu ees vaid Kristi. No igaljuhul Kristi oli mulle nüüd jäneseks ja see sobis mulle väga hästi. Sest palju hullem variant minu jaoks oleks see kui ma oleks ise jäneseks olnud aga toohetk ei olnudki see kuidagi võimalik sest Kristi tempo oli minu omast ikka tunduvalt kiirem ja ma pigem mõtlesin, et hoian nii jooksu alguses veel tagasi, aega ju on. Vahe venis kohati paarisaja meetri pikkuseks. Hiljem Kristi ütles, mis teha kui jalad lihtsalt ise eest ära jooksid, keha pidi ka siis järgi minema 😀
Esimesele ringile võtsin toiduks kaasa ühe 100g geeli ja plaan oli esimest korda seda manustada teises joogipunktis 8,3 km-l. Vett mul kaasas ei olnud. Arvasin, et korraldaja teeninduspunktidest mulle täitsa piisab. Esimeses punktis võtsin topsi vett ja svammiga kastsin ennast korralikult märjaks.
Oli vist natuke enne esimest teeninduspunkti, umbes kolmandal kilomeetril, kui tundsin, et mul on seljataga üks jooksja, mõtlesin küll, et ei tea kas on nüüd mees või naine, natuke hiljem selgus tõde, oligi naine 🙂 Ei läinud kaua kui Rõuge maratoni II naine metsavahel minust möödus. Nüüd oli mul kaks jänest ees 🙂
Ikka suutsin veel peaga mõelda ja ei võtnud sappa, jooksin omale sobivas tempos. Tähtis oli ju HEA ENESETUNDEGA maraton läbida…kuigi olgem ausad, hetkeolukord andis täitsa lootust, et äkki saab ka sellel aastal poodiumile. Seljataga oli täiesti vaikus ja näha ei olnud kedagi. Aga väga ei tahtnud veel sellel teemal mõtteid heietada enne kui üks ring on läbitud.
Peale teeninduspunkti kui tuli asfaldi osa 5-8 km, see minu lemmik lõik rajast, siis tulid mõlemad seljad siiski mulle järjest lähemale. Ja umbes 6km ma möödusin teisest naisest. Minek oli lihtsalt nii hea, pulss oli kontrolli all ja enesetunne super. Kasutasin võimalust, et allamäge pikema sammuga edumaa tekitada. Kristi oli ikka veel päris kaugel aga mul oli hea minek ja tunne oli super. Lasin jalgadel tegutseda 🙂 Sain aru, et laskumised ongi minu võimalus.
Teises joogipunktis võtsin geeli, vett ja jälle tegin ennast korralikult svammiga märjaks. Algas tagasitee. Nüüd tuli ka paar lauget tõusu võtta.
Peale geeli tarbimist tuli vist natuke värskust juurde, ei teagi, tempo püsis küll sama aga Kristi selg tuli järjest lähemale.
Nii umbes 11-ndal kilomeetril oligi Kristi mu kõrval ja ergutas mind edasi minema. Küsisin enesetunde kohta ja kõik oli väga super aga liiga kiire algus oli saanud vist. Ergutasin teda ikka kaasa tulema. Mina läksin, psühholoogiliselt andis ka kindlasti juurde teadmine, et nüüd olin ju esimene naine 🙂 Võite arvata, mis emotsionaalne pudru ja kapsad mu sees käis 😀
Aga siiski…liiga vara veel…
Kolmandas joogipunktis jälle värskendasin ennast ohtralt veega ja lonks geeli ka läks sisse. Enne keskusesse jõudmist oli mõnus laskumine, seal sai jälle kiirust arendatud. Kasutasin jälle oma trumpi ja panin kolmemeetriste sammudega 🙂 Ja taaskord üllatuseks nägin, et rada ei kulge otse vaid pean mäest alla jooksma ja metsavahele. Algas maratoni ringi minu jaoks kõige ebameeldivam raja lõik, mets ja loodus olid küll ilusad aga see vingerdamine ei meeldinud mulle üldse 😛 Neli kilomeetrit vingerdamist….ja konkurent oli ka Kristist möödunud ning mulle taaskord ohtlikult lähedale tulnud. Nüüd sai minu ainukeseks eesmärgiks läbida vähemalt(kui täispikk äkki ei õnnestu)poolmaraton esimese naisena 🙂 See ka õnnestus aga meelde tuli Rõuge maratoni esimene aasta kui ma samamoodi läbisin poolmaratoni esimese naisena ja teine naine oli staadionil mu selja taga. Täna siis samamoodi. Juba vaikselt leppisin olukorraga, et ajalugu kordub taas 🙂 Küll ta mu kinni napsab…
 |
| Teisele ringile minek |
 |
| Kohe saab esimene ring läbitud |
Raja ääres olid kaasa elamas abikaasa, tütar ja sugulased. Ise mõtlesin, et saan neile vähemalt korraks seda rõõmu pakkuda, et olen esimene naine 🙂
Ring sai läbitud ja mu pea kohale kerkisid tumedad murepilved, et kas võibolla kiire esimese ringi lõpp maksab mulle hiljem kätte. Aga no selline adrenaliin oli toohetk sees, pidin ennast mitmel korral piitsutama ja meelde tuletama, et võistlus ei lõppe veel, teine ring on ka veel tulemas….
Kahjuks ma ei pannud kellal poolmaratoni aega lukku, no alla kahe tunni oli korralikult 🙂 Mingi hetk ma vaatasin aga see oli vist staadionile jõudes. Ise veel imestasin, et päris hea poolmaratoni aeg tuleb. Ja jälle ma mõtlesin esimese aasta maratonile, kus ma ka esimese ringi panin hullu ja teise ringi lõpus kärssasin. Ega ometi täna midagi sellist juhtu?
Uuele ringile minnes võtsin joogipunktist vett, või vähemalt ma arvasin, et see on vesi. Teglikult oli spordijook ja kõige selle ehmatuse ja sahmerdamise juures unustasin ka geeli võtta ja nii jäigi, et pidin nüüd 4,2 km ootama, et järgmine lonks vett saada. Seda osa kartsingi kõige rohkem, kartsin, et jään kuivale. Taaskord tuli võtta need ringi esimeste kilomeetrite tõusud. Piret, nii oli Rõuge maratoni II naise nimi, oli mulle seljataha jõudnud ja mul oli väga ebamugav. Mitte sellepärast, et konkurent mulle kuklasse hingas vaid rohkem sellepärast, et ta pidi mu märga tagumikku vaatama 😛 , mis oli joogipunktides kastmisest märg.
Tahtsin juba öelda, et kaua sa mu märga tagumikku ikka vaatad, mine jookse mööda 😀 aga tundus, et talle sobis mu tempo kuigi see vajus kohati ikka haledalt madalale. Aga võrreldes maratoni algusega, oli mul nüüd vastupidine hirm, et kui nüüd konkurent möödub siis sappa ma ei jõua võtta ja läinud ta ongi. Tollel hetkel ei olnud ma jänesest minu ees huvitatud. Las siis pigem sörgib minu seljataga, sest tundus, et ta väga ei pingutanud, et minust mööduda. Niimoodi me vaikselt kulgesime ja sörkisime metsateel.
Ühel hetkel ei jälginud ma enam teeäärseid silte ja hakaksin ristmikult otse jooksma, kui kaasjooksja hõikas, et vasakule tuleb hoopis minna. Ja nii meie positsioonid muutusid, Piret hakkas nüüd siiski vedama.
Ja kui jõudsime joogipunkti juurde, see kaua oodatud joogipunkt, siis oli meil juba u. 100m vahe.
Vahepeal oli kurk juba korralikult kuiv ja see oli kõige oodatum joogipunkt sellel võistlusel üldse. Võtsin sisse geeli, ohtralt vett, mitme topsi kaupa, kallasin ka ennast märjaks. Ja kuna geelimaitse hakkas juba vaiskelt üle viskama siis võtsin ka arbuusi, mis oli s u p e r.
Kui joogipunktist minema hakkasin, nägin et Piret jookseb mulle vastu. Ma ei saanud enam midagi aru. Siis hõigati seljatagant, et rada läheb paremale. Piret oligi valesti jooksnud. Ja taaskord olime koos.
Kuna me kõrvuti jooksime ja nii pikalt juba pendeldanud, siis otsustasin tutvust teha 🙂 Piretil oli käsil kuues maraton ja Rõuge maratonil osales esimest korda. Ütlesin, et ma juba kolmandat korda Rõuges ja eelmistel aastatel naiste arvestuses II koht, tõotab sama tsenaarium vist ka sellel aastal, millepeale Piret ütles et ma ei peaks muretsema. Tuleb seekord esimene ära. Hea oli kuulda selliseid motiveerivaid sõnu, seda enam kui sulle ütleb seda konkurent aga samas oli veel 16 km lõpuni ja kõik oli veel väga lahtine. Tetavasti algab õige maraton 30-ndal kilomeetril 😉
Meil olid tempod nii sarnased ja natuke kartsin kui kohtade jagamine jääb päris lõppu. Ometi ma ei mõelnud veel mingit lõpuspurti teha. Kuigi just siis olime jõudnud taaskord minu lemmik rajalõigule. Ütlesin siis oma kaasjooksjale, et mulle meeldib see lõik ja läheksin nüüd ja jookseksin natuke tempokamalt. Allamäge kulgedes vahe järjest suurenes. Lõpuks kui asfaldi lõik läbi sai ja pööre heinamaale tuli siis nägin, et meie vahe oli u. 200-300m.
Enne tagasipööret sai veel joogipunktis ennast värskendatud. Olgugi, et oli võistlus esikoha peale, ei hoidnud ma joogipunktis ennast tagasi, jõin korralikult mitme topsi kaupa, võtsin jälle arbuusi ja kastsin ennast korralikult.
Ja nüüd oli jäänud veel tagasitee sirge ning viimased ebameeldivad 4km.
Eelviimases joogipunktis oli meie vahe taaskord oluliselt vähenenud, kui mina lõpetasin enda kastmise siis jõudis joogipunkti ka minu konkurent. Ja ei läinud kaua kui me jälle kõrvuti jooksime, ütlesin siis talle: “Taaskord meie teed ristuvad” 🙂
Jooksime natuke koos ja kui algas laskumine tundsin jälle, et nüüd on minu võimalus. Ja kuna Piret kaasa ei tulnud, siis sain jõudu veelgi juurde.
Rõugesse jõudes karstin küll, et äkki on meie vahe jälle vähenenud, minu kõige suurem kartus oligi see, et peame oma kohad välja selgitama viimastel kilomeetritel, viimastel kõige raskematel kilomeetritel. Ainuke lohutus oli see, et tingimused on meil samad, raske on meil mõlemil.
Ja kui metsast välja sain ja jäänud oli 4km siis tagasipöördel seljataha vaadates nägin, et ei paista kedagi. Nüüd võisin kergemalt hingata ja mõttes julgesin juba endale medali kaela riputada. Emotsioon oli ülev. Ja selle emotsiooniga nüüd vurasingi. Mul tuli veel viimastel kilomeetritel hull elu sisse. Suhtlesin rajalolijatega ja mõnele tuttavale, kes jooksis 8km ringil, ütlesin isegi, et no kas tõesti lased maratoni esimesel naisel endale ära teha 🙂
Viimastel kilomeetritel oli juba üsna lõbus joosta, sest rajal oli nii palju jooksjaid, enamus olid 8km ringi lõpetajad. Ja oli palju ka neid kes mind ergutasid. Aitäh!
Nüüd oli jäänud veel finis vormistada, veel oli vaja võtta viimane hullumeelne tõus. Abikaasa ja sugulased hõikasid juba kaugelt, et mis kõndimine see olgu, jooksma peab 🙂
Kui ma nüüd ei eksi oli see Anne, kes kandis esmaabi särki ja ergutas mind veel staadioniringil. Naersin siis, et kas tema ongi see, kes kõik vigased finisini toimetab 🙂 Nii kohusetundlikult ja tõsiselt tegi oma tööd.
Tagasipöördel, kui finisini oli jäänud veel paarsada meetrit jooksis mulle vastu ka Piret, kellega lõime patsu. Temal oli jäänud veel natuke minna, et jõuda samasse kohta kus mina.
Lõpus oli emotsioon muidugi laes, jõudu oli veel niipalju, et teha üks finisihüpe. Ja nii tore oli näha kogu seda rahvamassi tervitamas.
Kuna sellel aastal oli Võrumaa pikamaajoksusarja lisandunud ka Rõuge 5 järve jooks, mis toimus samal ajal, samal päeval, siis oli rahvast oluliselt rohkem kui eelmistel aastatel. Seda uhkem oli muidugi finisijoont ületada 🙂
 |
| Minu emotsionaalne finis |
Ma olin nii õnnelik lõpus finisis, et unustasin isegi kella kinni panna, võtsin vastu õnnitlusi ja kallistusi, samalajal panin tähele, et üks kaamera filmib kahtlaselt palju ja tundus, et ainult mind 😀 Ja siis tuli tore reporter minu juurde tutvustas ennast ja soovis teha intervjuud Võrumaa pikamaajooksusarjast. Kuigi toohetk oleks tahtnud rääkida hoopis pikemast distantsist ja võidust 😛
 |
| ETV-le intervjuud andmas |
Aga mul on nii hea meel, et saime natuke jälle Võrumaa pikamaajooksusarja reklaamida.
Ja juba õhtustes uudistes võis Rõuges toimuvast jooksupeost uudist näha. Vaata siia
Lõpuks kui intervjuu oli antud, otsisin kohta kuhu saaks korraks maha visata ja siis lõpuks taipasin ka kella kinni panna aga see näitas siis juba minu lõpuajaks 4:18 🙂
Ja väga, väga kahju oli, et ma ei näinud Kristi finisit. Pärast abikaasa rääkis kui vinge duell käis Kristil Margusega lõpus.
 |
| Allikas:Võrumaa Spordiliit. Kolm kanget |
Maraton numbrites:
Aeg: 4:03:41
Üldkoht 13
Naiste koht 1
Keskmine tempo: 5:43/km
Keskmine pulss: 161
Kalorikulu: 2488kcal
Kiireim kilomeeter oli 4:58/km
 |
| Raja tõusud ja langused ja oranziga minu kiirus |
See oli minu üks meeldejäävamaid sportlikke saavutusi. Unustamatu päev.
Ja selle päeva eest tahan öelda aitäh korraldajatele, eesotsas Merikesele ja Ivarile, aitäh minu perele, Kristile, K1-le, aitäh kõigile sõpradele ja toetajatele.
Te olete parimad!
Ja palju, palju õnne Piretile ja Kristile!
 |
| Finisiselfi |
Nüüd, juba päev hiljem ei suuda ma ikka uskuda, et mul oli seda jaksu jalgades ja kehas. Siiani mõtlen, et kust see tuli? 🙂 Ikkagi väga super aeg arvestades seda maastikku.
Ja täna võiks vabalt minu tublid jalad uue maratoni ette võtta. See annab ainult kindlust, et minu jalad ja keha on loodud maratoni jooksma 🙂 Nii on!
Neile, kes veel ei ole maratoni distantsi ette võtnud aga väga tahaks, ütlen: “Jooks on lahe aga maraton on omaette tase!!!” 😉
Järgmine aasta jälle Rõuges!