Piinlik! Juba ma toppan aga ma pean end sundima. Nii ma istun praegu trepil ja kirjutan seda postitust. Valvan Ronni und ja jälgin, et Rosanna mängides liiga valjuhäälseks ei läheks. Eile ei jõudnud tõesti siia kirjutama, sest terve päev oli kuidagi kiire-kiire-kiire. Ma püüdsin seda kirjutamist mahutada oma hommiku toimetuste sisse aga niipea, kui ma tegin oma kiire võimlemise ära, sain nõud masinast välja ja pudru valmis, läks kaoseks lahti 😀
Keegi nõudis midagi, keegi sai haiget, keegi tiris-tõmbas….
Ja sinna see jäi, ei päästnud isegi see, et väiksed lapsed läksid lasteaeda. Mul oli linnas vaja käia- pakid viia, pakid tuua. Kohale jõudsid jooksupüksid, mille üle ma olin nii elevil. Linnasolles helistas ka kuller, et tahaks ühe saadetise üle anda. Seega ootas koju jõudes ka ees natuke tööd, tooted oli vaja e-poes aktiivseks teha ja neid teile ka natukene Instagramis tutvustada. Ja nii see aeg muudkui aga läks.
Kuna õhtul kell 18 oli üks veebikohtumine laivis, siis pidin ka oma jooksu ära planeerima ja otsustasin selle enne ära teha, kui väiksed lasteaiast tulevad. Saatsin abikaasa järgi ja leppisime kokku, et majas kell 18 vaikus oleks, siis tema läheb lastega metsa 😀
Laiv läks vist üsna hästi, ma natuke ikka pabistasin ka aga samas tundsin end kindlalt, sest teema millest rääkima pidime oli ju jooksmine. Vahel kiilus kinni ja mõte läks veits kaduma aga üldiselt jäin rahule. Tagant järgi muidugi mõtlesin küll, et miks ma seda ei maininud või toda. No näiteks, et need algusaastad, kui ma hullu panin ja praegune rahulik kulgemine on täiesti kaks erinevat asja. Ma hüppasin vist nende aastate vahel edasi-tagasi ja äkki jättis segase mulje. No ja see Haanja100 meenutamine. Tegelikult on see üks ülevõimete üritus ja väga-väga raske. Ma ei tahaks, et oleksin jätnud sellest mulje justkui see oleks midagi väga lihtsat. Kui Teet enne intervjuud ütles, et tahab ka 100km rääkida, siis ma pidin korraks selle vana postituse läbi lugema, et meenutada seda kõike. Ja ma lihtsalt lahistasin nutta, see oli nii aus ja otsekohene postitus valust ja raskustest ja tohutust rõõmutundest. Kõik, kes tahavad ennast proovile panna, siis ma väga soovitan valida endale üks hullumeelne eesmärk ja proovida, sest me ei tea oma piire enne, kui pole proovinud!
Aga see proovimine võib olla raske ja see teadmine, et see on tõesti midagi sulle, võib tulla palju hiljem.
Igaljuhul oli väga tore taas oma blogimise ja jooksmise algusaastaid meenutada.
Kohtumiseni!