Väikeettevõtjast viie lapse ema Gätly Valge (41) korraldab läbi oma ettevõtte Jooksonlahe OÜ väljakutseid, millega kaasab iga päev sadu Eesti inimesi viit kilomeetrit jooksma või kõndima. Ta on täiskohaga ema ja täiskohaga ettevõtja, kes üritab pidevalt leida tasakaalu nende kahe rolli vahel. See ei ole sugugi kerge, kuid hea tahtmise korral täiesti võimalik.
Kui ma hiljuti “Jooks on lahe” väljakutsest kuulsin, mõtlesin, milline tore võimalus motiveerida ja olla motiveeritud! Jalutan nagunii iga päev ja miks mitte siis seda (virtuaal)kambas teha. Liitusin grupiga, kus laekub igaks õhtuks üle kuuesaja kommentaari inimestelt, kes kõik on päeva jooksul erinevas tempos viis kilomeetrit läbinud. Jagatakse fototõestust, et viis kilomeetrit on kõnnitud või joostud õues ja järjest. Vahel on juba kella 7ks hommikul päris paljud trenni ära teinud ja imelisi sügisalguse päikesetõuse kirjeldanud. Mind hakkas huvitama, kes on selle väljakutse taga, ja kui sain teada, et viie lapse ema, tundus see veel eriti põnevana. Võtsin Gätlyga ühendust ja uurisin, kuidas ta suutis viie lapse kõrvalt oma ettevõtte teha.
Rõõmustan, kui olen mõne
vinge idee avastanud ja lõpuks selle ka ellu viinud ning kui lapsed ja pere on
rõõmsad ja õnnelikud.
Kurvastan, kui lapsed
on haiged ja kui näen vihkamist (eriti sotsiaalmeedias).
Ärritun, kui miski
ei lähe plaanipäraselt ja see ei ole minust tingitud.
***
Sa said jooksupisiku külge 2010. aastal ja 2012. aastast oled jooksu teemal bloginud. Miks sa omal ajal blogima hakkasid?
Jooksmisest oli järsku saanud mu jaoks suur kirg ja kõik sellega seotud emotsioonid vajasid väljakirjutamist. Eestis oli tol ajal jooksmine just populaarsust kogumas ja samamoodi blogimine. Jälgisin ise ka paari jooksublogi ja eks sealt see mõte tuli, et ise ka blogima hakata. Alguses hoidsin oma blogi aga privaatsena.
Hakkasid üsna ruttu peale jooksmisega alustamist maratone läbima.
Kohe, kui olin jooksmisega alustanud, avastasin enda jaoks pikemad distantsid ning tekkis huvi võistluste vastu. 2011. aasta kevadeks oligi mul kindel plaan juba sama aasta sügisel joosta oma esimene maraton Tallinnas (ja seda Gätly ka tegi septembris SEB sügisjooksul – toim) .
Mis sa arvad, kas kõik inimesed saavad vähemalt ühe maratoni jooksmisega elus hakkama või on selleks ikkagi vaja mingisuguseid kindlaid omadusi, näiteks kannatlikkust ja püsivust?
Mina arvan, et selleks ei ole mingisuguseid spetsiifilisi omadusi vaja. Kui on tahtmine, saab igaüks sellega hakkama. Oluline on seejuures treeningkava järgida ja hea oleks, kui keegi kogenum sel teekonnal nõu annab. Mina näiteks lugesin väga palju internetist teiste kogemusi maratoni kohta ja kogusin sealt tarkusi. Internetist leiab ka erinevaid maratonide treeningkavasid.
Sulle pidi see maratoni jooksmine ikka väga meeldima, et seejärel mitme aasta jooksul veel mitukümmend täismaratoni läbisid! Praeguseks on su hobist välja kasvanud ka väike ettevõte – korraldad igakuiseid jooksu väljakutseid ja müüd „Jooks on lahe“ logoga tooteid. Räägi pisut, kuidas sul tekkis idee luua oma ettevõte ning kuidas töötasid ettevõttele välja nime, logo ja kodulehe?
Mul ei olnud kunagi mingit konkreetset ideed luua oma ettevõte ja ma ei olnud end kunagi päriselt ettevõtjana näinud. Kõik algas sellest, et esitasin endale 2019. aasta juulis väljakutse liikuda iga päev viis kilomeetrit ja postitasin selle üleskutse ka oma “Jooks on lahe” Facebooki lehele. Üllatuseks liitus minuga päris suur seltskond sõpru ja tuttavaid. Seega otsustasin ka järgmine kuu jätkata ja nii see lumepall veerema läks. Veel samal aastal lõin oma logo, millest olin juba kaua unistanud, sest iseenesest nimi (“Jooks on lahe” – toim) oli mul juba 2012. aastast olemas. E-poe mõte sündis aga seetõttu, et huvi „Jooks on lahe“ logoga spordisärkide vastu järjest kasvas. Hiljem lisandus veel uusi tooteid. Tegelikult oli see eelmine aasta minu jaoks üks tormiline aasta. Peale seda, kui otsustasin oma ettevõtte ära registreerida, hakkasid asjad justkui ise juhtuma. Iga uus samm viis järgmiste ideede ja võimalusteni.
Kas sa tegid kõike ise või oli abilisi ka?
Mulle oli kodulehe ja e-poe loomine nagu raketiteadus ja samuti ei ole ma raamatupidamises väga osav. Sain aru, et mul kulub tohutu aeg nende asjade tegemisele ja mõistlik oleks, kui seda teeb oma valdkonna spetsialist. Ajaplaneerimine on ettevõtluse juures üks väga oluline oskus, mida ma siiani õpin. Olen igal juhul väga tänulik inimestele, kes minu teele sattusid ja kelle abita ma poleks osanud neid asju teha. Näiteks ka logo aitas mul üks tore abiline kujundada.
Otsuseid teed ja ideid genereerid sa ikka ise. Kui keeruline see on?
Kõige suurem väljakutse ongi ise kõik otsused lukku panna. Olen seda tüüpi inimene, kes vajab alati kellegi teise kinnitust ja heakskiitu. Eks ma siis olen ikka oma abikaasa või õe käest nõu küsinud. Nemad on minu kaks kõige suuremat toetajat ja tugiisikut. Ent olen käinud ka erinevatel motivatsioonikoolitustel, mis on hea võimalus uuteks ideedeks ja uueks energiaks. Usun, et kõik ettevõtjad peaksid vähemalt aastas korra mõne sellise koolituse võtma. Olen viimasel ajal enda jaoks avastanud ka podcast‘id, mis on põhimõtteliselt tasuta motivatsioonikoolitus! (Naerab.)
Milliseid sa kuulad?
„Nullist“, „Be 1st“, „Täitsa pekkis“, „MULL“.
Ja neid kuulad sa, ma eeldan, joostes?
Just, saan ühendada kasuliku kasulikuga. Kui kõrvaklapid maha unustan, siis jooksen aga vaikuses.
Kas sa algul ettevõtet alustades pelgasid ka, et äkki inimesed ikka ei tule kaasa või tooted ei müü?
Mul ei olnud mingit hirmu, sest ma teen kõike nii suure kirega ja usun väga enda tegemistesse ja toodetesse. Mul polnud põhjust muretsemiseks, sest puudus risk midagi kaotada. Algaja ettevõtjana, kelle hobist oli saanud ettevõtlus, ei osanud ma karta ega hirmu tunda. Kõik tundus nii põnev ja huvitav. Mul on nii lahe oma jälgijaskond, kes annab mulle aeg-ajalt ikka tagasisidet, mis võiks paremini või teisiti olla. See on minu jaoks hindamatu väärtusega. Seda enam, et olen enamasti täiesti üksi oma ideede ja otsustega.
Jooksmine meeldib paljudele, aga ettevõtet igaüks ei tee. Ümberringi on ju tegelikult tohutupalju valikuid ja võimalusi, mida teha. Sina oled aga jäänud jooksmisele truuks. Kust sa ikkagi oled saanud selle julguse ja püsivuse oma asja ajada?
Ma ei pea seda isegi julguseks, sest see kõik on tulnud väga loomulikult ja iseenesest. Jooksmine meeldib mulle tõesti ja kuigi vahepeal on olnud pikemad pausid, siis ma naudin seda mõnusat kulgemist siiani. See on lihtsalt tohutult rahustav ja annab mulle sellise mõnusa hingerahu. Mõnda aega tagasi küll mõtlesin, kas see minu jooksuteema ja blogimine viib ka kuhugi kaugemale, kuid samanimelist ettevõtet ja oma kaubamärki ma ette näha ei osanud. See kõik lihtsalt juhtus. Ja see juhtus, sest ma teen seda, mida üle kõige naudin ja armastan. Usun, et kõik siin maailmas juhtub põhjusega ja just siis, kui see juhtuma peab. Veel viis aastat tagasi ei olnud ma selleks kõigeks ilmselt veel valmis. Polnud lihtsalt minu aeg. Enne pidi sündima veel kaks last ja just viimase lapsega kodus olles sain nii tohutult palju enda kohta teada. Õppisin end läbi ja lõhki tundma ning tegin väga selge valiku inimestest, keda oma ellu soovin. Peale seda hakkasin nägema kogu maailma palju positiivsemalt ja nägin seal äkki väga palju võimalusi.
Kuidas see kõik just viimase lapse kõrvalt juhtus? Ja miks sa keskendusid ühtäkki sellele, millised inimesed su ümber on?
Arvan, et see juhtus seetõttu, et viimane laps oli nii tubli beebi ja mul oli esimest korda kogu selle beebimajanduse kõrvalt natuke aega ka enda jaoks, aega oma mõtetega olemiseks. Avastasin üks hetk, kui palju mõjutab sotsiaalmeedia minu elu ja otsustasin teha valiku, keda ma soovin oma ellu ja keda mitte. Leidsin enda jaoks sotsiaalmeediast hoopis mõned väga inspireerivad inimesed ja sain aru, et hoides enda lähedal ja ümber vaid positiivseid ja inspireerivaid inimesi, tõstab see mind kõrgemale, aitab hoida positiivsena ja näha ka maailma positiivsena.
Oled viie lapse ema. Paljud kodused emad unistavad ilmselt sellest, et saaks laste kõrvalt oma asja teha. Kui raske see sulle ikkagi olnud on?
Oi, väga raske. See on tohutu väljakutse ja ma ei ole selles veel üldse hea. Tasakaalu leidmine on väga raske ja ma ei saaks täna teha seda, mida ma teen, kui mul poleks nii toetavat abikaasat. Suvi on olnud väga kiire ja see on olnud mulle suureks väljakutseks, kuna kõik viis last olid suvel kodus ja toimetamist oli väga palju. Mul oli päris pikka aega harjumatu öelda lastele, et ma nüüd istun laua taha ja teen tööd, sest mis töö see selline on… Täna ma julgen juba öelda, et ma teen täiskohaga tööd. Ja kõige selle taustal olen ka täiskohaga ema. Püüan töötegemist sättida mingile konkreetsele ajale päevas, aga reaalsus on see, et olen väga kärsitu ja soovin kõike korraga teha. Sellega seoses olen paar korda ka oma vitsad saanud. Tean, et selline rööprähklemine ja organiseerimatus pole pikas perspektiivis väga jätkusuutlik. Ootasin pikalt sügist kooli-lasteaia rutiini, et paremini oma tööaega planeerida ja saada rohkem aega iseendale, kuid praegusel muutlikul ajal ei tea, mis homne toob ja võib juhtuda, et oleme varsti taas kõik kodused.
Pead sa arvestust ka, kui palju töötunde sa nädalas teed? Ja millal sa tavaliselt tööasju teed – siis, kui teised pereliikmed magavad?
Ei pea arvestust, kuid arvan, et see number üllataks mind ennast ka. Samas on seda vist üsna raske arvutada, kuna paljudele kirjadele vastan telefonis näiteks ajal, kui perele süüa teen. Ajaplaneerimine on miski, mida sooviksin paremini osata – hetkel oskan seda vaid teoorias.
Kui oluline see sulle on, et saad end laste kõrvalt teostada ja proovile panna ka tööalaselt?
Mis sa ütleksid neile, kes samuti tahaks luua seda päris oma asja, ent kahtlevad ja kardavad?
Kui on olemas kirg millegi vastu, siis minu soovitus on lihtsalt tegutseda! Alustada pisikestest asjadest, rääkida nendest sõpradele, tuttavatele, jagada sotsiaalmeedias. Ainult mõeldes ei hakka asjad liikuma, vaid tuleb tegutseda. Igale sammule järgneb uus samm ja see on nii põnev, sest kunagi ei tea, kuhu ja milleni see uus samm viia võib. Selleks ongi vaja see esimene samm astuda. Väljakutsed on selleks, et need vastu võtta. Tee sellest endale väljakutse!
Küsin siia otsa kohe, mida soovitad aga neile, kes ei leia jooksmiseks kuidagi motivatsiooni või jaksu? On ju algus kõige raskem.
Olen alati arvanud, et kedagi sundida ei saa, sest see ei ole kuigi jätkusuutlik. Kui on olemas tahe ja soov joosta, siis on juba suur võimalus, et sulle meeldib jooksmine. Oluline on leida mugavad riided ja õiged jooksujalanõud, sest valed riided või jalatsid võivad põhjustada ebamugavustunde ja seda pole vaja. Alustada tuleks võimalikult aeglaselt ja katsetada enesetunde järgi. Hea oleks, kui leiad endale jooksusõbra, kellega kogemusi jagada. Uuri internetist ja loe teiste kogemuste kohta. Anna alati endale veel teine võimalus. Kui juhtub, et proovisid ja kohe üldse ei meeldinud, siis anna veel üks võimalus. Endalegi üllatuseks võid avastada, et teises keskkonnas või teiste ilmastikuoludega naudid jooksmist palju rohkem. Leia mõnus seltskond või kogukond, kust saad motivatsiooni ja inspiratsiooni. Siinkohal julgen küll soovitada Facebooki gruppi ““Jooks on lahe“ VÄLJAKUTSE #igapäev5km“.
Aga kuidas sina ikkagi leiad motivatsiooni ja aega iga päev vähemalt viis kilomeetrit järjest liikuda? Oled perele selgeks teinud, et olgu muuga kuidas on, aega liikumiseks peab sulle jääma?
See on miski, mida ma tõesti naudin ja ma ei pea selleks kunagi motivatsiooni leidma. Vähemalt täna enam mitte. Korraks kodusest kaosest väljasaamine on väga rahustav. Enamasti planeerin oma kõnni- või jooksuaja kõige väiksema lapse lõunaune ajaks ja teen seda temaga koos. Vahel võtan endale ka üksiolemise aja ja lähen näiteks metsa jooksma. Pere on sellega harjunud, kui ütlen, et ma nüüd lähen.
Kas su lastele meeldib ka joosta?
Kõige vanem tütar käib ka aeg-ajalt jooksmas, vanem poeg naudib aga pigem jalgpalli, kus ta ka muidugi suurema osa ajast jookseb. Keskmine poeg on käinud minuga mõned korrad jooksmas, kuid talle meeldib pigem jalgrattaga sõita. Kaks pisemat jooksevad kogu aeg ehk siis teevad seda, mida ikka nelja- ja kaheaastased teevad! (Naerab.) Abikaasat aga väga motiveerib minu ellu kutsutud väljakutse ja tema võtab sellest osa.
Oled maininud, et otsid vahel välja oma märkmikud ideedega, mis on tänaseks realiseerunud. Sa kirjutad siis oma ideed märkmikku üles?
Jah, ma olen väga suur märkmete tegija ja mul on kodus neli või viis erinevat märkmikku. Ma ei ole küll väga järjepidev nende täitmises, aga kui mul idee tekib, pean selle kohe kirja panema! Igas märkmikus on mul erinevad teemad, näiteks toodete või koduga seoses. Kui mul märkmikku või paberit ei ole, siis trükin mõtted telefoni või lindistan häälsõnumina. Pärast seda, kui olen ideed ja unistused kirja pannud, hakkavad need justkui oma elu elama ning näen neid oma peas täitumas. Teinekord leian suure paberivirna alt kunagi kirja pandud ideed ja mõtted ning avastan, et need on juba teoks saanud.
Kus sul tavaliselt head ideed tekivad? Ikka joostes?
Mulle meeldib ideid genereerida ja tihti jõuavad need minuni väga ootamatult. Näiteks joostes, telerit vaadates või lastega mängides. Kasutasin vahepeal isegi diktofoni, et head mõtted kaotsi ei läheks. Soovitan kõigile igapäevast liikumist, sest see paneb lisaks kõigele muule heale ka aju mõnusalt tööle ning head mõtted on garanteeritud. Muidugi leiab lahedaid ideid igapäevaelust ka, näiteks süüa tehes, internetis surfates, külas käies. Olles nüüd juba aasta aega oma pisikest ettevõtet pidanud, näen paljutki hoopis teise pilguga. Vaatan näiteks täiesti tavalist telereklaami selle mõttega, mida ma selle juures muudaks või kuidas ma oma ettevõttes mingit toodet reklaamida võiks.
Milliseid väljakutseid sa veel endale seada tahad?
Väljakutsed mulle meeldivad ja kuigi mõni väljakutse võib olla hirmutav, siis olen seda meelt, et need kõik tuleb siiski vastu võtta. Seega minu väljakutse ongi kõik väljakutsed vastu võtta, sest kunagi ei tea, mis uute võimaluste ja seiklusteni need viia võivad. Näiteks eelmine aasta kutsuti mind suure publiku ette rääkima „Jooks on lahe“ #igapäev5km väljakutsest, mis oli minu jaoks väga hirmutav. Värisesin enne esinemist nagu haavaleht, aga lõpuks laval olles sain aru, kui lahe see on. Täna püüangi kõik väljakutsed vastu võtta. Endale esitatud väljakutsetest tahaks lähitulevikus taas maratoni joosta. Arvan, et vahel on hea endale väljakutseid esitada, et astuda mugavustsoonist välja ja näha maailma natuke teistmoodi.
On sul veel mõningasi unistusi?
Oi, mul on väga palju unistusi ja kõik on kirja pandud. Olen täiesti kindel, et need unistused ka täituvad. Need on hetkel peamiselt seotud minu ettevõttega, sest see on praegu nii põnev seiklus minu jaoks. Usun, et unistada tuleb suurelt, sest see annab unistustele tiivad.
Võrumaal elav Gätly Valge hakkas tõsisemalt jooksmisega tegelema peale kolmanda lapse sündi 2010. aastal. Esialgu oli eesmärk kaalu langetada, aga üsna ruttu sai selgeks, et see tõesti meeldib talle. 2011. aastal alustas ta jooksuteemalist blogi. Varsti oli ta ka juba võistluste keerises – tihedad treeningud, maratonid ja isegi 100km võistlus sai läbi joostud-kõnnitud. See kõik kestis 2015. aasta sügiseni. Sealt edasi sai ta veel kaks last ja jooksmistesse tekkisid pausid. Ent 2019. aastal tegi ta oma blogist ja hobist äri ning lõi Jooksonlahe OÜ. Jooksmise juures meeldib talle selle mõju meelele, kehale ja füüsisele.