Kui keegi palub mul end tutvustada, siis enamasti jään hätta. Mitte sellepärast, et ma ei tea oma nime, vaid seepärast, et enda isiksust ja huvisid on aegajalt raske teistele lahti rääkida. Tänasel päeval aga oskan ma end tutvustada kui et olen Võrumaa noor, kes jagab enda elu ja tegemisi instagrami ning videopildis ka youtube vahendusel. Oma elu kajastamine tuli rohkem mängu 2017.a sügisel, kui peale keskkooli lõpetamist oma lapsepõlvekodust Tartu üürikorterisse kolisin, et võtta oma elus vastu uus peatükk. Selleks oli juuksuri erialale õppima suundumine ja tol hetkel mõtlesin oma kauaaegse unistuse, pidada päris oma blogi, teoks teha. Ega keegi ei olekski saanud mind takistada, sest kui mina tahan ja mul on soov, siis kellegi teise arvamus mind ümber üldjuhul veenda ei suuda. Niisiis sai alguse Mona Lisa blogi teekond. Sellest omakorda kolm aastat hiljem, möödunud suvel, kolisin taas tagasi Võrumaale. Olen inimene, kelle jaoks on kodukoht ja see õige tunne südames äärmiselt oluline. Niisiis järjekordne unistus, kolida tagasi Võrumaale, sai alguse. Sellest ajast peale hakkasin ka youtube keskkonnas avalike videotega üles astuma. Enne seda olin ligi aasta teinud videosid ainult enda ja oma pere jaoks, et säiliks mälestus ja toredad tegemised. Nii nagu on ka palju minu lapsepõlvest linti võetud. Kui mängu tuli rohkem videopilti ja hakkasin neid ka avalikult kõigiga jagama, siis jäi blogileht järjest tihedamini tühjaks, sest kogu aeg ja entusiasm kulus just youtube maailma. Nii on see ka tänase päevani. Niisiis saage tuttavaks, see olen mina – kahekümnekahe aastane Mona Lisa, sotsiaalmeedia entusiast ja uute väljakutsete harrastaja. See oleks kõige täpsem kirjeldus minu kohta.
Siia tulin ma teile rääkima muidugi “JooksOnLahe” väljakutsest kui kogemusloost, mida teiega suurima heameelega jagada soovin. Minu esimene kogemus selle väljakutsega sai alguse 2019.a septembris, kui viimasel hetkel mõtlesin, et ma ei lase olla endal nii laisk nagu ma arvan, et olen. Ootamatult otsustasin kampa lüüa ja sain selle kuu ajaga, mil ma osa võtsin, välja astuda oma tavapärastest mugavustsoonidest ja avastasin endas võime olla distsiplineeritud. Tol korral oli osalejaid muidugi kõvasti vähem kui on tänaseks päevaks ja kogu väljakutse ülesehitus oli paljuski teistsugune, kuid nende ägedate inimeste toel oli see juba siis täiesti kuldaväärt ettevõtmine.
Läks mööda aasta ja kuu, kui armas Gätly mulle kirjutas ja uuris, mis ma arvan novembri (2020) väljakutses osalemisest. Loobusin, sest sel ajal olid minu elus mitmed muudatused ja uued väljakutsed, millega ma harjuma pidin. Aga ma ei unustanud Gätly pingutusi mind motiveerida ja olla teerajajaks, mistõttu tema kutse mul peas aina tiksuma jäi. Läks mööda veel paar kuud, kui sattusime uuesti suhtlema. Lähenemas oli aasta 2021, mis juba eos andis märku, et aeg on uuteks algusteks. Ma olen tegelikult alati armastanud väljakutseid, sest need toovad mind mugavustsoonist välja ja rikastavad elu erinevate tegevustega. Miskipärast naudin just lühiaegseid väljakutseid ja pikalt plaani ei pea, nii on minu jaoks kuidagi põnevam. Igaljuhul sel korral ma enam kaua mõtlema ei pidanud ja võtsin Gätly kutse vastu osaleda “Jooks on lahe” väljakutses 2021 Jaanuar. Korraga tärkas minus meeletu motivatsioon, sest facebookis olev toetusgrupp on täis ägedaid inimesi, kes motiveerivad ja innustavad teineteist IGA PÄEV. Isegi kui väljakutse jooksul tekib ahvatlev mõte premeerida end mõne puhkepäevaga (sest viis on ju teoreetiliselt lubatud), siis nähes tublide inimeste postitusi selles grupis, ei taha isegi rongist maha jääda. Lisaks teadsin ma, et liikuda on ju tore ja iga päev võtta see tunnike iseenda jaoks on nii vajalik. Annab vaimselt uue hingamise ja äratab füüsiliselt kogu keha. Nagu öeldakse, kõige raskem on teekond diivanilt ukseni. Edasine tuleb juba iseenesest. Gätly loodud motivatsioonimärkmikus on tsitaat, mis ütleb: “kui sa usud, et suudad, ja kui sa arvad, et ei suuda, siis on sul mõlemal juhul õigus”, ja see peab siinkohal vägagi paika. Või sisulooja Liisa Pärnpuu mõttetera, et seal, kus lõpeb motivatsioon, algab distsipliin. Need kaks lauset on mulle selle väljakutse juures olnud suureks toetuspunktiks. Meie võimuses on nii palju rohkem kui me arvatagi oskame. Peab lihtsalt uskuma ja andma endale võimaluse.
Kuidas mul siis jaanuari väljakutse päriselt läinud on? Ma valetaks teile, kui ma ütleks, et see kõik on tulnud äärmiselt kergelt. Oh kindlasti mitte. Aga nende raskete päevade osakaal kogu kuu jooksul on kökimöki võrreldes päevadega, mil olen läinud oma ringile rõõmuga. Ülal väljatoodud mõtteterad on mulle neil rasketel hetkedel olnud suureks abiks. Ma mõtlen neid päevi, kui äratus oli juba kell kuus hommikul ja ees ootas ligi 12h tööpäev. Teoreetiliselt oleks veel tunnike-kaks saanud magada, aga distsipliin aitas motivatsioonile kaasa, sest sisimas ju teadsin, et hilisõhtul peale pikka tööpäeva on see minek kordades raskem ja popipäev ei tule kõne allagi. Või need korrad, kui kõndimine jäi olude sunnil õhtusse, sest kibekiire päev algas juba kell kuus hommikul pealinna sõiduga, mistõttu õhtuks Võrumaale tagasi jõudes lükkasin hambad ristis jalad tagumiku alt välja ja lasin pisut oodata sõprade soolaleivapeol ning -20 kraadi trotsides 5km marsitud sai. Ja nüüd küsi sina, kes sa seda postitust praegu loed, endalt, kas sul üldse saab veel mõni vabandus olla? Sa lood oma reaalsuse ise. Kui sa tõsiselt tahad, siis sa suudad, jõuad ja leiad aja. Sa oled enda mõtete pealik.
Oma kogemuse põhjal võin öelda, et vahet ei ole, kui vastumeelne sai mõni kõndima minek olla, tagasi jõudes tundsin ma IGA KORD enda üle meeletut uhkust ja olin tänulik oma vapruse üle. Ma andsin endale võimaluse tunda emotsioone, mida mul kodus magades poleks eales tekkinud. Ja kõigile headele tunnetele lisaks mu keha tänas mind. Peale igat kõndi olin jälle mõtlemas, et see on mu keha ja hea enesetunde jaoks. Minu eesmärk ei ole olnud kaalu langetada, aga ma armastasin seda enesetunnet, mis tulenes sellest, et olin loonud endale 31 päevaks kasuliku harjumuse. Kui sind on hirmutanud mõte iga päev valdavast kohustusest läbida 5 kilomeetrit, siis proovi see enda jaoks meeldivaks mõelda. Ära sea endale pikaaegset eesmärki, vaid proovi esialgu lühemat aega. Võib-olla motiveerib sind osaluse ostmine, mille tulemusena osaled hiljem ka auhinnaloosis. Ehk annab see sulle rohkem indu? Leia enda jaoks midagi, mis teeb sinu jaoks asja meeldivaks. See on võrratu kogemus! Sa pead ainult proovima!
Mona Lisale saab sotsiaalmeedias kaasa elada:
Instagramis @monalisa.evestus
Youtube Mona Lisa
Blogi monalisablogi.wordpress.com
Facebook Mona Lisa blogi