Kardan, et ma ei saa hakkama…kardan ilma, mis lubab miinukraade ja lund….kardan seda tunnet, mis mind võib lõpuringidel tabada….kardan, et unustan midagi eriti olulist koju….kardan, kardan, kardan….igakord kui Haanja 100 peale mõtlen- kardan!
Kardan…aga ootan ka 🙂 Ootan, et oleksin juba stardis….ootan, et oleks juba pool maad läbitud…ootan, et teada saada, mida ma tunnen….ootan, et tõestada endale, et ma ikkagi suudan olenemata sellest, et hüppan tundmatus kohas vette…ootan, et see kõik juba läbi oleks 🙂
Aga kui nüüd natuke planeerimisest ja strateegiast rääkida siis mõtted on järgmised:
Alustan tempoga 6:00-7:00 vastavalt sellele kuidas enesetunne on, iga kahe ringi järel teen pausi- venitan korralikult, vajadusel pistan midagi ka põske. Juua proovin igal võimalusel, st. siis igas joogipunktis.
Võtan kaasa ka energiageelid aga ei ole otsustanud kui tihti ja kas üldse kasutan.
Võin ju siin plaane teha aga see, kuidas lõpuks välja kukub, ei tea keegi. See selgub laupäeval.
Pühapäeval, esmaspäeval puhkasin, eile käisin jooksmas- 8km. Jalad annavad ikka veel tunda pärast laupäevast võistlust, olen nii vihane enda peale, et ma korralikult jalgu ära ei venitanud.
Täna, pärast eilset jooksu on jalad tunduvalt paremad aga nõme ikka, et pean selle pärast nüüd muretsema…
Homme siis uute mõtetega 😉
Lehva!