Päris mitu päeva on taas möödas ja ma pole siia oma argipäevikut täitma jõudnud. Aga pole hullu, ma lohutan end mõttega, et isegi kui ma ei jõua siia iga päev, siis järjepidevus on kõige olulisem ehk siis jõuan siis kui jõuan aga tähtis, et ma aeg ajalt siia kirjutama jõuan.
Nädalavahetusel sai natukene sünnipäeva tähistatud. Omadega. Ei midagi suurt. Hommikul äratasid mind lapsed ja abikaasa koogi ja lilledega ning Rosanna soov oli, et kannaksin terve päeva kleiti, mille ta oli eelmisel õhtul välja valinud. Kui ma õigesti mäletan, siis eelmisel aastal oli ka see Rosanna soov ehk siis tundub, et siit on mingi traditsioon kasvamas 
Ma muidugi kasutasin esimese asjana võimalust üle pika aja taas lumes paljajalu kõndida, sest jaaaa! Meil oli hommikul kerge lumi maha sadanud. Minu sünnipäeval! Seda ei ole küll varem juhtunud.
Meenutades aastate tagust traditsiooni, joosta oma sünnipäeval vastavalt vanuse numbri jagu kilomeetreid, siis need olid alati väga soojad ja päiksepaistelised ilmad, ükskord päevitasin isegi prillid pähe jooksu ajal
Viimasel ajal olen üldse väga palju vanu aegu hakanud meenutama ning imetlen ja tunnustan seda mineviku mina. Ma ei tea mis see on aga täna ma pole üldse enesekindel, mis puudutab jooksmist. Ma mõtlen siin nõuandmise osa just. Võibolla seetõttu, et ma olengi hetkel see nautleja ja kulgeja. Olles tihedas võistluskeerises ja ümbritsetuna jooksusõpradest, ongi seda enesekindlust kindlasti rohkem.
Oeh! Olid ajad….
Kui laupäeval võtsin väga vabalt- nautisin päeva ja tööasju ei teinud(va. paar tellimust, mis ma kiirelt ära pakkisin), siis pühapäeval ma ikkagi natukene tegelesin uue tootevalikuga. Aga see laste kõrvalt töö tegemine on miksi, mida ma kohe üldse ei oska ja võiks nagu oma enda vigadest õppida. Lõpuks olen mina üks tigedik ja lapsed samamoodi…..seega, loobusin kiirelt.
Täna aga on esmaspäev ja lapsed läksid lasteaeda, mis tähendab, et ma saan rahus ja vaikuses tööd teha. Rosanna eile nii ägedasti ütles mulle, kui tuletasin meelde, et homme on lasteaiapäev: “Emme, siis sa saad rahus tööd teha ja üksi jooksmas käia!”
See tuletas praegu meelde, et ma ei ole mõnda aega oma tänulikuse päevikut täitnud aga panen siis täna siia kirja, mille eest ma hetkel tänulik olen:
Ma olen tänulik, et mul on täna vaikne maja kus tööd teha.
Ma olen tänulik, et mul on Jooks on lahe ja väljakutse.
Ma olen tänulik, et mul on tekkinud tohutu lahe kogukond.
Ma olen tänulik ideaalse hommikuvõiku eest.
