Joosta olen viimastel nädalatel saanud vähem kui tahaks. Pikad ja tihedad tööpäevad lihtsalt ei võimalda, õhtuks olen nii läbi, ainuke mida ma veel peale tööpäeva suudan, on jalad seinale visata 🙂
Seega on nüüd järjest tulevad sarja jooksud justkui õnnistus, hea ettevalmistus augustis toimuvale poolmaratonile. Ise ma ju tempojooksu teha ei viitsiks.
Juba järgmisel laupäeval on järgmine sarja jooks- Vastseliina linnusejooks. Ja sealt edasi 15.08 Jõe-ja järvejooks Lasval. Ideaalne ajastus mulle, mõnusad tempojooksud enne suurt võistlust 🙂
Tööpäeva lõpp jõudis ootamatult kiiresti kätte, nii et ma olin unustanud oma viimase toidukorra ja kui riideid vahetasin, siis tundsin, et kõht on jube tühi. Näppasin siis töökaaslase seemneleiba paar viilu ja õgisin seda samal ajal kui riidesse panin 🙂
Kell 18:00 oli väljasõit Võrust, võtsin ka Kristi peale ja u. pool tundi hiljem olimegi Nõiariigis.
Numbrid käes ja rinnas, suundusime vetsu järjekorda ja sealt edasi soojendusvõimelmist tegema, mida ma seekord väga lohakalt ja katkendlikult kaasa üritasin teha 😛
 |
| Kristiga enne starti |
Ja juba me ootasime stardikoridoris kuidas sekundeid loetakse. Enne olin teinud tütrele kiire ülevaate raja esimestest kilomeetritest ja andnud märku ohtlikemast kohtadest. Paraku ei olnud minu ülevaade selline, mis teda tegelikult ees ootas. Reaalselt oli ta rohkem kui šokeeritud 😛
 |
| Allikas:Võrumaa Spordiliit. Start |
Juba teisel kilomeetril kaotasin ta silmist, nii et jäin raja äärde seisma ja ootama kadunud last, juba kahtlesin, et võibolla on ta hoopis eespool aga lõpuks nägin tuttavat lillat särki. Kui me üksteist taasleidsime ütles tütar, et mingu ma ees minema, tal kisub jalg krampi. Ei läinud ma kuhugile, kokkulepe on kokkulepe ja nüüd oleme kuni sarja lõpuni koos, enam ei ole tagasiteed. Pigem oli just vajalik, et ma tal nüüd lähedal oleksin, sest kui jalg ikka nii krampi kisub, et enam astuda ei saa, siis olen olemas ja saan abiks olla. Niisiis hoidsin ikka ennast mõned meetrid eespool.
Liikusime edasi kuigi üsna aeglaselt. Hiljem tütar ütles, et kõige hullem oligi see esimene pool rajast kui tuli mäe külje peal joosta, keha oli kogu aeg kreenis ja jalad tossu sees viltu. Samas tuli koguaeg ka jalgade ette vaadata, sest iga väiksemgi vale liigutus, oleks võinud tähendada vigastust.
Mulle see rada iseenesest täitsa meeldib, kohati oli tahtmine küll jalad tagumiku alt välja tõmmata ja minema tuisata. Nii raske oli ühtlast tempot hoida, ma ikka jooksin vahepeal omas tempos siis taha vaadates selgus, et tuleb jälle pidurdada….Niipalju ei ole ma varem pidanud jooksupause tegema, et Getrinit järgi oodata. Aga see oli ka kõige ekstreemsem rada tütre jaoks, ta oli küll enamvähem teadlik mis ees ootab aga reaalsus oli tema jaoks tuhat korda hullem ja ju see viis motivatsiooni alla ning sellega koos ka tempo 🙂
Hoidsin teda koguaeg eesoleva raja olukorraga kursis, lähenemas oli joogpunkt, soovitasin tal juua võtta. Ise ei tundnud vajadust. Peale joogipunkti läks rada natuke laiemaks ja sai väheke vabamalt joosta.
 |
| Allikas.Võrumaa Spordiliit. Vahefiniš |
Meil tekkis seal üks jooksjate seltskond, kelle tempo oli Getrini tempoga üsna sarnane, lobisesin ühe tuttavaga pikemalt jooksuteemadel. Ta uuris, et kas peaks jooksu vahepeal ka jooma, milline peaks olema jooksusamm jne.
Mina sain rääkida vaid enda kogemustest ja oma arvamusest sest sellist kooliraamatu infot mul väga ei ole 🙂
Ja kui ma olen ennegi märganud, et inimestel on tekkinud arusaam, et ma olen hull jooksja, ainult jooksen, siis tegelikult nii see ikka ei ole. Ka see tuttav küsis, et Sa jooksed iga päev jah?
Ei jookse! 🙂
Näiteks viimase kaheksa päeva jooksul, olin vaid kahel korral jooksmas käinud. Ma jooksen siis kui olen puhanud, oma keha ma hoian ja piinama ennast ei hakka. Jooks peab minu jaoks nauditav olema.
Ma saan täitsa aru kust selline arusaam on tekkinud. Jagan ju oma FB lehel peaaegu igapäev infot, teinekord inimesed ei süvenegi, mida ma seal kirjutan või ütlen. Tihti ma lihtsalt jagan mõtteid või eesootava võistluse infot jne.
Ja kui mul on tõesti mitu vaba päeva järjest või puhkus, siis loomulikult ma kasutan seda võimalust ja luban endale igasse päeva ühe jooksu 🙂 See on puhas rõõm, see on minu tunnike- ainult mina ja minu tossud 🙂
See on AINULT üks tunnike ööpäevast, mille kulutan endale, ülejäänud 23h olen ema, koristaja, kokk, autojuht, aednik jne. Lihtne ja arusaadav ju ?!? 🙂
Ma usun, et Võrumaa jooksusarjas osalejate seas on väga palju neid, kes teevad minust oluliselt rohkem trenni. Ja minu respect neile!
Mul on nii-nii hea meel näha nende joosjate entusiasmi ja edusamme, kes just alustasid sarjas osalemist või kes on juba aasta kaasa löönud ja nüüd on eesmärgiks tulemuse parandamine.
Meenuvad oma esimesed kaks jooksuaastat, mil olin adrenaliinist tulvil, motivatsioon laes ja eesmärgid kõrged. See oli mõnus aeg 🙂
Samas ma tunnen, et astusin õigel ajal sellelt karusellilt maha, paraku olen näinud ka seda kuidas liiga kõrged eesmärgid viivad pettumuste ja motivatsiooni kadumiseni. Või vigastusteni.
Mul on olnud õnne ja ma tunnen, et olen siiani teinud õigeid, kaalutletud otsuseid.
Jooks peab olema lahe 🙂
Nüüd läks liiga suureks heietamiseks…
No ei suutnud ma kuidagi tütre tempot tõsta, tõus tõusu järel tõmbas minu üritustele joone peale. Viljapõllul oli jälle nii kitsas rada, et seal ei saanud ka mingeid möödajookse teha. Olin juba paar kilomeetrit tagasi kuulnud, et jooksu korraldaja Contra on meil kuskil seljataga. Tema jutuvada on ju kaugele kuulda ja tunda 🙂
Nüüd, heinamaal oli ta meile järgi jõudnud. Küsisin, et kas läheb herilasi üle vaatama 🙂 Et hoidku mesilinnud meist eemal.
Kilomeetri postid vahetusid üsna kiiresti ja kui silmapiirile jõudis 500m post, siis kuulsin, et ühel hakkas minu seljataga väga kiire, siblimine läks lahti ja mööda ta läks. Ja siis ma alles nägin, et see mu oma tütar. Lõpuks! Ma nii õnnelik, sain ka joosta 🙂 Reageerimisele ka kulus natuke aega aga mõnus tunne oli sappa võtta. Läksime sellel lõigul u. 5-6 jooksjast mööda. Ja lõpu tõusul veel mõnest.
Finišsirgele jõudes oli tütrel võhm nii väljas, pikk tõus võttis ikka korralikult läbi. Hõikasin talle küll, et pangu tempot juurde, kohe saadakse kätte, seljatagant tuleb püüdja. Ta ei arvanud, et keegi tahab veel lõpus temast mööda minna aga näe ära tehti meile lõpus 🙂 Seekord siis lõpetasime kolmekesi 🙂
Tore finiš oli igaljuhul. Aitäh, tüdrukule kollases, et natukenegi põnevust lõppu tõid 😉
Vähemalt tõi see tütrele naeratuse näole ja enesetunne ei olnudki nii hull kui näiteks Pullijärve jooksul.
 |
| Allikas:Võrumaa Spordiliit. Finiš |
Hiljem sain tütrelt muidugi kuulda kui hullumeelne rada see Uhtjärve rada ikka on. Kuidas üldse sellisele rajale inimesi jooksma lubatakse. Miks nägi rajameister niipalju vaeva, et oksad jooksurajale võimalikult risti-rästi maha asetada, mülgastesse võimalikult palju pori tassida ja augud sügavaks ja järsuks kaevata….
Mulle tegi see nii kohtavalt nalja kuidas ta omaette kirus, porises ja torises 😀
Eks esimest korda seda rada läbi joostes, ongi emotsioonid sellised. Järgmisel aastal on mida oodata 🙂
Jooks numbrites:
Minu kella(Suunto Ambit3) järgi näitas distantsiks 8,23 km
Aeg: 57:00.9
Koht 239
N30 koht 24
Pulss: 153
Tempo: 6:52/km
Kalorikulu:497 kcal
Getrinil N16 koht 9
 |
| Mul oli Nõiariigis mõttekaaslasi 🙂 Tervitused Võrumaa Spordiliidult |
Kohtumiseni 1. augustil Vastseliinas